Lionel ja Myrtle abiellusid 1907. aasta 20. märtsil St George’i katedraalis, kus nad pandi paari Perthi dekaani poolt. Nähtavasti oli üritus piisavalt oluline, et väärida uudisnuppu West australian’i järgmise päeva numbris. Ajalehe kirjutatu kohaselt oli pruut oma lumivalges šifoonkleidis imeilus. Tema juustele oli krooni kombel sätitud valgest tüllist siidkaunistustega loor. Pärast tseremooniat toimus Hay tänava Alexandra teetoas vastuvõtt, kus sügavsinisesse siidkleiti riietatud Myrtle’i ema külalisi võõrustas. Pruutpaar veetis mesinädalad Perthist lõunasse jäävas Margaret Riveris, kus põhiatraktsiooniks olid mõni aasta varem turistide seas äärmiselt populaarseks saanud koopad.
Värskeltabiellunud asusid elama aadressile Emerald Hill 9. Varsti pärast esimese lapse, Laurie Paris Logue’i, sündi 1908. aasta 7. oktoobril kolisid nad Collini tänavale. Myrtle, kellega koos Logue veetis järgmised neli aastakümmet, oli äärmiselt muljetavaldav ja energiline isiksus.
„Minu abikaasa on üks erakordselt atleetlik naine,” rääkis ta mitu aastat hiljem ühes ajaleheintervjuus. „Ta vehkleb, poksib, ujub ja mängib golfi; lisaks on ta hea näitleja ja suurepärane abikaasa.”
Üks teine kord kuulutas Lionel, et just Myrtle on see, kes teda „suurtele tegudele kannustab”.
Näib, et ka kaks aastat hiljem pähe võetud idee kuueks kuuks ümbermaailmareisile minna hakkas idanema just Myrtle’i peas.Ambitsioonikas plaan nägi ette läbi Austraalia ida poole liikuda, üle Vaikse ookeani Kanadasse põigata, mõnda aega Ühendriikides peatuda ning seejärel Britannia ja Euroopa kaudu tagasi koju pöörduda. Reisikulud pidi osaliselt katma Lioneli juristist poliitikuks pöördunud värvikalt onult Paris Nesbit’ilt laenuks saadud raha. Väike Laurie, kes oli äsja kaheseks saanud, pidi Myrtle’i ema Myra hoole alla jääma.
Osaliselt andis rännakuks inspiratsiooni lihtne maailmanägemissoov. Samavõrra huvitatud oli Logue aga ka professionaalsest arengust ja võimaluste avardamisest mujal maailmas. Etlemine ja näidendite lavastamine ning nendes näitlejana kaasategemine oli Logue’ist nüüdseks Perthis tuntud tegelase teinud. Lisaks andis ta poliitikutele ja muudele kohalikele prominentidele eratunde kõnelise võimekuse arendamiseks. Kui üks reporter tal aga mõne oma patsiendi nime nimetada palus, oli Lionel diskreetsus ise: „Iga avalik esineja soovib, et kuulajale jääks mulje, justkui oleks tema kõneosavus looduse poolt kaasa antud kingitus, mitte pikaajalise ja kannatliku harjutamise vili,” ütles ta selgituseks.
Just eriti Ameerika oli koduks paljudele juhtivatele nimedele kõnekunsti valdkonnas ja Logue’i soov oli neilt võimalikult palju õppida. Tundub, et nii tema kui Myrtle vaatasid elu avatud pilguga ning olid arvamusel, et kui reisidel nähtu neile meeldib, võivad nad välismaale ka elama asuda. Sel juhul oleksid poeg ja Myrtle’i ema neile hiljem järele tulnud. Paljud pikad kirjad, mille Myrtle (ja vähemal hulgal ka Logue) koju saatsid, andsid nende reisist elava ülevaate.
Nad asusid kodust teele 1910. aasta esimesel jõulupühal, seilates mööda Austraalia rannikut ida poole kuni Brisbane’ini. Teel tegid nad peatused Adelaide’is, Melbourne’is ja Sydney’is ning veetsid igas linnas mitu päeva. Myrtle’i sõnade kohaselt oli Sydney sadam „imeline – suurepärane – sõnades kirjeldamatu”. Brisbane’ist oli ta vähem vaimustunud, kirjeldades seda kui „hirmuäratavalt aegadetagust paika, mis näeb välja räpane ja ebatervislik ning on põrgulikult palav”. Peatuste ajal oli neil rohkelt võimalusi sõprade ja sugulaste külastamiseks ning välismaiste kontaktide hankimiseks. Lionel – või „Liney”, nagu Myrtle teda kirjades nimetas – avaldas teistele reisijatele muljet oma suurepäraste kriketi-, golfi- ja hokioskustega ning sünnipärane jutuvestja, nagu ta oli, kasutas süllelangenud publikut ära ja lõbustas reisijaid ning meeskonda pidevalt oma lugudega.
Ootuspäraselt hakkasid nad üsna kiiresti väikest Laurie’t taga igatsema.
„Ma ei lase oma mõtetel liiga tihti pisipoja ümber tiirelda, muidu nutaksin kogu aeg,” kirjutas Myrtle ühes esimestest emale saadetud kirjadest. „Ta lohutas nii armsasti, et ära nuta, emme, kui ma lahkusin. Ära lase tal mind unustada, emake kallis … Kuus kuud mööduvad kiiresti ja tuleme tagasi imelise uue kogemuse ja palju avarama silmaringiga.”
Reisi järgmine etapp, Vaikse ookeani ületamine, osutus oluliselt katsumusterohkemaks. Esimesed kaheksa päeva Brisbane’ist väljumisest alates veetis Logue oma koikus ägades, võtmata sööki suu sissegi. Asi ei olnud ainult lainetes – Brisbane’is pardale võetud joogivesi oli riknenud ja paljud reisijad olid haigestunud. Logue oli veendunud, et teda on mürgistus tabanud.
„Vaene vana, temast halvemat meremeest annab ette kujutada – ma ei tea, mis temast saaks, kui mind siin poleks,” kirjutas Myrtle. „Ta on täielikus mustas augus.”
Asjad hakkasid taas ülesmäge liikuma niipea, kui nad 7. veebruaril Vancouverisse jõudsid ja jala kindlale pinnale toetasid. Siit sõitsid nad rongiga läbi Minneapolise ja St Pauli Chicagosse ning üürisid seal viie dollari eest nädalas Michigani järvele avaneva vaatega hotellitoa. Nagu Myrtle kirjutas, pidanuks Chicago olema „üks maailma pahelisemaid paiku”, aga vastupidiselt eeldustele meeldis neile seal väga. Esialgu oli plaanis nädal või kaks koha peal veeta, aga lõpuks jäid nad sinna rohkem kui kuuks.
Elu Ameerika suurlinnas oli kütkestavaks kultuurikogemuseks. Myrtle’ile avaldasid erilist muljet rohukauplused, kust sai osta kõike alates ravimitest ja lõpetades sigarettidega, kohvikud ja autode rohkus. See-eest ei leidnud nende heakskiitu kombetus, mis oli äärmiselt levinud kohalike naiste seas, kes „jõllitavad, panevad küünarnukke lauale ja määrivad samal ajal noaga õhus vehkides saiale võid, söövad kanakintse sõrmedega ja kasutavad igal kujuteldaval puhul hambatikke”.
Logue’i hinnati linnas kõrgelt. Tänu sõprade sõpradele, kellest mõningatega olid nad tuttavaks saanud laevas, kutsuti neid moodsatesse kodudesse ja peentesse restoranidesse õhtusöökidele ning neil õnnestus osaleda nii mõnelgi prestiižsel üritusel. Lisaks käisid nad paljudel etendustel ja show’del. Lionel oli vaimukas ja meeldiv kaaslane; austraallastena oli temas ja Myrtle’is kohalike jaoks ilmselt ka mingi uudsuse võlu. Elu ei olnud siiski vaid pidu ja pillerkaar. Päeviti väisasid nad Robert Cumnocki loenguid ja seminare Northwesterni ülikoolis. Robert oli kõnekunsti professor, kes oli ülikooli allüksusena Retoorikakooli asutanud ja keda Myrtle „lihtsalt šarmantseks” pidas. Lisaks õpetas Logue ka ise üliõpilastele retsiteerimist ja rääkis neile Austraalia elust.
Edasi mindi läbi Niagara Fallsi New York Citysse, mis hämmastas neid oma pööraste mõõtmetega.
„Sõitsin eile ligi tund aega metroorongiga ja välja tulles olin ikka veel New Yorgis,” kirjutas Myrtle suure imestusega.7
Veel rabas neid see, kui tohutult palju võõramaalasi linnas oli; paljudele neist valmistas raskusi isegi kõige algelisema inglise keele rääkimine. Broadway lõputute „valgustatud reklaamtahvlite” hiilgus mõjus silmipimestavalt ja Logue viis oma naise esimest korda ooperisse. Nad ronisid Vabadusesamba otsa ja nautisid Coney Islandi võlusid. Ka siin osutusid sõprade kaudu hangitud tutvused kasulikuks ning nad sulasid kiiresti kohalikku seltsiellu – ning nautisid muuhulgas ka mõningaid ülipeeneid õhtusööke linnast väljas. Viimased olid täielikuks vastandiks New Yorgi karmile elule: „Ilma igasuguse kahtluseta on New York suurimate jõleduste linn ja seadusekuulekus ei ole siin sugugi populaarne,” kirjutas Myrtle emale. „Kohalike ajalehtede lugemine ajab hirmu nahka. Me ei käi kusagil ilma oma revolvrita – kaunitar, mille Lionel siia saabudes ostis.”
Chicagos oli Logue mitme oma ala eksperdiga ühendust võtnud, nende hulgas Grenville Kleiser, Kanada päritolu oraator, kes oli hulgaliselt inspireerivaid kõnekunsti puudutavaid raamatuid kirjutanud. Logue pöördus ka kohaliku avaliku esinemise klubi poole ja andis jällegi ka ise mõned loengud. Bostoni reisi ajal kohtus ta Leland Todd Powersi, kõnekunsti valdkonna liidriga, kes oli Suulise kõne nimelise kooli autor ning kes lisaks õpetas veel Emersoni kõnekunsti koolis.
Mõneti