VI PEATÜKK
Nii rääkis ingel, see, kes oli eksind teelt; ta nagu suurustas, kuid ise heitis meelt.
Varsti pärast Judithi äraminekut tõusis kerge lõunatuul ja Hutter hiivas suure raapurje. Kunagi oli see lehvinud mereluubi raal, kuid ookeanituuled olid käristanud temasse augud; puri praagiti välja ja müüdi maha. Kerge, sitke tamarakipuust lati küljes oli teda kerge heisata, ja nüüd paisus puri tuules. Enam polnud vajadust sõuda ja tunni-kahe pärast hakkas pimedusest paistma loss, mis kerkis veest saja jardi kaugusel. Siis lasti puri alla ja laev triivis hooga edasi, kuni sildus majaesisel ja seoti siia kinni.
Pärast Välejalga ja tema teekaaslast polnud siin keegi käinud. Lossis valitses kesköine vaikus. Kuna vaenlased olid lähedal, siis keelas Hutter tütardel tule süütamise. See oli luksus, mida nad soojal ajal endale väga harva lubasid, sest tuli oleks võinud olla vaenlastele teed näitavaks majakaks.
“Päevavalgel ei karda ma tervet metslaste vägegi nende jämedate palkide taga,” lisas Hutter, selgitades külalistele, miks ta ei lubanud tuld süüdata, “sest alati on mul siin laetult valmis kolm-neli tublit püssi, eriti aga see pikk Hirvetapja, mis kunagi mööda ei lase. Kuid öösel on teine asi. Pimeduses võib kanuu nähtamatult meile ligi pääseda ning metslastel on nii palju igasuguseid riukaid, kuidas kallale tungida, et ma eelistan nendega tegemist teha päevavalgel. Ma ehitasin selle elamu selleks, et hoida neid püssilasu kaugusel, kui peaks jälle tüliks minema. Mõned arvavad, et maja on ehitatud liialt lagedale ja nähtavale, kuid mulle meeldib istuda siin ankrus, võimalikult kaugel padrikust ja põõsastest, ja ma mõtlen, et see on kõige ohutum ankrupaik.”
“Ma olen kuulnud, et sa oled kunagi olnud meremees, vana Tom,” küsis Välejalg oma tavalisel järsul moel, kuna teda üllatasid paar-kolm mereasjandusse puutuvat väljendit vanamehe suust. “Ja paljud arvavad, et sa võiksid jutustada meile nii mõnegi imevärki loo lahingutest ja laevahukkudest, kui sa ainult tahaksid rääkida kõigest, mida tead.”
“Kas vähe on maailmas inimesi, Välejalg,” vastas Hutter põiklevalt, “kes oma nina alati teiste asjadesse topivad, ja mõni niisugune on vist leidnud tee ka meie metsadesse. Kes ma olin ja mis ma oma nooruspäevil tegin, see pole praegu hoopiski nii tähtis kui see, et metslased on lähedal! Palju tähtsam on teada, mis juhtub lähema kahekümne nelja tunni jooksul kui lobiseda sellest, mis juhtus kahekümne nelja aasta eest.”
“See on õige, eks ole, Hirvekütt, see on täiesti õige. Siin meie juures on Judith ja Hetty, keda me oleme kohustatud kaitsma, rääkimata juba meie oma peanuppudest. Mis puutub minusse, siis võin ma magada keskpäevase päikese paistel niisama hästi kui pimedas. Mind ei huvita sugugi, kas on valge või pime, kui ma oma silmad sulen.”
Kuna Hirvekütt pidas harva vajalikuks kaaslase naljadele vastata ja Hutter ilmselt ei tahtnud enam seda teemat puudutada, siis lõppeski jutuajamine selle märkusega. Vana Tom ei mallanud tegelda mälestustega, tal oli muud mõttes. Kui tütred olid magama läinud, palus Hutter meestel uuesti endaga praamile tulla. Siin tuli vanamees oma plaaniga välja, jättes meelega mainimata need kavatsused, mida ta kavatses täide viia ainult Välejalaga kahekesi.
“Meie olukorras on kõige tähtsam pidada järve enda käes,” alustas ta. “Senikaua, kui järvel pole teist pargast28, on meie oma sõjalaeva väärt, kuna ujudes pole lihtne lossi juurde pääseda. Siin ümbruses on ainult viis paati, millest kaks kuuluvad mulle ja üks Välejalale. Kõik need kolm on siin: üks seisab dokis maja all ja teised kaks on seotud pargase külge. Ülejäänud kanuud on kaldal õõnsatesse puutüvedesse peidetud, kuid metslased on niisugused kavalad tõprad, et ei jäta kindlasti hommikul ühtki nurgakest läbi tuhnimata, kui nad tõsiselt on nõuks võtnud meie skalpideni jõuda…”
“Noh, sõber Hutter,” katkestas teda Välejalg, “seda indiaanlast pole veel sündinud, kes oskaks leida hästi peidetud kanuud. Sain seda hiljuti omal nahal tunda, ja Hirvekütt teab, et ma oskan paadi nii ära peita, et ise ka ei suuda seda enam üles leida.”
“Sulatõsi, Välejalg,” kinnitas Hirvekütt, “kuid sa unustad asjaolu, et kui sina omaenda tähist ei märganud, siis nägin seda mina. Olen master Hutteriga täiesti nõus ja arvan, et on palju targem karta metslaste head nina kui loota nende tähelepanematusele. Meil tuleb need kaks kanuud siia lossi juurde tuua, ja mida kiiremini me seda teeme, seda parem.”
“Ja teie olete nõus meid abistama?” küsis Hutter, keda see ettepanek nähtavasti üllatas ja rõõmustas.
“Muidugi olen ma valmis osa võtma igast ettevõtmisest, mis on sünnis valgele inimesele. Loodus käsib meid enda ja teiste elu kaitsta, kui selleks avaneb võimalus ja juhus. Ma järgnen teile, Ujuv Tom, kas või mingode laagrisse ja püüan täita oma kohust, kui seal peaks tüliks minema. Kuid ma pole iialgi lahingutest osa võtnud ega julge lubada rohkemat, kui suudan täita. Me kõik teame oma tahtmisi, kuid tegelikkus näitab, mida me suudame.”
“See vast on tagasihoidlikult ja arukalt öeldud, noormees!” hüüdis Välejalg. “Sa pole veel kunagi ühtki vaenlase püssipauku kuulnud, ja luba endale öelda, et see erineb niisama palju jahimehe püssipaugust nagu Judith Hutteri naer, kui ta on lõbusas tujus, vana hollandi perenaise torisemisest Mohawkil. Ma ei looda, Hirvekütt, et sa oleksid suurem asi sõjamees, kuigi põdrapullide ja emahirvede jahis pole sulle siinmail vastast. Aga arvan, et sa jooksed pakku, kui asi tõsiseks läheb.”
“Eks me näe, Välejalg, eks näe,” vastas noormees rahulikult, ja võis märgata, et ta polnud põrmugi häiritud tema käitumise kohta avaldatud kahtlustest. Just selles küsimuses on inimesed harilikult nii hellad, kuna nad teavad oma vigu. “Kuna ma pole varem sõdinud, siis ootan, kuni tuleb aeg enda kohta õiget otsust teha. Siis on asi kindel ja mul ei tarvitse enam kiidelda. Ma olen kuulnud inimestest, kes on enne lahingut julged, kuid lahingus ei paista millegagi silma; ja olen kuulnud neist, kes ei rutta oma julgust kiitma, kuid tegelikult pole sugugi nii viletsad, nagu mõned arvavad.”
“Igal juhul me teame, et te oskate sõuda, noormees,” ütles Hutter, “ja see on kõik, mida teilt täna öösel nõutakse. Me ei hakka kallist aega raiskama, vaid asume kanuusse ja lähme sõnadelt üle tegudele.”
Hutter asus oma plaani ellu viima ja kanuu oli varsti ärasõiduvalmis. Välejalg koos Hirvekütiga asusid aerude juurde. Enne paati asumist astus vanamees siiski majja ja kõneles mõne minuti Judithiga. Siis istus ta kanuusse, mis järgmisel hetkel laeva külje alt eemaldus.
Kui siia üksildasse paika oleks keegi püstitanud jumalakoja, siis oleks selle kell löönud parajasti südaöötundi, kui mehed teele asusid. Pimedus oli tihenenud, kuigi öö oli endiselt väga selge ning tähtede valgusest piisas meie seiklejatele täielikult. Hutter üksi teadis kohti, kuhu kanuud olid peidetud, sellepärast juhtis paati tema, samal ajal kui mõlemad jõulised aerutajad ettevaatlikult aere tõstsid ja vette lasksid, et hääl ei kostaks öövaikuses üle järve vaenlaste kõrvu. Paat oli niivõrd kerge, et nad aerutasid ilma erilise pingutuseta. Jõudu korvas osavus, ja umbes poole tunni pärast lähenesid nad kaldale miili kaugusel lossist.
“Pange aerud käest, sõbrad,” ütles Hutter tasase häälega, “ja vaatame õige pisut ringi. Nüüd peame hoidma silmad ja kõrvad lahti, kuna neil lojustel on ninad otsekui jahikoertel.”
Järvekallas uuriti tähelepanelikult läbi, püüti silmata laagrilõkke vilkumist; mehed pingutasid pimeduses silmi, lootes näha suitsujuga, mis võiks kerkida kusagilt mäeküljelt kustuvatelt sütelt, ent ei märganud midagi erilist. Kuna nad asusid tükk maad eemal jõesuudmest või sellest kohast, kus nad metslasi olid kohanud, siis arvasid nad, et võivad ohutult randuda. Aerud pandi uuesti tööle ja varsti puudutas kanuu kiil vaevukuuldava krudinaga