“Kop-kop. Sa ikka veel siin? Mis sa arvad, kas ei peaks äkki magama minema?” kirjutan lõpuks, tundes end ise nagu idioot – ei, isegi mitte idioot, vaid lausa imbetsill: see, keda parimagi tahtmise juures õpetada ega treenida ei anna.
“võimalik. aga vahet ju tegelikult pole,” vastab ta mõne aja pärast. Ja jälle vaikus. “See on unelaul,” ütlen mina ja saadan talle siis messenger’is Owen Palletti laulu “What Do You Think Will Happen Now” lingi; loo, mida ma talle juba mitu päeva kinkida olen tahtnud. Ja lahkun ise arvutist ruttu – suure kiiruga, et mitte näha, kuidas ka sellel mingit vahet ei ole, kuidas ta ka selle peale midagi ei ütle.
“Aga kiusatus oli nii suur, et ta ei suutnud sellest üle saada. Niisiis võttis ta võtme ja avas keelatud toa ukse, värisevi käsi. Esmapilgul ei näinud ta midagi, sest aknad olid suletud.”
PÕLETIK
Dharma Airlines
Sa saadad SMSi ära viis minutit pärast kümmet. N vastab umbes tund aega hiljem, öeldes, et “kevad on tore ja tuttavaks saamine niisamuti” ning lisades siis sõnumi lõppu ühe smiley, mis võib tähendada kõike, kuid kõige tõenäolisemalt seda, et tal on olnud kontakti võtmise üle hea meel.
Sa loed SMSi veel kord läbi, juues köögilaua taga piimaga kohvi ja võttes Aloe vera jogurti topsist aina väiksemaid ja väiksemaid lusikatäisi, surudes alla röhatust, mis ühel hetkel lahustub; su sisse kaob. Tervet toanurka sisustavast hiigeltelerist tulevad hääletult uudised: uut vähirohtu kahtlustatakse kaasnevas infarktiriskis, New Jerseys on alanud iga-aastased kevadmissise valimised ning Cancunist Genfi teel olnud lennuki rusud on Iirimaa ranniku lähedalt nüüd avastatud, allakukkumise põhjus on ebaselge, musta kasti otsitakse, võimalikke ellujäänuid enam nii väga mitte. Väljas, akna taga pargis, paistab läbi lehtede päiksevalgust. Puhub kerge tuul.
Restoran Leegitsev Ganesha, kuhu sa N-i õhtust sööma kutsud, asub pruunis liivakivist hoones, milliseid siin linnas on sadu, võibolla ka tuhandeid; kitsal tänaval, mida ääristavad üksikud suured puud. See juhtub kolm ööpäeva pärast teie kohtumist, sest ta on vabandades öelnud olevat endal tööl ebaharilikult kiire aja (sa ei tea seni, mida ta teeb, kuid nii palju, kui sa inimloomust tunned, oletad sa selle olevat kuidagi seotud kaunite kunstide, kosmeetika või juuksehooldusega).
Vaip, mis katab laia treppi, mis ulatub keldrikorrusel olevasse söögisaali, on tumepunane ja kergelt võidunud ning kaks astet enne suurt võltskullast käepidemetega ust seisab trepil naeratavnoogutav maharadža, peas hiigelsuur turban ning nina all hallisegused vuntsid, millel ta aeg-ajalt oma peost läbi joosta laseb.
Te saate hea laua – laua, mis asub kohe enne saali keskel olevaid sambaid – ja mõnda aega uurite te mõlemad pingsalt menüüd, mille musti kaasi katab kohati katkine kile. Hetkeks tabab sind tunne, et oled valinud ikkagi liiga odava paiga – kuid söök on lõppkokkuvõttes hea, mõtled sa end õigustades kohe, sa oled käinud siin mitmel taolisel puhul; see peaks sobima – keskendudes siis sellele, mida tellida tasuks. Pakorad oleks eelroaks head, mõtled sa, võib-olla ka sibula-bhaji, lillkapsakarri seevastu on liiga tavaline. Jalfrazi oleks hea, aga tema jaoks liiga vürtsine.
N istub teiselpool lauda ning uurib oma menüüd, hoiab seda mõlema käega kergelt õhus, toetumata lauale küünarnukkide ega randmetega, märgib, et tegelikult ei tea ta India köögist väga palju. Liha, mõtled sa, (nad söövad alati liha, mõtled sa) ja soovitad talle xacuti’t, seda edelast pärit rooga, milles lisaks lambale suured punased tšillid ja valged mooniseemned, aga ta justkui mõtleb hetke ja raputab siis kergelt pead; ütleb, et on olnud taimetoitlane juba pikemat aega; kui, siis ainult kala lubab ta endale vahel harva. See üllatab sind – “Näed, meis on ühtteist sarnast,” ütled sa naerdes, kuid see kukub välja kuidagi rabedalt – ning otsus saab tehtud tomatisamosade, saag-karri, thali ja ühe odavama Chateauneuf du Pape kasuks; see teeb koos jootrahaga umbes sada dollarit.
Nüüd märkad sa, et ta on asunud joonistama sõrmega mööda menüükaanel oleva elevandi kontuure, vaadates ise justkui tardunult enda ette, ning küsid ta tähelepanu võitmiseks, kas ta teab legendi esimese elevandi sünnist: naisest, kelle silmahamba ta mees rahateenimise nimel kihvaks nõidus ja kes end nüüd senimaani metsades varjab.
N virgub, naeratab loo peale viisakalt, ütleb, et polnud seda tõepoolest kuulnud, pöörab siis kotist otsima kurgupastille ja su pilk jääb pidama ta käharate juuste ja valge kaelanaha ühenduskohal – sa tunned ühtäkki, et tahaksid teda puudutada, tahaksid nii väga. Äkilises ebakindlushoos vabandad sa korraks ja lähed WC-sse, pestes pragulises valamus higistama hakanud käsi ja uurides kiiruga oma peegelpilti – jonnakalt pruntis huuli, süsimusti paremaleviksitud juukseid, põski, mille toon toob meelde vähese piimaga kohvi. Jah, sa näed välja jätkuvalt hea, vähemasti selles valges Aki Narula särgis, mida tol hetkel kannad.
Tagasi jõudes on eelroad õnneks saabunud, mis tähendab seda, et saab hakata sööma ning jutujätkuks räägid N-ile veel ühe legendi, seekord Aafrika oma: ka elevant oli kunagi inimene, kuid nii heasüdamlik, et talt peteti küljest tema jäsemed ning kõik, mis talle nüüdseks alles on jäänud, on lont – tema kunagine ning nüüdseks moondunud parem käsi. N kergitab kergelt kulme ja nendib, et sa tead palju lugusid elevantidest, püüab veidi karrit naanitükile, mälub mõtlikuna.
Elevandi teemat edaspidi vältida otsustades võtad sa nüüd jutuks oma töö, milleks on mõningate PR-projektide kureerimine Sino-India farmakoloogiafirma Cleansing Stream, Inc. heaks. Geneerilised ravimid on peaaegu bioekvivalentsed tuntumate rohtudega, hüüatad sa tuttavale pinnale jõudmisest innustudes; nad päästavad elusid neil, kes endale tervet varandust maksvat brändifarmakoloogiat lubada ei taha, sest toimeaine on ju sama, hoolimata viletsamast karbist. Siis tood sa kiiresti mõned käepärased näited HIV-, gripi- ja hepatiidiravi vallast ning N kuulab viisakalt, aeg-ajalt su püüdlusi naeratusega tunnustades – kuid iga kord on see vaid väike naeratus; kerge otsekui köömneiva, mille tuul kohe minema viib.
See ei saa olla hea märk, mõtled sa – lisaks on ta ristanud laua all kergelt oma jalad, mis pole samuti hea märk –, kuid pärast seda, kui saabub thali – suur ja pisut lömmis metallkandik täis krõbedaid roti'sid ja juurvilju, mungoahautist ja tšatnit, jogurtist kadhi't ja vürtsikat sidruni-pickles'it –, pöörab ta end rohkem su suunas, avaneb mingil kombel. Nüüd pole ka ta käed enam rinnal risti – need on asetatud lauale, sest ta on tulnud sulle lähemale, nõjatunud isegi ettepoole.
Sa tunned taas, kuidas su käed higistama hakkavad, tunned mingit kummalist külmavärinat ja heidad olukorda kontrollida püüdes kiire pilgu ta pupillide suunas. Need on laienenud – märk kirest, afektsioonist või emotsionaalsest haaratusest, mingil kolmandal või neljandal moel. Tõsi, seletus võib peituda selleski, et ruumis on hämar, kuid igal hetkel, mil N midagi ütleb – hingestatult, end igasse lausesse justkui täielikult pannes, isegi siis, kui teemaks on vaid see, et ta ei mõista, miks peaks osas India osariikides alkohol keelatud olema; miks see ülepea kuskil keelatud peaks olema, kui tegemist on ühe parima leiutisega – jah, ravimiga, valuvaigistiga! –, mille inimkond oma eksistentsi talutavamaks muutmisel välja mõelnud on, suurenevad pupillid veelgi, muutudes kaheks mustaks auguks, mis neelavad enda alla peaaegu kogu vikerkesta.
Nüüd tõsineb ta korraks, pöörab pilgu emotsionaalsel ajupoolkeral juhtimist üle võtta lastes korraks tahtmatult paremale ja, äkitselt naeratades, vaatab sulle otsa, sekundi võrra liig kaua.
Ta tahab sind, mõtled sa, ta tahab sind samamoodi nagu sina teda.
Magustoiduks mõeldud gulab jamun’id on samuti lauale jõudnud, kuid keegi ei soovi neid maitsta ning nii nad jäävadki suurele, servast väljalöödud killuga liuale pahaselt läikima, pahaselt kobaras nagu hiigelkärbse silm, hallid nagu siirupisse kastetud sügavpraetud piimavalgupallid, mida nad õigupoolest ka on. Tuleb kelner, tühjendab pokaalidesse selle, mis veinipudeli põhja veel jäänud oli, visates õhku sõbraliku nalja, mida sa kinni püüda ei