Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi

tunnetamiseni, kuid mitte enese kui looma, vaid enese kui Jumala, jumaliku sädeme, enese kui Jumala Poja, säärase Jumala nagu Isa, kuid kes vangistatud loomalikku kesta, tunnetamiseni. Ja enese tunnetamine Jumala Pojana, kelle põhiloomus on armastus, rahuldab armastusesfääri laiendamise kõiki neid nõudeid, milleni viis inimese ühiskondlik elumõistmine. Niiviisi, armastusesfääri üha suuremal ja suuremal laiendamisel isiksuse päästmiseks oli armastus möödapääsmatus ja kohandus teatavaile objektidele: enesele, perekonnale, ühiskonnale, inimkonnale; kristliku maailmavaate korral pole armastus möödapääsmatus ega kohaldu millelegi, vaid on inimhinge olemuslik loomus. Inimene armastab mitte seepärast, et talle on tulus armastada seda või neid, vaid seepärast, et armastus on tema hinge sisu, seepärast et ta ei või mitte armastada.

      Kristlik õpetus on inimesele juhatuseks, et tema hinge sisu on armastus, et ta leiab hüve mitte sellest, et hakkab seda või toda armastama, vaid sellest, et hakkab armastama kõige alget – Jumalat, keda ta endas armastusena tunnetab, ja seepärast suudab hakata armastama kõiki ja kõike.

      Selles peitubki kristliku õpetuse erinevus positivistide ja kõigi mittekristliku üleilmse vendluse teoreetikute õpetusest.

      Säherdused on kaks peamist arusaamatust seoses kristliku õpetusega, millest lähtub enamik valearusaamu selle kohta. Üks on see, et Kristuse õpetus annab, nagu varasemad õpetused, inimestele reeglid, mida need on kohustatud järgima, ja et nood reeglid on elluviidamatud; teine on see, et kristluse kogu tähendus seisneb selles, kui kasulik ikka on inimkonnal elada koos kui üks pere, ja selleks on tarvis, mainimata armastust Jumala vastu, silmas pidada vaid reeglit armastada inimkonda. Teine põhjus, miks meie aja inimesed kristlusest aru ei saa, on teaduseinimeste väärarusaamas, nagu oleks kristliku õpetuse olemuseks õpetus üleloomulikust ja õpetuse eluline külg teostamatu, ühes sellest arusaamatusest johtuva taipamatusega.

      V

      Põhjuseid Kristuse õpetuse mittemõistmiseks on palju. Üks põhjus on selles, et inimesed oletasid, et on õpetust taibanud, kui otsustasid, nagu kirikhärradki, et see on neile üleloomulikul teel edasi antud; või nagu teaduseinimesed, et nad on seda taibanud, kui on läbi uurinud osa neist väliseist ilminguist, milles ta väljendus. Teine mittemõistmise põhjus varjub vales arusaamas, et õpetus on täideviimatu ja see tuleb asendada õpetusega inimkonna armastamisest, kuid peamine kõik need eksiarvamised sünnitanud põhjus on, et Kristuse õpetust loetakse säherduseks õpetuseks, mille võib omaks võtta või mitte, oma elu seejuures muutmata.