Matile, lavastajale elus ja surmas
1. osa
Imelikult lõppenud puhkusereis
„Hello, sunshine! How are you doing here?” küsib magus meeshääl.
Mitte ainult Itaalia pole ilusate meeste maa. Trimmis teksapükste, geelitatud juuste ja moekate päikeseprillidega näevad India mehed üsna italiaanode moodi välja. Ent sõnalise osaga pingutavad nad kõvasti üle.
Minus ei ole hetkel küll midagi päikesepaistelist. Olen reisinud kaks ööd-päeva, veetnud öö Delhi lennujaamas, sõitnud rongiga läbi tolmuse ja üksluise Põhja-India maastiku ning kirunud ennast – miks olen jälle siin? Kõhus keeramas tuntud India iiveldus, luban endale, et see jääb kindlasti viimaseks korraks. Kui ma vaid meeltesegadushoos poleks odavalt väljamüügilt poole hinnaga lennupiletit ostnud!
Minu organism lihtsalt ei talu India irratsionaalset, ajuvaba õhustikku. Ent selles õhus on mingi narkootikumilaadne ollus, mis siseneb su organismi koos mõne eriti vastiku viirusega ja kord nakatununa loksud sa hiljemalt kahe aasta pärast jälle räpases India rongis ja imestad, mida sa seal ometi teed.
Imelist Indiat, millest räägivad iidsed manuskriptid, ei ole enam. Tema jälgi võib näha hiigelsuurtes puudes, mille alla mahub terve sõjavägi, ja jõgedes, mis suudavad tänaseni alla neelata ja puhastada kogu räpa, mida miljonid inimesed toodavad. See on tõesti ime. On üsna lihtne mõista, miks siin enne aarjalaste* saabumist kummardati puid ja jõgesid. Igal asjal on oma väga lihtne põhjus, tavaliselt nii lihtne, et raske on selle peale tulla. Jumal on lihtne, nagu ütleb pühak Šri Ramakrišna*, seetõttu muutub inimene jumalale lähenedes aina lihtsamaks.
Pea valutab, sest rongiaken minu istme kohal ei lähe kinni ning mürgine tasandiketuul puhub luust ja lihast läbi. Kahjuks pole jõudnud osta endale seitset sorti salle, millesse hindud end mässivad. Korrutan endale nagu mantrat*: see jääb viimaseks korraks, see jääb viimaseks korraks, see jääb viimaseks korraks…
„See oli nagu sõda,” hüüatab nooruke itaallanna, kes minuga ühel ajal raudteejaamast hotelli jõuab. Tõsi, ma pole kunagi varem nii hirmsasti oma elu pärast kartnud, kui velorikšaga Varanasi auklikel täistuubitud teedel rappudes. Olin päris kindel, et pudenen kitsukeselt istmelt alla nagu üleküpsenud õun. Eriti pärast seda, kui rikšajuht teeserval peatuse tegi, kotikese mingit pulbrit kurku kallas ja erilise raevuga pedaale väntama asus. Hakkasin tõsiselt kahetsema oma kergemeelsust, et polnud elu ära kindlustanud. Nägin juba ennast verisena teel lebamas, kohver lõhki ja asjad laiali pudenenud. Ent imekombel möödusid kõik kokkupõrked rataste, lehmade ja puuviljakärudega õnnelikult. Rikša küll värises pateetiliselt, ent jäi püsti.
Kuid tõeline võitlus alles algas. Vanalinna ülikitsaste tänavate labürindis ei mahu sõitma ükski sõiduk, millel rohkem kui kaks ratast. Mis on iseenesest hea, sest see hoiab Gangese kaldapealse õhu puhta. Halb on see, et võõras peab hotelli tee leidma, aga kaardist on vähe abi ja küsida pole kelleltki, sest igaüks üritab sind meelitada oma hotelli, kus talle turisti eest komisjonitasu makstakse.
Mul on interneti kaudu tuba broneeritud ja vastav paber näpus, aga kaks tüüpi saadavad mind ikka varjuna ja neil õnnestubki mind oma hotelli ukse juurde juhtida. Näitamata välja pettumust, kui ma tõrksalt uksest mööda marsin, tulevad nad koos minuga edasi ja passivad Ganpati võõrastemaja registreerimislaua juures, kuni ma võtme saan ja oma tuppa loivan.
Vaevalt paar tundi on möödas ja juba olen jõudnud röökida umbes seitsmeaastase poisikese peale, kes pakkus järelejätmatult oma seksuaalteenust (huvitav, kuidas see oleks pidanud tehniliselt välja nägema?), tülitsenud puuviljamüüjaga, kes mustkunstniku näpuosavusega vahetas minu valitud papaia väiksema mädaplekilise vastu, samal ajal kui tema sõbrad-kaasosalised minuga viisakat vestlust arendasid: „Where are you from? How do you like India?”, ja heitnud põgusa pilgu habemeajaja peeglisse, veendumaks, et ma ei näe välja mitte nagu oma ema – mis on 40ndates naiste puhul tavaline –, vaid nagu iseenda vanaema.
Ent ikkagi järgneb mulle ulja disaintukaga noormees, kes kutsub teed jooma. Palun hardalt, peaaegu pisarsilmi, et noormees mu rahule jätaks, sest olen väga väsinud. Ent tema ütleb, et ta nimi on Krišna ja ta nägi mu tulekut unes ette. Ta teab, et ma olin siin ka eelmises elus ja tulin Indiasse tagasi selleks, et inimesi aidata.
Krišna* on hindu jumala nimi. Kohtumine Krišnaga on umbes sama, kui Jeruusalemmas astuks su juurde peente näojoontega pikajuukseline noormees ja tutvustaks end Jeesus Kristusena. Aga hindud armastavad toppida jumalate nimesid igale poole. Ka minu hotellil on jumala nimi – Ganpati ehk elevantjumal Ganeša*.
Põikan pääsemislootuses sisse räpasevõitu kohvikusse, mis osutub väga trendikaks paigaks karvaste ja suleliste hulgas. Üks hallilokiline vanamees laulab kitarri saatel häält käristades, nii et ma ei saa aru, kas refrään kõlab: „I am free, free, free” või „I am high, high, high”. Igal juhul sisaldub igas salmis sõna freedom ja kui ma millegi üle üldse imestada jaksan, siis selle üle, et ta laulab väga hästi, jõulise tundelise häälega. Jah, temast oleks võinud omal ajal saada üks biitlitest, aga ta on ikka veel siin, poolel teel kõrgustesse.
Hotellis tagasi, tellin masala teed – see on ainus asi, mis mulle sisse läheb. Kange vürtsidega piimatee on ergutav ja samas ka toitev. Minu tuba on teisel korrusel, otse Gangese kohal. Uskumatu, millist lärmi Gangese peal tehakse! Mootorpaatide põrin, laste kilked, palverändurite laulujoru, aerude plaksatused…
Uinumise piiril loen raamatust:
Ma ei ole leidnud oma Krišnat, oo sõber,
kui rõõmutu on mu kodu ilma temata!
Ah, kui vaid Krišna oleks juuksed mu peas,
ma harjaksin neid hoolega ja ehiksin lilledega;
hoolikalt põimiksin oma Krišna-juuksed palmikusse.
Krišna on must ja mustad on mu juuksed, must peaks olema mustaga üks.
Ah, kui vaid Krišna oleks minu ninarõngas!
Ta ripuks alati mu nina küljes ja mu huuled võiksid teda puudutada.
Kuid seda ei juhtu kunagi, oh häda! Miks pean ma asjatult unistama?
Miks peaks Krišna üldse tahtma olla minu ninarõngas?
Ah, kui vaid Krišna oleks käevõrud mu randmeil,
ta hoiaks alati mu kätest kinni ja ma kõnniksin uhkelt,
väristades võrusid, et need heliseksid, raputades randmeid, et kõik näeksid.
Ma jalutaksin alla kuningate teelt, kandes Krišna-käevõrusid. *
Kui ma poole viie paiku ärkan ja rõdule lähen, supleb linn imelise valguse sees. Hämmastun, sest see pole maagiline päikesetõusu aeg, kui palverändurid Gangese kaldale suplema ja päikest tervitama tulevad. Kell on pool viis õhtul ja ebatavalisel helendaval valgusel ei näi esialgu olevat mingit seletust.
Päikesetõus Gangese teisel, asustamata kaldal on nagu etendus suurel maa ja taeva areenil, mida inimesed jälgivad seitsme kilomeetri pikkuselt tribüünilt, trepistikult, mida nimetatakse ghatiks*. Ent loojang peidab end linna taha. Pean ronima hotelli katusele, et asjas selgust saada. Helk, mis muudab õhu nii ebamaiseks, on ilmselt loojuva päikese peegeldus Gangese veel. Vesi peegeldab omakorda valgust õhku, tulemuseks on peegelduste peegeldus, müstiline aines, mille saladust vist ei tohikski reeta.
Minu rõõmuks tekib lummus kaks korda. Kõigepealt siis, kui päike majade taha vajudes Gangese vee ja paadid kuldse valgusega üle külvab. Siis on ta kadunud ja maad hakkab võtma tavapärane loojanguvalgus, mis muudab meele kurvaks. Ent umbes poole tunni pärast tärkab ta uuesti. Hetkel, kui päike lõplikult horisondi taha kaob, opaliseerub õhk tuhmi sära, ent tugeva sisemise intensiivsusega veel üks kord.
„Going boat!” hüüatab nõudlik hääl hommikuhämaruses.
Päikesetõus on Varanasi turismitööstuse nurgakivi. Igal mehel on paat, sinu jaoks alati sõiduvalmis. „Going boat, going boat, going boat…” kõlab jätkuvalt igast suunast nagu mantra.
Tuhanded palverändurid ja