Tänaval on hakanud sadama hõredat vihma, külma ja kerget kui udu; sa laenad maharadžalt välgumihklit, et N-i oodates panna põlema väike sigarillo (toimetatud riiki salakaubana Kuubalt, mitte et see tähtsust omaks). Nüüd juba ta seisabki hämaras fuajees poolprofiilis su poole ja näib midagi lugevat oma mobiiltelefonist – kohe, ütled sa endale, lähete te tema juurde või sinu juurde või hotelli, sa tahad teda nii väga.
Kuid siis, otsekui mõistes, millest sa mõtled, see juhtub: ta tuleb tumedaid prille ette pannes välja ja naeratab, ent hetkeks – madalat päikest, mis paistab läbi vana ja katkise küüni – oled sa näinud ta sees hiilgamas valu.
“Ei,” ütleb ta. “Mitte täna.”
TALVITUMINE
Elekter
Ma käisin mere ääres, seal, kus heledatest puulaudadest jalutustee kilomeetrite kaupa laia liivariba ääristab; ühel pool ilmetud pruunidest tellistest sotsiaalmajad ning teisel pool tühjus – ookean nii kaugele kui silm võtab ning siis veel tuhandeid kilomeetreid kaugemale. Kahe nädala eest, siis, kui siin viimati jalutasin, sädeles meri veel nii eredalt, et seda oli päikseprillideta võimatu vaadata, kuid nüüd oli ookean hall ja elutu, otsekui oleks kusagil sosistatud vee sisse midagi sellist, mille peale kaob kogu lootus. Rannatoolid olid läinud, valged jäätisevankrid olid kadunud, isegi veepiiril konutavad kajakad tundusid rääbakate ja vettinutena.
Kui metroopeatuse poole tagasi läksin, hakkas sadama vihma – tihedat ja monotoonset oktoobrisadu. Seal, kust ma pärit olen, sajab samuti igal sügisel, ja seal korjatakse sügisel seeni.
Me kõnnime vanaemaga kahekesi metsas ja ta hoiab mind oma käe otsas kõvasti kinni, kõikudes aeglaselt üle mätaste nagu suur, märg, heinu täistopitud torn. Ma ei tea, kuhu me läheme, ega miks, kuid me oleme kõndinud juba kaua. Ma tunnen väga selgelt, et meie ümber pole kilomeetrite ulatuses ühtegi inimest.
Vanaema seelikud lõhnavad veidi – märja villase riide järele, kopituse järele, võib-olla pissi järele –, kuid ma ei julge seda talle öelda, see ei tule kõne alla. Ma ei söanda ka küsida, kuhu me kõnnime, sest siis võib tulla välja, et ka vanaema ei tea seda ja seetõttu ma parem ei vaata üles ta poole. Ma vaatan maha, sest seened meeldivad mulle väga. Nad on ilusad; ilusad nagu kollased, rohelised, punased ja lillad nupud.
Pilved liiguvad ja valgus kaob väga ruttu. Kuskilt puude tagant kostab tumedat mürinat, nagu varisenuks seal alla tükk halvasti müüritud taevast, kuid vanaema ei hakka sellest kiiremini kõndima, tema katkised liigesed pole selleks suutelised. Põõsad sahisevad, justkui jookseks neist läbi tuhanded nähtamatud kogud ja tume pilv (ta tuleb vasemalt, tagant) saab meid kätte. Mets on tõmbunud pimedaks, otsekui saabunuks öö, otsekui oleks puud muutunud omaenda kontrastfotoks. Mättad on märjad, juba sähvib kusagil välk. Veel üks tükk taevast variseb alla ja ma ei tea enam, kuhu mu korv on saanud; me istume maas, märjal samblal. Ma surun end vanaema vastu ja ta tundub korraga pehme ja mügarlik – otsekui kotitäis märgi kartuleid, kuid siiski elav, hingav ja soe. Miski ta sees liigub rütmiliselt. Välgud sähvivad igal pool meie ümber – neil on iseäralik punane kuma, pilv peab olema otse me kohal – ning vanaema hakkab ümisema. Ma jään magama hirmust ja väsimusest ning kui ma uuesti silmad avan – sest rong on jõe alt läbi sõitnud; me oleme jaamas, kus ma pean maa peale saama –, tean ma selgelt, et ei mäleta enam kunagi, mida ta laulis. Sõnad on mälestuste kõige hapram osa. Nad pudenevad tolmuks esimesena.
Sõidan eskalaatoriga üles; mööda inimestest, kes vasakul alla, pimedusse vajuvad – pruunidest inimestest, kollastest inimestest, mustjaslilladest inimestest, ühest noorest paarikesest, kes trepil andunult suudleb –; püüan hoida selja nii sirge kui võimalik, näol tuima ükskõiksuse maski. Tänavaõhk – vihmapiiskadest niiske, külm, tunglevaist autosignaalidest täidetud, ärev kui näljane hunt – voogab mulle vastu veel enne, kui nende lõputult liikuvate metallastmete kolin jalge all lõppeb ning siis uuesti vihm – külm, ükskõikselt näkkupeksev, monotoonne.
Pööran paremale, tõstan krae kõrgemale ning veerand kvartalipikkuse kaugusel piiksatab telefon valjult. Põikan kohemaid paremale väiksesse Hiina toidupoodi, tegelikult kiiremini ja paanilisemalt, kui mulle meeldiks; rabistan külmutatud kalakamakate haisust hoolimata kotist mobiili otsida, tegelikult hüsteerilisemalt, kui mulle meeldiks. Ja sõnumeid on koguni kaks – esiteks teade, et mu üür on taas kord maksmata ja et mul on aega selle tasumiseks kaks päeva, ning teiseks E, kes tahab teada, kuidas mul läheb, ja anda teada, et ta “mõtleb jätkuvalt” mu peale ja et tema meelest pole “see linn” mulle “parim koht”. Panen telefoni tagasi kotti ega jaksa rõõmustada ega vihastada, rääkimata vastamisest; tülpimus on kõik, mida ma tunnen.
Igavlev ja samal ajal hambaid torkiv mustade vuntsidega müüja piidleb mind eemalt kahtlustavalt, mistõttu võtan külmkapist karbitäie pruune enoki seeni, lasen need tal kilekotti panna ja maksan nõutud summa, koguni naeratan teatud jõupingutusega (millele tema mõistagi ei vasta, üksnes keerutab hambatikku oma huulte vahel) ja jalutan kaks tänavapikkust ülespoole. Siis viskan ma enoki seente tihkelt üksteise ümber põimunud kollakaspruuni ussipuntra prügikasti – sest see haiseb limaselt ja surnult, olgugi et maksis sisuliselt kõik, mida ma päevas toidule kulutada saan – ning kõnnin ühe tänavapikkuse paremale, kaks kvartalit alla ja veel ühe tänavavahe vasemale: sinna, kuhu ma elan; kuhu mul tegelikult ainsana on minna.
Kui A tahaks, võiksime me minna seenele, mõtlen ma võtit keerates; kui ta ühendust võtaks. Kui ta ainult tahaks; kui see peaks olema tema jaoks huvitav. Sest siin peab ju ka seeni kasvama. Ma näitaks talle, kuidas see käib.
Kass jookseb ukse peale vastu ja üritab end vastu mu jalgu hõõruda, kuid ma ei hakka söögi panemisega tegelema, pesen ainult käed ära ja kõnnin siis joonelt magamistuppa, lükkan arvuti sisse. Sellest, et ta ei ole parajasti messenger´is, saan ma kohe aru, kuid – ja sel hetkel tunnen ma mingit hirmusegust iiveldushoogu – ma ei näe tema nime enam ka oma kontaktide seas. Põrnitsen paaniliselt arvutisse, üks käsi juba telefoni järele kobamas, kuid märkan siis, et ta on vahepeal ära muutnud oma kasutajanime. Ta ei ole enam “A”. Nüüd on ta lihtsalt “*”.
Ma keeran end kõhuli ja peidan pea padja alla, oiates vaikselt ja pikalt.
Zolpideem, mida ta mulle andis – parim viis allatulekuks, ütles ta, lülitab ajus välja kõik tuled otsekui elektrikatkestus öises linnas –, hakkab mõjuma nelja-viie minutiga: ma tunnen, kuidas täielik tuimus mind haarab ja kuidas keha kuhugi vajub, raksudes ja vappudes nagu uppuv laev. Viimasel hetkel pööran ma end teatud jõupingutusega kägarasse ja näen taas seda und, mis viimasel ajal aina kordub – unenägu, milles olen rannas, mulle tundmatu mere ääres, tuhandeid miile siit eemal.
On raske öelda, kas on öö või päev, sest liikumatu udu katab nii vett kui taevast, kuid mõned asjad on kindlad: ma tean, et olen üksi ning veepiiri ääristavad suured rahnud; mustad, just nagu naftaga kaetud kivid, mille vahel on urg. Ma kummardun ja litsun end rahnude vahele – see läheb raskelt, kuid lõpuks liiguvad nad siiski eest – ning näen käiku, mis viib sügavamale. Ma rooman alla, peaaegu püstloodis otse maa sisemuse poole (õhk muutub aina kuumemaks) ning kuskilt altpoolt hakkab kostma oigeid. Kedagi piinatakse seal, ma tunnen seda.
Urg on kitsas ja laskub nurga all ning varsti tunnen ma rõhumist, mis ütleb, et nüüd olen ma jõudnud juba väga sügavale, et mu kohal on ookean ning kuigi ma tahaksin minna edasi, pole mul selleks lihtsalt julgust. Ma mõistan, et olen olnud liiga arg, liiga arg kogu oma elu.
Ja just hetk enne seda, kui ma saaks aru, et ma ei saa enam kuidagi ka tagasi, vaheldub pilt – ühtäkki seisan ma täiesti lagedal väljal, mis on läikivmust ja tehtud lihvitud kivist; see on kivistunud meri. Ma ei saa aru, kui suur see väli on, sest puudub mõõtkava, kuid ma ise tundun endale väga väike. Õhus on soolast lõhna (ent vett ei ole enam) ja mu pea kohal turpuvad mustad pilved. Nad tulevad väga kiiresti, kasvades aina kõrgemaks ja kõrgemaks ning kattes kogu taeva otsekui vette kallatud tint. Korraga tunnen ma endas raevu ja viha: nii suurt, et ma