Ta ei tahtnud uskuda, et mees, kellega ta kohtuma pidi, korraldas selle sigaduse, sest selleks polnud põhjust. Pigem keegi teine, kes teadis kokkulepitud kohtumisest. Pagan võtku, ta oli pannud sellele mehele südamele, et ta hoiaks asja saladuses ja lootnud, et too seda teeb. See oli nende mõlema huvides. Ei kedagi kolmandat…
Ta võttis mobiiltelefoni, otsis soovitud numbri ja vajutas klahvile.
„Mina siin,” ütles ta reipalt, kui kõnele vastati. „Kas sa oled üksi? Siis kuula! Meie koostöö on läbi. Jah, läbi! Farmis oli laip! Kurat võtku, ma ei ole purjus! Mille paganama pärast sa just selle koha valisid? Ma läksin mingi sara alla, ja seal see oligi! Jah, ma olen kindel! Kust mina tean, kes ta on? Varem või hiljem ta leitakse ja siis kubiseb farm võmmidest. Pea meeles, mina pole seal käinud, selge? Ja me pole sinuga kunagi sinna kohtumist määranud. Kogu lugu ja nii see jääb. Me oleme ainult juhututtavad, kellel pole mingit ühist minevikku. Jah, just nii ma ütlesin, lihtsalt juhututtavad ja selle juurde me jääme…”
Mees liini teises otsas üritas protestida.
„Jää vait!” kähvas Lucas. „Ja ma olen hakanud mõtlema, et mind meelitati lõksu…”
Uus protestilaine.
Lucas ei teinud sellest välja. „Hea küll, ma ei süüdista sind! Aga kui mitte sina, kes siis? Kas sa latrasid välja? Kas sa rääkisid kas või midagi? Poetasid mõne vihje, jätsid kuskile vedelema paberitüki, millel oli minu nimi või telefoninumber või selle neetud farmi nimi? Kas keegi võis meie telefonikõnelust pealt kuulda?”
Järgnes jõuline eitus.
„Olgu,” ütles Lucas. „Mulle ei meeldi juhuslikud kokkusattumused ja ma ei taha neid enda nahal kogeda. Ma usun, et mind meelitati lõksu – võib-olla meid mõlemaid – ning ma tahan teada, miks ja kes! Minu sõna selle peale, et ma uurin selle välja.”
Kui Jess reedel hilisõhtul koju jõudis, ootas teda esikus uksematil veidi kortsus tundmatu postitempliga kirjaümbrik. Rõõmsa üllatusega võttis Jess selle üles. Simon oli leidnud aega kirjutada. Kaksikvenna kirjad olid väga harvad ja kauged. Simon töötas vabatahtliku arstina mitmesugustes maailma valupunktides. Piirkonnad, kuhu ta sattus, olid kauged ja ohtlikud, sealne side maailmaga ebakindel ja haavatav. Tal polnud kunagi vaba aega. Seega oli kiri ilmselt öösel õlilambivalgel kiiruga kritseldatud haruldus.
Jess surus kirja taskusse, et seda hiljem rahulikult mõnuga lugeda, ja lükkas ukse enda taga jalaga kinni.
Korter oli väike, aga sobis Jessile esiteks sellepärast, et kulud olid madalad. Asi, mille jaoks polnud tal aega (või tahtmist), oli tolmuimemine ja tolmupühkimine. Teisalt oli ta loomult korraarmastaja ja talle ei meeldinud elada mustuses. Seega polnud korteris midagi liigset, ainult hädavajalik mööbel, ei ühtegi nipsasja peale raamitud perefoto, kus tema ja Simon olid umbes kaheteistkümneaastased, pildistatud üüritud puhkemaja aias Cornwallis.
Nad mõlemad, punased juuksed päikesepaistel läikimas, naeratasid laialt. Jessil olid käed ümber pere labradori kaela. Nad võtsid koera alati endaga kaasa, sest keegi ei raatsinud teda hooldekohta jätta. Seni kuni ta läks koerte taevariiki, millega kaasnes kurb matusetalitus tagaaias, kus isa pidas haua juures kõne ja pere ei sõitnud välismaale puhkusele. See ei tähendanud, et nad poleks palju reisinud. Isa oli teeninud armees, ja kui Jess oli laps, olid nad elanud mõnda aega NATO baasis Saksamaal. See võis olla teine põhjus, arvas ta, miks vanemad ei tundnud vajadust tungelda puhkuse ajal lennujaamades või praamidel. Võib-olla oli see ka põhjus, miks tema ja Simon olid valinud mõlemad hiljem rahutu elulaadi. Simon reisis rohkem kui tema, aga mõrvarühmas kestis tööpäev harva üheksast viieni. Nagu tänagi, olid ootamatused alati varuks.
Jess naeratas fotole ja püüdis meenutada, kes oli neid pildistanud, sest kõik neli olid fotol. Talle ei meenunud.
Ta läks magamistuppa ja võttis niisked porised riided seljast. Pärast duši all käimist ja pea pesemist, jalas puhtad teksapüksid ja seljas puhas T-särk, tundis ta ennast palju paremini. Varasem väsimus oli koos Cricket Farmi mudaga maha pestud. Taas värske, läks ta tagasi elutuppa ja lülitas sisse kohaliku raadioprogrammi. Farmis ei olnud ajakirjanikke näha ja ehk polnud uudis veel meediani jõudnud. Kohalikus raadios polnud midagi. Pärast peab vaatama teleuudiseid, sest selleks ajaks peaks uudis „laibast lehmalaudas” juba teada olema. Kohas, kust see leiti, oli midagi veidrat ja see peaks õhtulehtede uudistekütid kohale meelitama. Tabloidide toimetajatele oleks see maiuspala.
Tegelikult oleks Jess eelistanud, et uudis ei tule avalikuks enne esmaspäeva. Hiljem, kui nad ei suuda ohvrit tuvastada, võiks meediast abi olla, aga hetkel ei tahtnud ta, et reporterid ja kaameramehed Cricket Farmis ringi trambivad. Las turgutab arukalt avaldatud foto farmist avalikkuse mälu hiljem.
Eriti ei tahtnud ta, et reporterid nädalavahetusel Eli Smithi piiravad. Jess oli kindel, et Smith on sügavalt häiritud. Igaüks, kes leiaks oma valdustest laiba, poleks eriti õnnelik. Aga Smith oli lausa hirmu täis. Ta elab üksi ega oskaks agarate reporterite pealetükkivatele küsimustele vastata.
Oli korraldatud, et Smith tuleb tunnistust andma homme, laupäeva hommikul kell kümme. Phil Morton tegeleb sellega. Tema ise on teoreetiliselt esmaspäeva hommikuni vaba, aga ta ei saa istuda terve nädalavahetuse käed rüpes.
Esiteks on mõrvajuurdluse esimesed päevad kõige tähtsamad. Ja teiseks, mis pole sugugi vähem tähtis, asub peainspektor Ian Carter esmaspäeval uuele tööpostile ja nad peavad talle näitama, mida on jõudnud vahepeal teha.
Uuest ülemusest teadsid nad vähe. Ta tuleb riigi teisest otsast ja neil polnud aimugi, miks ta valis – või saadeti – just siia. Üks tuttav pensionile jäänud politseinik oli Jessile öelnud, et Carter on väga kogenud mees. „Mul on tunne, et aastaid tagasi mängisin ma tema vastasmeeskonnas rägbit,” oli sama mees öelnud. Jess polnud näinud isegi tema fotot ja tema silme ette oli kerkinud pilt kogukast tviidülikonnas rägbimängijast, kes on kaotamas võitlust oma liigsete kilodega.
Ta plaanid järgmiseks hommikuks olid midagi sellist: varane tõusmine ja tervisejooks. Siis midagi hamba alla saada ja kohe minna jaoskonda vaatama, mis seal toimub. Pärast seda sõita Cricket Farmi, et ümbrus hoolikalt läbi uurida. Mäejalami, väikese metsatuka taga oli ta märganud midagi tallide taolist. Vaja on küsitleda kõiki, kes viimase nädala jooksul sealkandis viibisid.
Ta jõuab enne õhtuseid uudiseid veel süüa teha. Ta läks tillukesse kööki, pani pasta keema, ja kui see oli pehme, lisas juurde väikese karbi tuunikala ja purgi pestot. Siis sättis ta ennast teleri ette, kandik ees ja Simoni kiri kohvilauale laotatud. Tal polnud söögilauda. Kes selle taga ikka istuks?
Eli Smithil oli söögilaud olemas. Phil Mortonil oli olnud õigus, Eli maja oli teistest eemal. Üks neist endistest farmi juurde kuuluvatest töölismajadest, mis olid maastikul laiali. Kaks paarismaja olid liiga lagunenud, et seal elada. Teised kaks ühepereelamut, mis asusid teineteisest umbes kolmveerand miili kaugusel, olid paremas seisukorras. Ühes elas Smith ja teine oli renditud Penny Gowerile. Tehniliselt oligi Penny ta lähim naaber, kuid pika vahemaa tõttu nägi Eli teda harva, kui ta just talu juures ei käinud. Siis sõitis ta mõnikord alla orgu ja käis vaatamas, kas talli juures on kõik korras.
Ka Elile meeldisid hobused. Kui ta poisike oli, olid neil talus künnihobused. Hiljem asendati nad traktoriga. Seda nimetati moderniseerimiseks. Tal oli olnud kahju, kui hobused minema viidi ja ta imestas, kui ka isa ütles, et tal on kahju nendega hüvasti jätta. See oli üks harvadest puhkudest, kui tema ja isa olid üksmeelel. Aga künnihobused Florence ja Dolly olid juba vanad. Maaelus polnud sentimentaalsustel kohta. Vähemalt Cricket Farmis polnud seesugustest tunnetest jälgegi.
Elil oli maja taga väike töötuba. See kujutas endast lainelisest plekist kuurialust, kuhu tuli majast elektrikaabel. Seal võis ta müristada nii palju kui kulub. Keegi ei kuulnud. Keegi ei öelnud ühtki halba sõna. Või tulnud uudishimust küsima, mida ta seal teeb. Eli ei talunud nuuskimist. See oli veel üks asi, mida ta oli lapsepõlves õppinud. Ja nüüd topivad võmmid oma nina igale poole. Eli oli otsustanud, et pole põhjust rääkida neile rohkem kui neil on vaja teada. Muidugi oli neil vaja teada, et lehmalaudas on laip.