vabadel päevadel läheb oma pühapäevaülikonnas kirikusse, et Issandale kiitust laulda, ning et kohe seejärel pühapäevaülikond seljast võtta ja lukksepatunked asemele tõmmata. Ka tänapäeva tööstusühiskonnas on burgenlandlane veel ilmselge talupoeg; ka siis, kui ta on juba aastakümneid vabrikus tööl käinud, on ta ometi jäänud talupojaks, nagu olid tema esivanemad, burgenlandlane jääb alati talupojaks, ütles Reger. Irrsigler on juba nii kaua Viinis ja ometi on ta jäänud talupojaks, ütles Reger. Muide, talupojale on munder alati istunud, ükspuha milline, ütles Reger. Talupoeg on kas talupoeg või mundrisse pugenud, ütles Reger. Kui lapsi oli mitu, siis sai üks talupojaks ja jäi talupojaks ning ülejäänud tõmbasid selga riiklikud või kristlik-katoliiklikud mundrid, nii on see alati olnud, ütles Reger. Burgenlandlane on kas talupoeg või ta poeb mundrisse; kui ta ei saa ei talupoeg olla ega mundrisse pugeda, siis läheb ta vältimatult hukka, ütles Reger. Juba sajandeid on talupojad talupojaseisusest väljudes mundrisse pagenud, ütles Reger. Irrsigleri enda arvates oli tal õnne, sest riigiametis valvurikoht Kunstiajaloo Muuseumis antakse vaid kord iga paari aasta järel, nimelt ainult siis, kui mõni valvur pensionile jääb või sureb. Burgenlandlasi võetakse meelsasti muuseumidesse valvuriks, miks, seda ei oska tema, Irrsigler, öelda, kuid see on fakt, suur osa Viini muuseumivalvuritest pärineb Burgenlandist. Tõenäoliselt seepärast, ütles Irrsigler kord, et burgenlandlased on tuntud kui eriti ausad, aga ka kui eriti lollid ja samuti tagasihoidlikud, kuna neil, burgenlandlastel on isegi veel praegu
rikkumata iseloom. Vaadates, kuidas politseis asjad käivad, olevat ta rõõmus, et teda politseisse vastu ei võetud. Ta mainis sedagi, et kord olnud tal mõttes kloostrisse astuda, sealgi antakse ju riided selga ja praegu otsivad kloostrid ju järelkasvu nii nagu ei iial varem, kuid
ilmikvennana oleks kõrgemal seisjad teda kloostris siiski vaid ära kasutanud, nagu ta end väljendas,
preestrid, kellel on kloostrites ju õige ilus elu neile täielikult alluvate ilmikvendade kulul. Seal oleks ta pidanud vaid
puid raiuma ja sigu söötma ja suvel kõrvetava päikese käes kapsapäid sorteerima ja talvel kloostriteid lumest puhtaks kühveldama, ütles ta. Ilmikvennad kloostrites on vaesed vennikesed, ütles Irrsigler kord, tema polnud tahtnud vaene vennike olla. Ehkki ta vanemad oleksid seda hea meelega näinud, kui ta oleks kloostrisse astunud,
ma oleksin ju võinud otsekohe sinna minna, ütles ta, Tiroolis olla teda juba oodatudki. Ilmikvenna elu olevat veel hullem kui vangil vanglas, ütles Irrsigler.
Preestritest munkadel on kena elu, ütles ta,
aga ilmikvennad pole muud kui orjad. Mis ilmikvendadesse puutub, ütles Irrsigler, siis valitseb kloostrites ikka veel keskaegne orjandus, ilmikvendade käsi käib kehvasti ja süüagi saavad nad vaid seda, mis üle jääb. Ta polevat tahtnud teenida täissöönud teolooge, nagu Reger ütleb,
Jumala kuritarvitajaid, kes naudivad kloostrites külluslikku elu, ta öelnud õigel ajal
ei. Reger käinud koos Irrsigleri perega korra Prateris, siis olnud Regeri naine juba raskelt haige. Lastega suhtlemisel olevat tema, Reger, alati tundlik olnud, ta kannatanud lapsi ikka vaid lühimat aega välja, laste juurde minnes ei tohtinud ta olla keset
tööprotsessi, ühel päeval Irrsiglerite pere Praterisse kutsuda olnud seiklus, juba pikemat aega, aastaid, nagu ta ütles, olnud temal, Regeril tunne, nagu oleks ta Irrsiglerile midagi võlgu,
sest tõepoolest nõuan ma ju Kunstiajaloo Muuseumis midagi, millele mul pole õigust, ma istun tundide viisi Bordone saalis pingil, ütles Reger,
et mõelda, et järele mõelda ning isegi raamatuid ja kirjutisi lugeda, ma istun Bordone saalis pingil, mis on sinna pandud normaalsete külastajate jaoks, mitte minule, ja hoopiski mitte minule juba rohkem kui kolmkümmend aastat, ütles Reger. Ma nõuan Irrsiglerilt, et ta laseks mul ülepäeviti Bordone saalis pingil istet võtta, ilma et mul oleks õigust seda nõuda, lõppude lõpuks tahavad inimesed Bordone saalis väga sageli sellele pingile istuda ega saa seda teha, sest
mina istun Bordone saali pingil, ütles Reger. See Bordone saali istepink on ju enam-vähem saanud juba lausa eelduseks minu mõtlemisele, ütles Reger eile taas kord; palju rohkem kui Ambassadoris, kus mul on ju samuti ideaalne istekoht mõtlemiseks, sobib mulle Bordone saali istepink, Bordone saali pingil mõtlen ma palju intensiivsemalt kui Ambassadoris, kus ma ju samuti mõtlen, sest ma ei katkesta ju mõtlemist kunagi, ütles Reger; nagu teate,
mõtlen ma kogu aeg, isegi unes, kuid Bordone saali pingil mõtlen ma nii, nagu ma mõtlema pean, järelikult istun ma mõtlemiseks Bordone saali pingile. Ülepäeviti võtan ma istet Bordone saali pingil, ütles Reger, loomulikult mitte iga päev, sest see oleks siis tõesti juba hävitav, ja kui ma iga päev istuksin Bordone saali pingile, hävitaksin ma kõik selle, mis on mulle endale midagi väärt, ja loomulikult pole miski mulle rohkem väärt kui mõtlemine, ma mõtlen, seega elan, ma elan, seega mõtlen, ütles Reger, niisiis istun ma iga päev Bordone saali pingile ja jään sinna istuma vähemalt kolmeks või neljaks tunniks, mis ei tähenda aga midagi muud, kui et ma võtan selle Bordone saali pingi kolmeks või neljaks, mõnikord koguni viieks tunniks eranditult enda käsutusse ja ükski inimene ei saa Bordone saali pingil istet võtta. Kurnatud muuseumikülastajate jaoks, kes tulevad täiesti väsinult siia Bordone saali ja tahavad Bordone saali pingile istuda, on muidugi õnnetuseks, et mina Bordone saali pingil istun, aga ma ei saa teisiti, ma ju mõtlen juba kodus ärgates, et istun võimalikult varsti Bordone saali pingil, et mitte ahastusse langeda; kui ma ei saaks ükskord Bordone saali pingil istuda, oleksin kõige sügavamas meeleheites inimene, ütles Reger. Nende rohkema kui kolmekümne aasta jooksul on Irrsigler mulle seda Bordone saali pinki ikka vaba hoidnud, ütles Reger, ainult üks kord tulin ma Bordone saali ja Bordone saali pink oli kinni, keegi puhvpükstes inglane oli Bordone saali pingil istet võtnud ja miski ei viinud teda niikaugele, et ta Bordone saali pingilt üles tõuseks, ka mitte Irrsigleri tungivad palved, ka minu palved mitte, millestki polnud kasu, inglane jäi Bordone saali pingile istuma, ütles Reger, ega teinud välja ei minust ega Irrsiglerist. Ta tulnud ekstra Inglismaalt, täpsemalt Wales’ist, Viini Kunstiajaloo Muuseumi, et vaadata Tintoretto
Valge habemega meest, teatas see Wales’i inglane, ütles Reger, ja ta ei saavat aru, miks peaks ta tõusma pingilt, mis on seal ju selleks, et muuseumikülastajad, keda huvitab just Tintoretto
Valge habemega mees, sinna istuksid. Ma olin inglast pikka aega veennud, aga lõpuks inglane ei kuulanudki mind enam, järelikult ei huvitanud teda üldse, mida ma ütlesin, et teha talle selgeks, kui tähtis on mulle istumine Bordone saali pingil, mida Bordone saali pink mulle tähendab. Irrsigler ütles inglasele, kellel muide oli seljas esmaklassiline šoti kuub, ütles Reger, mitu korda, et pink, millel ta istub, on reserveeritud minule, mis käis ju täiesti eeskirja vastu, sest ükski pink Kunstiajaloo Muuseumis ei saa ealeski olla reserveeritud pink, seda öeldes polnud Irrsigleril õigus, ütles Reger, kuid ta ütles tõesti, et pink on reserveeritud; aga inglane ei teinud ka seepeale kuulmagi ei Irrsigleri ega minu öeldut Bordone saali pingi osas, rahulikult laskis ta meil rääkida ja tegi endale väikesse märkmikku ülestähendusi, mis tõenäoliselt käisid
Valge habemega mehe kohta, nagu ma oletan. Mina mõtlesin, et
neil asjaoludel on see Wales’i inglane
huvitav mees, ütles Reger, ja ma mõtlesin, et enne kui ma seistes astun temaga ju ammugi mõttetuks ja otstarbetuks muutunud sõnavahetusse Bordone saali pingi asjus, mille tähendust enda jaoks ei saa ma talle ju iial selgeks teha, istun ma parem kohe tema kõrvale pingile, et ma lihtsalt istun, mõistagi täie viisakusega, Wales’i inglase kõrvale pingile, mõtlesin ma, ja ma istusingi lihtsalt tema kõrvale pingile. Wales’i inglane nihkus paar sentimeetrit paremale poole, nii et mina võisin vasakule istet võtta. Ma polnud veel kunagi nii-öelda kahekesi Bordone saali pingil istunud, see oli nüüd esimene kord. Ilmselt oli Irrsigler rõõmus, et oma istumisega Bordone saali pingile olin ma situatsiooni leevendanud, ja ta kaduski kohe minu lühikese märguande peale, ütles Reger, sellal kui meie – mina ja Wales’i inglane – võtsime taas kord vaatluse alla
Valge habemega mehe. Kas see
Valge habemega mees teid siis tõesti huvitab, küsisin mina inglaselt ja nii-öelda viivitatud vastuseks noogutas tema inglise pea mulle lühidalt. Mu küsimus oli olnud mõttetu ja mul oli silmapilk kahju, et ma olin selle esitanud, nüüd esitasin ühe kõige lollimatest küsimustest, ütles Reger, mida üldse esitada saab, ja ma otsustasin, et ei ütle enam midagi ja ootan täiesti vait olles, et inglane püsti tõuseks ja lahkuks. Aga inglane ei mõelnudki püsti tõusta ja lahkuda, vastupidi, ta võttis kuuetaskust ühe musta nahka köidetud paksema raamatu ja asus seda lugema; vaheldumisi luges ta oma raamatut ja vaatas
Valge habemega meest, sellal kui minule oli ninna hakanud, et ta kasutas
Aqua brava’t, lõhnavett, mis ei ole mulle vastumeelt. Kui inglane kasutab
Aqua brava’t, mõtlesin ma, siis on tal
