„Ta rääkis meile oma utiiliärist,” ütles Jess mõtlikult. Ta oli palunud Phil Mortonit arvuti riiklikust andmebaasist Smithi otsida. Kui ta seda tegi, oli ilmselt see, mida ta leidis. Pole siis ime, et politsei järjekordne ilmumine Cricket Farmi Eli närvi ajas.
„Andy ja mina tunneme ennast pisut süüdi,” ütles Penny ootamatult ja vaatas kinnitust otsides Ferrise poole.
Ferris näis jahmunud, kuid noogutas siis truult.
„Jah?” küsis Jess ja jäi ootama.
„Sest on meie süü, või pigem minu süü, et vaene Eli elas üle kohutava kogemuse, leides taas oma talust laiba. Saate aru, see oli Eli, kes leidis oma surnud vanemad ja venna nende juurest. Räägitakse, et Nathan istus köögilaua ääres ja ootas Eli kojutulekut. Eli käis mu meelest laadal. Igatahes polnud teda kodus, kui see juhtus. Ta astus uksest sisse. Nathan istus köögilaua ääres, püss ees, ja kõik kohad olid verd täis. Suudate ette kujutada, mida Eli tunda võis? Astuda uksest sisse ja leida eest selline jube vaatepilt.” Penny väristas õlgu. „Ja nüüd pidi ta selle uuesti läbi tegema, leidma selle surnukeha.”
„Nathanil sõitis katus ilmselt minema!” ütles Ferris. „Ma ei mõista, miks teda ei lastud vaimuhaigeks tunnistada. Igatahes poos vaene mees ennast kongis üles.”
Kindlasti tuli sellest paksu pahandust, mõtles Jess, ametlik juurdlus. Nathan Smithi oleks pidanud paremini valvama. Tegema tal endalt elu võtmise võimatuks.
„Imelik, miks Nathan Elit ei tulistanud?” küsis Ferris mõtlikult. „Tal oli piisavalt aega püssi uuesti laadida.”
„Miks on teie süü, et Eli laiba leidis?” küsis Jess Pennylt. Ammu toimunud sünge kuriteoga oli lihtne mõtteid kõrvale juhtida, aga ta on siin selleks, et uurida uut. Muidugi tuleb ka eelmised mõrvad üle vaadata. Kolm laipa, kõik ühes ja samas farmis, noh…
Ferris ja Penny Gower olid hakanud korraga rääkima, mõlemad innukalt oma lugu jutustama. Jess mõistatas, kas nad olid enne harjutanud.
„See pole sinu süü!” ütles Ferris pahaselt. „Jumala eest, Pen, sa pead lõpetama selle teiste pärast muretsemise. Laip oli Eli talus ja kes teine oleks pidanud selle leidma?”
„Muidugi tunnen ma ennast süüdi. Ma nägin seda autot!” vaidles Penny.
Nad jagelesid seni, kuni Jess nad korrale kutsus, tundes taas, et tal on tegemist pigem distsiplineerimata laste kui üliagarate tunnistajatega.
„Jajah…” ütles Ferris vabandavalt. „Pen on lihtsalt…”
„Ei, ei ole! Aga ma olen Elisse kiindunud ja pean tema pärast muretsema. Ta pole enam noor mees…”
Jess tõstis hoiatava käe. „Palun ükshaaval, proua Gower.”
Lõpuks saadi asjaga küllaltki ladusalt ühele poole.
Penny oli näinud võõrast autot, tema arvates hõbehalli Mercedest, igatahes kallist. See seisis talu ja tallide vahel teeservas, seal, kus oli sissepääs põldudele.
„Ma sõitsin Eli juurest koju, hobutreiler järel. Eli parandas seda. Nagu ma ütlesin, on Eli väga vastutulelik.”
„Mercedes,” tuletas Jess talle kannatlikult meelde.
Juht oli istunud autos, kuid käitunud Penny möödudes kummaliselt. Pennyle jäi mulje, et ta püüdis ennast varjata. Ta oli rääkinud sellest tallide juurde jõudes Andrew’le.
Ferris noogutas selle peale agaralt ja võttis jutujärje üle.
„Ma mõtlesin, et me – üks meist – peab rääkima sellest Elile, sest me keegi ei tea, mida Eli oma talu õuel hoiab. Vaadake,” lisas ta kähku, „ma ei taha öelda, et seal oleks midagi, mida ta ei tohiks seal hoida. See näeb välja nagu vana kola, aga sel peab olema mingi väärtus, muidu Eli sellega ei tegeleks. Igatahes ma ütlesin, et helistan Elile…”
„Ja mina andsin Andrew’le Eli mobiilinumbri…”
„Ja mina helistasin talle. Ta ütles: „Ma lähen ja vaatan.” Eli on üldiselt napisõnaline. Aga ma arvasin, et hea küll, mina olen teate edastanud.”
Ferris kortsutas kulmu. „Ma tahtsin just kõne lõpetada, aga siis lisas Eli äkitselt, et ta läheb niikuinii sinna midagi viima ja eks ta lähe siis varem – tähendab samal päeval, reedel. Kuna Eli pole tavaliselt nii jutukas, siis sain ma aru, et minu jutt tegi ta murelikuks. Vanamees läkski ja leidis surnukeha. Pennyl on õigus. See oli vaese vanamehe jaoks liig. Aitas sellest, mida vend Nathan oli teinud. Praegu on mul kahju, et ma Elit ära ei oodanud ja temaga kaasa ei läinud. Aga Eli ei taha, et keegi ta tegevusest midagi teab. Talle poleks meeldinud, kui ma oleksin oma seltsi pakkunud. Ta oleks arvanud, et ma tahan nuhkida.”
„Mis kella ajal see kõik toimus?” küsis Jess märkmikku võttes.
Penny ja Ferris vaatasid huviga ta tegevust. Seejärel vahetasid pilke.
„Ma nägin teda vist kolmveerand nelja paiku,” ütles Penny kõhklevalt, „või umbes nii. Ma lahkusin Eli juurest kakskümmend enne nelja. Ma tean seda sellepärast, et vaatasin kella. Andrew oli öelnud, et sõidab läbi ja ma mõtlesin endamisi, et kas ta on juba seal, kui ma tagasi jõuan, ja nii see oligi. Ma sõitsin üsna kiiresti.” Ta punastas. „Ma ei ületanud kiirust, sest treiler oli tühi ja mul polnud vaja olla eriti ettevaatlik.”
„Kas te sõitsite siia tulles Cricket Farmist mööda, härra Ferris?”
Ferris raputas pead. „Ei, ma tulin teist teed pidi. Aga Penny jõudis siia umbes kolmveerand neli, nagu ta ütles. Cricket Farmist on siia autoga paari minuti tee. Foscotti-mutt võttis oma vastiku jõmpsika ja sõitis koju nelja paiku, võib-olla viis pärast nelja, ja Eli mobiilile ma helistasin umbes veerand viis või ütleme kakskümmend minutit viie peal.”
„Eli Smith ei rääkinud meile sellest midagi,” ütles Jess. „Ma ei pea silmas seda perega juhtunud lugu. Ma saan aru, miks ta sellest ei rääkinud. Aga ta ei rääkinud meile, et te nägite autot, ega ka seda, et härra Ferris talle sellepärast helistas.”
Penny ja Andrew vahetasid taas pilke. Ferris itsitas ja isegi Penny naeratas.
„Seda võis arvata,” ütles Penny.
„Täpselt Eli moodi,” jätkasid nad kooris, vaatasid teineteisele otsa ja naersid.
„Vabandage,” ütles Penny kohe. „See pole naljakas. See on lihtsalt Eli. Ta pole jutumees, isegi mitte minuga, just selline, nagu Andrew äsja ütles. Ta räägib ainult seda, mida otseselt vaja, ainult fakte, ja see on ka kõik. Ta parandas mu väikese hobutreileri ära. Üks hobustest hakkas lõhkuma ja lõi sellele augu sisse. Ma palusin Elit, kas ta saab midagi ette võtta. Eli käis, vaatas ja ütles ainult: „Jah.” Ma vedasin treileri tema juurde ja ta parandas augu ära. Ei öelnud ühtegi sõna, ainult seda, et ei võta raha.”
Penny naeratas. „Ilmselt arvas Eli, et kaitseb mind, kui sellesse ei sega. Ta hoiab mul omamoodi silma peal. Käib aeg-ajalt siin, ütleb, et hobuseid vaatamas, kõnnib ringi ja vaatab, kas midagi vajab kõpitsemist.” Üle Penny näo libises jahmatus. „Oi, ma hakkasin praegu mõtlema. Ega Eli ometi karda, et minuga võiks siin tõesti midagi juhtuda? Tavaliselt on alati keegi siin. Lindsey või mõni hobuseomanik või õpilane või Andy…”
Arusaam, et mõrvatud naine leiti ainult veerand miili kauguselt, jõudis äkki temani. Ta suu vajus lahti ja ta vaatas Jessile ärevalt otsa.
Ferris pani käe ta õlale. „Võta rahulikult, Pen. Politsei ei lase sel sündida.”
Niisugune inimeste usaldus oli teretulnud. Jess lootis, et nad on selle ära teeninud.
Vestluse ajal kontoris oli Jess kuulnud kõrvallatrist pidevalt kopsimist ja norsatusi. Nüüd, kui ta tagasi õue tuli, pistis hobune pea ukseluugist välja.
„Tere, sõbrake,” ütles Jess ja sirutas käe, et looma patsutada.
„Olge ettevaatlik,”