PÕLETIK
Interruption
See juhtub öösel. Lennuk on teel, see on olnud teel juba tunde: sadu tonne aastakümnetevanust metalli, tugitoole, juhtmeid ja kerosiini. Õhtusöök on serveeritud ning enamik reisijaid magab, olles sättinud end ülejäänud reisiks sisse nii mugavalt kui võimalik, lastes alla aknakatted ja polsterdades iseenda ning laineri metallkere vahelist ruumi patjade ja tekkidega. On külm, sest lennukit ei köeta piisavalt; läheb veelgi külmemaks, sest lennatakse põhja poole. Salong on tehtud pimedaks. Aeglaselt, väga aeglaselt ilmub eespool veidi vasakul nähtavale rohekas kuma.
Selles kumas, mis pilvedesse tekib, on midagi ligitõmbavat ja samas heidutavat, see on märk inimeste kolooniast kusagil allpool – kalbe linnavalgus, mida võiksid eritada miljonid hallutsinatsioone põhjustavad seened. Selle rohekas külmus on lummav ja samas haiglane, kuid mitte keegi neist, kes vaatab pilvi sel kellaajal altpoolt; mitte keegi neist, kes on ikka veel üleval ja võiks seda teha, pole täiesti terve – ei ööklubi valges maikas baarimees, kes on just äsja tõmmanud kätega läbi oma vahatatud juuste (kiire, kontrolliv liigutus) ja nõjatub nüüd sihitult naeratades vastu letti, ei temast veidi eemal seisev punase parukaga naine, kes on just kummardunud otsima oma käekotist kammi, ega ka sina ise, kes sa oled just tellinud endale veel ühe viina ja kokaga segatud apelsinimahla ning jõudmas sellesse õnnelikku staadiumi, mil enam ei mäletata oma eelmist lauset.
Öö väljas on niiske ja märg, sooja on viisteist kraadi, all jõe ääres hakkavad lahti minema magnooliad. Kevad, mida 2011. aastal on oodatud ebatavaliselt kaua, on viimaks kohale jõudnud.
Klubi on peaaegu tühi – jäänud on vaid see, mis keerleb siin iga öö lõpus: sadakond viinasegusest verest kantud inimest ning suits, läbi mille paistavad peeglid. Kell su käerandmel näitab 3.03. Nüüd tuleb ta su ellu.
Ta siseneb kaadrisse alt, vasakult, ilmudes vaatevälja äkki, justkui väike nõudlik loom ja sa ei saa aru, mida ta tahab. Sa ei tunne teda, sellest saad sa kohe aru, kuid hetk hiljem registreerid sa ära, et ta on pea jagu lühem kui sina ja tundub olevat viiskuus aastat noorem. Füüsiliselt (mitte et sa oleksid liiga valiv, eriti sellisel kellaajal) ei kõneta ta sind esmapilgul peaaegu üldse. Kuid miski ta olekus meenutab eksinud last, kes on tulnud ja sikutab nüüd tähelepanu vajades su kätt. Ta vöö küljest ripub alla väike mänguahv. Ühtäkki saad sa aru, et kuulad teda.
Ta hoiab suu ees oma paremat kätt, olekus ärevus ja elektriseeritus, justkui oleks ta oodanud oma etteastet kes teab kui kaua. Sa vaatad seda huultele surutud kätt ja see on ilus käsi: pikkade sõrmedega, hingelise inimese tüüpi. Siis, otsekui hakkaks kellegi veenis tükkideks pudenema tromb või murduks kusagil kaugel põhjas helesinise liustiku küljest lahti esimesed tükid jääd, jõuavad su ajju katkendid sellest, mida ta räägib. Ta ütleb, et on juba aastaid – jah, alati! – tahtnud sinuga tuttavaks saada. Ja et äkki saadaksid sa ta koju – see pole midagi sellist, mida ta tavaliselt paluks, kuid nüüd, täna öösel, ei suutnud ta enam kauem oodata.
Takso ilmub ööst nagu laukapinnale tõusnud gaasimull; miski, mil pole mingit tähtsust ning mis kaob kümmekond minutit hiljem, otsekui oleks käsi tühjas auditooriumis ta lihtsalt katseks tahvlile joonistanud ja hetk hiljem ära pühkinud – keegi ei näinud pealt ta tulekut, nii nagu keegi ei näe ka seda, mis juhtub auto sees. Sa istud juhi taga, ärevusest nii pingul, et näib võimatuna tõusta, ning tema su kõrval, reis pressituna tihedalt vastu su jalga. On pime, akna taga sulavad üheks jutiks tuhanded tuled ning su suu kuivab, kui keelega huuli kobad (metallimaitse, tubakas, adrenaliini paakunud veremekk). Kuskil eemal on hakanud mängima Tindersticki “Jism”. See levib otsekui suits, kuid sa ei kuule seda veel.
Tänav teie ees on tühi, on jätkuvalt öö. Auto läbib teeäärse turvakaamera vaatevälja, jättes oma laternatepaariga – kaks teineteise kõrval lendavat väikest keravälku – maha halogeenviirastuse, mis ekraanil aeglaselt kaob, ning siis on tänav taas välja surnud, ainult vana kuu õhuke sirp ripub madalal puude kohal. Punase parukaga naine on nüüd oma koduses vannitoas ja võtab peegli ees vatitupsuga maha huulepulga jääke; lennuk on jõudnud kuuesaja miili kaugusele ja rapub ookeani kohal kerges turbulentsis; valge maikaga baarimees kummardub tühjaks jäänud ööklubis baarileti kohale, silmis väsinud pilk. See on hetk, mil auto teeb parempöörde ja peatub kitsal ummiktänaval suure kolmekordse elumaja ees. Sa astud välja – öö on märg ja pime nagu lapsepõlves – ning süütad sigarillo, ebakindel ja elevil, rohkem elus kui kunagi varem sel aastal. Ühtäkki tead sa väga selgelt, milline neist paljudest on ta aken.
Tuli süttib klõpsatusega, valgustades musta telliskiviseina. Teie riided krabisevad üksteise vastu, kui kitsas esikus pintsaku seljast ajad: sa hingeldad raskelt ning muusika su peas mängib nüüd veelgi valjemalt; sellest on saanud spasm. Te suudlete ukse juures ja ta huuled on kuumad ja kuivad; sa sasid juukseid – need on kõvad, pisut pulkas, ilmselt lakist – ning nüüd libiseb su parem käsi mööda pehmet valget selga, jäädes pidama pükste vööl. Hetke hulbib ta veel seal – kergelt, puupulgana jõepinnal – ning sukeldub siis neelukohta sattununa raskelt sügavamale, alla. Kass jääb jalgu ja kaob kräunatades; nüüd olete te juba voodi juures. Sa märkad silmanurgast, et kardinaid pole ees, kuid sul on ükskõik. Sa lükkad ta pikali, teades kohe, kuidas ta kukub – pehmelt, suutmata enam tõusta –, ning sikutad püksid ta jalast. Need tulevad ära kergelt ja sa haarad pihku ta kannad, lükkad jalgu tahapoole peatse naudingu eelaimuses hingeldades, ta lebab liikumatult. Paar sekundit kaob, otsekui poleks neid kunagi olnud.
Siis, ühtäkki tekkinud seisakus, mõistad sa, et midagi on valesti, et see keha, mis veel hetke eest end kirehoos su vastu surus, on nüüd lõtv ja apaatne, nagu oleks korraga saanud tühjaks ta patareid ja ta huuled avanevad aeglaselt, sosistades segaduses: “Mida me teeme? Me ju õieti ei tunnegi teineteist.”
Ei, ta ei sõdi vastu, ta on valmis laskma endaga jätkuvalt teha kõike, kuid korraga tardud sa ta pilku, sest sa polegi näinud selliseid silmi, milles oleks ühel hetkel kõik ja samas mitte midagi – täielik tühjus. Saamata isegi aru, miks, lased sa ta jalad lahti ja roomad mööda ta sooja, vetruvat keha ülespoole, et suudelda teda laubale, just hetk enne seda, kui magama jääd – raskelt, vasemal küljel. Ning sa oledki seda teinud: rikkunud ära kõik, mis oleks võinud olla lihtne, ilus ja hea. Sa ei surunud end talle sisse.
“As the positive and negative areas grow more distinct within the cloud, an electric field is created between the oppositely-charged thunderstorm base and its top. The farther apart these regions are, the stronger the field and the stronger the attraction.”
TALVITUMINE
Õhtu
Mu aken on samasugune nagu kümned aknad selle ümber, nagu sajad tuhanded teised siin linnas – keset punakaspruuni telliskiviseina asetsev ruudukujuline ava, mille eest jookseb läbi kitsas tuletõrjerõdu. Pole mingit erilist põhjust, miks peaksite olema seda vaatama jäänud, kuid kui te juba seda teete, kui te olete otsustanud, et see väärib teie aega ja tähelepanu, juhtub edasi järgmine: kell on saanud 20.04, kui laelamp süttib ja ma astun tagant ning paremalt oma pisikesse valdusesse, et poetada köögilauale kaks pruunist jõupaberist poekotti ning võtta rutaka liigutusega kaelast sall.
Ma lahkun kaadrist peaaegu kohe, minnes ära vasakule, sinna, kus peab korteriplaani kohaselt asuma vannituba, ning mõnda aega ei juhtu midagi – üksnes tuli põleb ja paberkotid seisavad laual –, kuid kell 20.13 olen ma tagasi, raputades kergelt oma käsi ja nuhutades justkui möödaminnes sõrmi, millel pärast vannitoaskäiku on juures seebi vaevumärgatav lõhn. Külmkapi uks avaneb hääletult, paljastades jäise metalse suu, kuhu ma hakkan laadima kottide sisu – sooduspakkumises olnud granaatõunu, seda odavat, kuid head vahuveini, mida nurgapealses poes vahel saada on –, ent kell 20.22 eksitab mind miski ja ma lähen ja panen mängima teleri seda otsekui lummatult vaatama jäädes. Ma naeran heameelest ja löön endale kahel korral käega vastu põlvi, kuid kell 20.31 olen ma jälle tagasi köögis ning surun sõrmed vastu aknalaual kasvava silphium’i mulda. Ilmselt pole see liiga kuiv, sest ma ei otsusta seda kasta; märkan hoopis, et külmkapi uks on jäänud praokile ja sulgen selle, lasen endale klaasi veidi vett ning hakkan väikeste suutäite kaupa ja hoolikalt mäludes