Selle Välejala hõike katkestas kellegi käsi, mis lõi talle toorelt vastu suud: selge märk, et mõni indiaanlane mõistis niipalju inglise keelt, et taipas lõpuks, kuhu see jutt oli sihitud. Otsekohe kadus jõuk metsa, kusjuures Hutter ja Välejalg ei osutanud nähtavasti mingit vastupanu. Ent kui okste pragin vaikis, kostis isa hääl uuesti.
“Hoia mu lapsi, ja jumal õnnistagu sind, noormees!” olid viimased sõnad, mis kostsid Hirveküti kõrvu. Pärast seda jäi ta ihuüksi ja mõistis, et tal endal tuleb otsustada, kuidas edasi tegutseda.
Mitu minutit möödus surmavaikuses pärast seda, kui indiaanlased olid kaldalt metsa kadunud. Kaldani oli üle kahesaja jardi ja ööpimeduses suutis Hirvekütt vaevalt eraldada metslaste jõuku ning selle edasiliikumist, kuid isegi need ähmased inimkujude piirjooned elustasid mõnevõrra maastikku ja olid kontrastiks edasisele täielikule üksindusele. Kuigi noormees sirutas end hinge kinni pidades ettepoole ja pingutas kuulmist, ei ulatunud tema kõrvu enam ühtki heli, mis oleks andnud tunnistust inimolendite lähedusest. Tundus, nagu oleks ümberringi valitsenud jälle vaikus, mida keegi polnud kunagi rikkunud, ja sel silmapilgul oleks isegi läbilõikav karjatus, mis oli hiljuti metsavaikust lõhestanud, või Marchi kirumine olnud lohutuseks noorele kütile, keda oli haaranud täielik mahajäetustunne.
Niisuguse hingelise ja füüsilise laadiga inimene nagu Hirvekütt ei saanud siiski kauaks sellesse vaimsesse ja kehalisse halvatusseisundisse jääda. Surudes aeru vette, pööras ta kanuu nina ümber ja hakkas aeglaselt, otsekui sügavas mõttes järve keskele tagasi sõudma. Kui ta uskus end olevat jõudnud paigani, kus ta viimase kanuu oli voolu hoolde jätnud, võttis ta kursi põhja, hoides kerge tuuleõhu võimalikult selja taha. Sõudnud umbes veerand miili selles suunas, märkas ta järvel endast pisut paremal voolu hoolde jäetud kanuud ja kinnitas selle paadi külge. Hirvekütt uuris nüüd taevast, määras kindlaks tuule suuna ja selgitas välja ülejäänud kahe kanuu asukoha. Leidmata midagi, mis oleks teda sundinud oma plaani muutma, heitis ta pikali ja otsustas mõne tunni magada.
Kuigi julged ja surmväsinud inimesed magavad sügavasti isegi ohtude keskel, möödus tükk aega, enne kui Hirvekütil õnnestus unehõlma langeda. Selle öö sündmused olid mälus alles värsked ja ta jätkas neile mõtlemist ka poolteadvusetus seisundis, viibides otsekui mingis ilmsi unenäos. Äkki virgus ta täiesti ja jäi hoolega kuulatama, sest talle tundus, nagu oleks kõlanud Välejala märguanne kaldale liginemiseks. Kuid kõik oli haudvaikne. Kanuud triivisid aeglaselt põhja poole, mõtlikud tähed vilkusid maheda ülevusega pea kohal, metsaga palistatud veteavarus puhkas mägede vahel nii vaikselt ja nukralt, nagu poleks tuuled selle pinda kunagi säbrutanud ega keskpäevane päike sel sillerdanud. Kauri värisev hüüd kostis veel kord järvelt ja Hirvekütt mõistis, mis oli teda äratanud. Ta kohendas oma kõva peaalust, sirutas end lootsiku põhjal välja ja uinus.
VII PEATÜKK
Oo, imekaunis sile järvepind! Sa nagu rohtu mure vastu teaks ja nagu targalt manitseksid mind, et vaikseid vooge otsima ma peaks! Nüüd valge puri nagu vaikne tiib mind rahuvete poole lennul veab. Ta ookeani mürast kaugele mind viib, mis nagu etteheide kostma peab ja igavesti mässuminevikku neab!
Oli juba suur valge väljas, kui noormees, kelle me jätsime eelmises peatükis kirjeldatud olukorda, uuesti silmad avas. Ta kargas sedamaid üles ja vaatas teraselt ümberringi, mõistes, kui tähtis on välja selgitada oma täpne asukoht. Tema uni oli olnud sügav ja rahulik; ta ärkas värske pea ja selgete mõtetega, mis oli kujunenud olukorras äärmiselt vajalik. Tõsi küll, päike polnud veel tõusnud, kuid taevalaotus oli täis õrnu värve, mis märgivad päeva algust ja lõppu, ja kogu õhk helises linnulaulust. Hirvekütti ähvardas oht.
Kerge tuuleõhk – sest päris tuuleks võis seda vaevalt nimetada – oli öö jooksul pisut tugevnenud, ja kuna kanuud olid sulgkerged, siis olid nad ujunud kaks korda kaugemale kui kütt oli arvestanud; ja mis veelgi ohtlikum, olid triivinud nii lähedale idakaldal järsult kerkivale mäejalamile, et Hirvekütt kuulis linnulaulu päris selgesti. Kuid see ei olnud veel kõige hullem. Kolmas kanuu oli võtnud sama kursi ja triivis nüüd aeglaselt neeme poole, kuhu ta pidi tingimata randuma, kui ainult äkiline tuule suunamuutus või inimkäsi teda kõrvale ei pööra. See välja arvatud, polnud midagi häirivat märgata. Loss seisis endiselt liivakul, kanuudega peaaegu ühel joonel, kuna need olid öö jooksul mitu miili edasi triivinud. Noa laev, mis oli köiega posti külge seotud, kiikus sealsamas, nii nagu ta oli mitmete tundide eest sinna jäetud.
Endastmõistetavalt köitis Hirveküti tähelepanu esmalt kõige kaugemal olev kanuu. See oli peaaegu päris neemenuka juures. Piisas mõnest aerulöögist, kui ta nägi, et kanuu puudutab kallast enne, kui tema sellele järele jõuab. Just sel hetkel tõusis järsku tuul ja kerge paadike liikus veelgi kiiremini maa poole. Mõistes, et ta ei suuda paadi kaldale jõudmist takistada, otsustas noormees jõudu säästa. Vaadanud eelkõige üle oma püssi süütepanni, lähenes ta aeglaselt ja ettevaatlikult neemele, pöörates paati ettenägelikult nii, et tema pihta oleks saadud sihtida ainult ühest küljest.
Triiviv kanuu, mida ei juhtinud keegi, ujus edasi ja põrkas vastu väikest veealust kivi kolme või nelja jardi kaugusel kaldast. Just sel hetkel jõudis Hirvekütt neeme kohale ja pööras oma paadi nina maa suunas; täieliku liikumisvabaduse säilitamiseks päästis ta lahti kõigepealt kolmanda puksiiris oleva kanuu. Eespool olev kanuu kõikus hetke kivi otsas, seejärel kerkis juuksekarva võrra silmale peaaegu märkamatu laine harjal, pööras ringi, ujus jälle vabalt ja jooksis kaldaliivale.
Noormees märkas seda kõike, kuid tema pulss ei kiirenenud ja käeliigutused jäid endiselt rahulikuks. Kui keegi oli end kanuud oodates ära peitnud, siis oli teda, Hirvekütti, nähtud ja ta pidi kaldale lähenema äärmiselt ettevaatlikult. Kui kedagi varitsemas ei olnud, polnud ka mõtet kiirustada. Kuna neem oli peaaegu indiaanlaste laagripaiga vastas järve kaldal, siis lootis ta viimasele võimalusele, kuigi just esimene võimalus oli tõenäoline, sest indiaanlased olid oma sõjapidamisviiside kohaselt ilmselt mitu luurajat välja saatnud, et üles otsida paadid, millega lossi sõita. Ainsast pilgust mõnelt kõrgendikult järvele oleks piisanud, et näha kõige pisematki eset tema pinnal; sellepärast võis vaevalt loota, et ükski kanuu oleks märkamatult läbi pääsenud; ja iga indiaanlane võis tuule suuna järgi kindlaks määrata, kuhupoole paat või palk ujub.
Maale lähenedes sõudis Hirvekütt üha aeglasemalt, ta pilk muutus valvsamaks, ta pingutas kuulmist ja ta ninasõõrmed laienesid, et ähvardavat ohtu õigel ajal märgata. Algajale oli see raske hetk. Arad inimesed muutuvad vahel julgemaks, kui teavad, et neid jälgitakse ja pärast neist räägitakse, kuid Hirvekütil puudus isegi see julgustus. Ta oli täiesti üksinda, võis loota ainult omaenda tugevusele ja kellegi sõbralik pilk ega ergutav hääl ei julgustanud teda. Sellele vaatamata poleks ka kõige kogenum sõjamees toiminud paremini. Noor kütt ei ilmutanud hulljulgust ega kõhklust. Ta liikus edasi läbimõeldult ja ettevaatlikult, pöörates kogu oma tähelepanu ainult sellele, mis oli eesmärgi saavutamiseks vajalik. Nii algas selle inimese sõjatee, kes oli hiljem oma võimaluste ja tavade piires sama kuulus kui paljud kangelased, kelle nimed kaunistavad hoopis kuulsamate teoste lehekülgi kui meie lihtne jutustus.
Jõudnud umbes saja jardi kaugusele kaldast, tõusis Hirvekütt kanuus püsti, tegi kolm-neli tugevat aerulööki, et paat jõuaks kaldale välja, heitis siis aeru kiiresti käest ja haaras sõjariista. Ta tõstis parajasti püssi, kui kõlas vali pauk, mida saatis kuuli vingumine – see lendas noormehe kehast nii lähedalt mööda, et ta tahtmatult võpatas. Järgmisel hetkel Hirvekütt komistas ja