Ta läks välja, kus Palmer teda ootas. Kui ta oli kindel, et keegi ei näe, hingas ta sügavalt sisse, lootes vabaneda surmahõngust. Palmerit ta ei häbenenud. Tema mõistab.
Palmer naeratas. „Oleks võinud hullem olla,” ütles ta.
„Jah, ma tean. Aga ta on väga noor. Minupärast võite ta ära viia,” ütles Jess.
Mõrvatud naised ongi enamasti noored. Vanemad naisterahvad on kindlas suhtes ega käi võõraste meestega väljas, ei lähe üksinda klubisse või baari, ei istu juhututtavate autosse. Kui ohver oli olnud väljas „äriasjus”, oli ta ikkagi noor. Tänaval lantimine oli noorte elukutse ja paljudel juhtudel ohtlik. Aga selles tüdrukus siin loomalaudas oli midagi kummastavalt „normaalset”. Ta polnud lipakas, lihtsalt kena teismeline tüdruk. Ta ei tohiks lamada sel reedesel päeval seal surnuna. Ta peaks tegema nädalalõpuplaane, helistama sõbrannadele, leppima kokku kohtumisi, võtma ette veel üht poodlemist – tegema kõike seda, mida Jessi ema peab „normaalse elu” juurde kuuluvaks.
Ja näed nüüd, kuhu normaalne elu selle tüdruku viis, mõtles Jess virilalt. Veel üks sissekanne mõrvastatistikasse lamab siin poris ja kõntsas, varsti lahatud ja läbi uuritud nagu ta elugi. Juhul kui ta tuvastatakse. Aga seda peavad nad suutma teha. Kolmkümmend tundi on piisavalt pikk aeg selleks, et keegi teataks ta kadumisest.
Tom Palmer ta kõrval noogutas. „Esmaspäeval tuleb uus mees? Just parajal ajal!”
„Nagu ma ei teaks!” Jess krimpsutas nägu ja Palmer itsitas.
Temale võib see nalja teha, mõtles Jess. Tema ei oodanud uut ülemust. Uut luuda, nagu öeldakse, kes kibeleb korda looma või õigemini oma versiooni korrast.
Morton tuli jalgade lirtsudes nende poole, nägu süngelt rahulolev. „Ma panin ta tunnistuse kirja, niipaljukest kui see väärt on. Ta ajab ühtsama jura koorma mahalaadimisest, õue ülevaatamisest, mille põhjust ta täpselt ei selgita, ja laiba leidmisest. Ma lasen selle ära trükkida. Kõik on loogiline, aga…” Phili hääl vaibus ja ta põrnitses tusaselt oma märkmeid.
„Aga?” küsis Jess. „Seal peab veel midagi olema. Kas sa tahad seda öelda?”
„Ma olen selles surmkindel,” ütles Morton märkamata ebasobivat sõnavalikut. „Aga ta ei räägi. Ta on sedasorti vanamees, kes ei räägi oma asjadest. Tema arvates on ta öelnud meile, mida meil on vaja teada ja loril lõpp.”
„Vaata, kas arvutis on tema kohta midagi,” ütles Jess. „Ja kui sa seda juba teed, siis toksi sisse ka selle koha nimi – Cricket Farm – ja vaata, kas politseil on selle kohta mingit materjali.”
Phil kergitas kulme ja vaatas õues ringi. „Varastatud kauba varjamine?” pakkus ta huupi.
„Ei pruugi olla. Pigem maksu- või kindlustuspettused. Ma ei usu, et ta on rahvavaenlane number üks. Aga politsei ja tema rajad on varem ristunud, selles olen ma kindel. Me ajasime ta kohutavalt närvi.”
„Minu arvates,” ütles Phil, kelle päev polnud ka suurem asi olnud, „pole meil tast suurt kasu. Maainimesed on kinnised. Neile ei meeldi oma asjadest rääkida. Kas sa panid tähele, et ta ei oska isegi oma nime kirjutada?”
Jess ütles kannatlikult: „Sellel, miks ta ei oska kirjutada, võib olla mitu põhjust. Ta on üle kuuekümne. Tema ajal pandi harva seesugust diagnoosi nagu vaeglugemine. See võib olla üks põhjus. Või ei saanud ta ühel või teisel põhjusel koolis käia. Pidi talus töötama? Me ei tea. Ta on kirjaoskamatu, aga see ei tähenda veel, et ta on rumal. Võib-olla ekstsentriline, sellega ma olen nõus, ja kidakeelne, kui see puutub ta äriasjadesse. Kui ta näeb, et meid ei huvita, kust ta need vanad pliidid ja pesumasinad hangib, muutub ta ehk jutukamaks.”
„Kuulge!” hüüatas Morton. „Kui ta ei oska kirjutada, siis ilmselt ei oska ta ka lugeda. Kuidas ta saab siis oma tunnistuse läbi lugeda, enne kui sellele kolm risti alla paneb?”
„Sa peaksid protseduure tundma, Phil. Sa loed selle talle ette ja kirjutad lehe alaserva, et sa tegid seda, ja ka seda, et sa võtsid tunnistuse. Lisad märkuse, et ta on kirjaoskamatu, ning kinnitad seda oma allkirjaga, märkides ära kuupäeva ja koha.”
„Ta küsib, kas ta võib nüüd ära minna. Ma võtsin ta koduse aadressi. Ta elab sealpool.” Morton näitas käega künka poole. „Ütles, et enne teeristi tuleb pöörata mööda külavaheteed paremale, tal on seal oma maja.”
„Ma tahan temaga enne rääkida,” ütles Jess.
Eli silmitses ta lähenemist umbuskliku näoga.
„Härra Smith,” ütles Jess kindla häälega, kuna ootas vastupanu. „Me peame majja sisse pääsema.”
„Misjaoks?” nõudis Eli, lükkas lõua ette ja pilgutas kiiresti silmi.
„Tüdruk pole seal. Ta on mu lehmalaudas. Mis mu maja sellesse puutub?”
„Me peame kogu kuriteopaiga üle vaatama.”
Nendel sõnadel oli Smithile ootamatu mõju. Jess oli kindel, et ta nägu päevitunud tuulest parkunud naha all tõmbus kahvatuks. Mees oli paanikas.
„Te olete näinud,” kraaksatas ta. „Näinud kõik, mida vaja. Te nägite mu õue ja ja lauta ja maja võite siit vaadata.”
„Me pole seda seestpoolt näinud. Me peame seda tegema, härra Smith. Me oleme väga ettevaatlikud. Me ei riku midagi.”
„Ei, ei!” pahvatas Eli kätega ägedalt vehkides. „See on laudadega kinni löödud. Keegi pole käinud seal pärast… keegi pole käinud seal ligi kolmkümmend aastat.”
„Ma näen, et see on laudadega kinni löödud,” nõustus Jess kannatlikult. „Aga võib-olla pääses keegi sinna ikkagi sisse ja tal õnnestus seda varjata.” Eli oli hirmunud. „Ma loodan, te mõistate, et me peame sisse minema.”
„Lukus,” ütles Eli õnnetult. „Isegi kui te lauad ära kangutate, ei pääse te sisse. Mitte keegi ei pääse. Kui keegi oleks käinud, oleks ma märganud. Keegi pole käinud. See on lukus, kõik uksed.”
„Kas teil võtmed on?”
„On jah,” tunnistas Eli mornilt pärast pausi, mille ajal ta näris oma alumist huult ja uuris Jessi. Küllap mõtles ta endamisi, kas keeldumine takistab politseid. Ta leidis, et mitte. Nad lõhuksid ukse maha. „Need on mul kodus.”
„Siis tuleb seersant Morton nüüd teiega kaasa ja võtab võtmed.”
Eli ei liikunud paigast.
„Kas kõik on korras, härra Smith?” Jess kortsutas kulmu. Vanapapi oli rohkem kui mures. Ta nägi haige välja. Ta laubal pärlendasid higipisarad. Jess ei osanud öelda, kas see oli hirmust, et majast leitakse midagi, või kutsus mõni muu põhjus esile seesuguse reaktsiooni. Ta lootis, et papi ei saa südamerabandust. Murelikult küsis ta: „Mis viga, härra Smith?”
Eli kummardus ettepoole, just nagu usaldust jagades.
„Mida nemad selle kõige kohta ütlevad?” küsis ta kähedal sosinal. „Neile see asi ei meeldi.”
„Kes on nemad?”
Eli pilgutas silmi ja kogus ennast. Ta püüdis võtta taas endist kindlat hoiakut. „Naabrid,” ütles ta. „Mu naabrid on kuulujuttude järele maiad.”
Nende sõnadega pööras ta ringi, kõmpis oma auto juurde ja ronis kabiini.
„Sõida talle järele ja too võtmed, Phil,” ütles Jess. „Ära talle praegu rohkem küsimusi esita. Ta on natuke endast väljas ja eakas inimene. Aga ära lase tal ennast lollitada, justkui ei leiaks ta võtmeid või mida iganes. Ta näib olevat mures naabrite pärast.”
„Naabrite?” Morton vaatas talle üllatunult otsa ja ta pilk libises