kõrvaldamist nõudes tõmbate endale üksnes vihaseid ja tõepoolest ühiskonnaohtlikke pilke. Enamikus restoranidest ei ole ju isegi laudlina laual ja kui te palute, et pühitagu ometi kas või kõige hullem mustus räpaselt, väga tihti tõepoolest õllemärjalt lauaplaadilt, siis saate kuulda kasvatamatut õiendamist, ütles Reger. Tualetiküsimus ja laudlinaküsimus ei ole Viinis lahendatud, ütles Reger. Igas maailma suurlinnas – ja lõppude lõpuks olen ma peaaegu kõigis neis käinud ja enamikku tunnen rohkem kui pealiskaudselt – pannakse teile endastmõistetavalt lauale puhas laudlina, enne kui te söömisega pihta hakkate. Viinis pole puhas laudlina või vähemalt puhas lauaplaat sugugi mitte endastmõistetav. Ja tualettidega on samad lood, Viini tualetid on kõige vastikustäratavamad mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Mis on teil kasu suurepärasest söögist, kui teil juba enne sööma hakkamist kaob tualetis isu, ja mis on teil suurepärasest söögiajast kasu hiljem, kui teil siis tualetis magu pahupidi pöörab, ütles ta. Viinlastel nii nagu austerlastel üldse pole tualetikultuuri, austria käimla on alati olnud katastroof, ütles Reger. Nii kuulus kui Viin ongi oma suurelt jaolt ju tõesti oivalise köögi poolest vähemalt kookide osas, nii halb on tema kuulsus selle koha pealt, mis tualettidesse puutub. Ambassadorilgi oli veel hiljuti selline tualett, mida ei andnud kirjeldada. Ühel päeval võttis aga direktsioon siiski aru pähe ja ehitas uue, erakordselt hästi õnnestunud, tõepoolest
mitte ainult arhitektooniliselt, vaid ka sanitaarsotsioloogiliselt pisima üksikasjani täiusliku tualeti. Tegelikult on viinlased Euroopa räpaseimad inimesed ja on teaduslikult kindlaks tehtud, et viinlane kasutab vaid kord nädalas seepi, nagu on niisama teaduslikult kindlaks tehtud, et ta vahetab vaid kord nädalas aluspükse nagu särkigi kõige rohkem kaks korda nädalas, ja enamik viinlasi vahetab voodipesu ainult korra kuus, ütles Reger. Sokid või sukad on viinlasel keskmiselt koguni kaksteist päeva jutti jalas, ütles Reger. Nõnda nähtuna ei tee seebitootjad ja pesuvalmistajad kusagil Euroopas nii halba äri kui Viinis ja mõistagi kogu Austrias, ütles Reger. See-eest kasutavad viinlased pöörases koguses kõige odavamat sorti lõhnavett, ütles Reger, ja juba kaugelt haisevad nad kõik läbitungivalt kannikese või nelgi või maikellukese või pukspuu järele. Ja muidugi on järjekindel teha viinlaste välisest räpasusest järeldus nende seesmise räpasuse kohta, ütles Reger, ja tõepoolest pole viinlased seestpoolt suurt vähem räpased kui väljast ja võibolla, ütles Reger – ma ütlen võib-olla, niisiis mitte täie kindlusega, korrigeeris ta end – on viinlased seestpoolt veel palju räpasemad kui väljast. Kõik räägib selle poolt, et nad on seestpoolt veel palju räpasemad kui väljast. Kuid selle üle pole mul tahtmist järele mõelda, ütles ta siis, oleks igati niinimetatud sotsioloogikute ülesanne selle kohta uurimus kirjutada. Selles uurimuses tuleks tõenäoliselt siiski kirjeldada viinlasi Euroopa kõige räpasemate inimestena, arvas Reger. Kui rõõmus ma olen, ütles ta, et Ambassadoris on uus tualett, Kunstiajaloolises Muuseumis on ikka veel see vana. Kuna ma saan ikka vanemaks ja ei lähe nooremaks, pean ma viimasel ajal ka Kunstiajaloo Muuseumis üha sagedamini tualetti minema, ütles Reger; neil asjaoludel, mis siin ikka veel valitsevad, on see mulle iga päev närvidele käiv ebameeldivus, sest Kunstiajaloo Muuseumi tualett ei kannata mingit kriitikat. Nagu ju ka Muusikaühingu käimla ei kannata mingit kriitikat. Kord lubasin ma endale isegi seda nalja, et poetasin ühte oma Times’i arvustusse, et tualett Muusikaühingus, seega ülimas kõigis ülimatest Viini muusikatemplitest, on kirjeldamatu ja et sel põhjusel, sel skandaalsel klosetipõhjusel nõuab Muusikaühingusse minemine mult iga kord eneseületamist, ütles Reger, ja et ma väga sageli juba kodus mõtlen, kas lähen Muusikaühingusse või ei, sest oma vanuses ja oma neerudega pean ma ju vähemalt kaks korda ühe Muusikaühingu õhtu jooksul käimlasse minema. Kuid ma läksin siiski ikka jälle Muusikaühingusse Mozarti ja Beethoveni pärast, Bergi ja Schönbergi, Bartóki ja Weberni pärast ning sain oma käimlahirmust jagu. Kui erakordne peab olema Muusikaühingus mängitav muusika, ütles Reger, et ma sinna ikkagi lähen, ehkki pean vähemalt kaks korda õhtu jooksul Muusikaühingu käimla üles otsima. Kunst ei tunne halastust, ütlen ma endale iga kord, kui lähen ja sisenengi Muusikaühingu käimlasse, ütles Reger. Kinnisilmi ja võimalust mööda nina kinni pigistades viskan ma Muusikaühingu käimlas vett, ütles ta, see on iseendast täiesti eriline kunst, mida ma aga juba pikemat aega virtuoosselt valdan. Peale selle, et Viini tualetid ja Viini käimlad ühtekokku on kõige räpasemad maailmas, niinimetatud arengumaad välja arvatud, ei funktsioneeri neis ka midagi sanitaarsusse puutuvat, kas ei voola vesi peale või ei voola vesi ära või ei voola ta ei peale ega ära, vahel ei hooli keegi kuude kaupa sellest, kas tualetid ja käimlad töötavad, ütles Reger. Tõenäoliselt saab seda Viini tualettide ja üldse kõigi Viini käimlate õudset olukorda parandada ainult siis, kui linn või riik, kes iganes, annab välja
kõige rangemad tualeti- ja käimlaseadused, nii äärmiselt ranged, et hotelliomanikel ja restorani- ning kohvikupidajatel tuleb oma tualette ja käimlaid tõesti korras hoida. Hotelliomanikud ning restorani- ja kohvikupidajad ei muuda seda olukorda, nad pikendavad kogu seda tualeti- ja käimlasigadust kindlasti igaveseks ajaks, kui linn või riik ei sunni neid tualette ja käimlaid korda tegema. Viin on muusikalinn, kirjutasin ma kord Times’ile, kuid ka kõige rohkem vastikust äratavate tualettide ja käimlate linn. Londonis seda praegu juba teatakse, Viinis loomulikult mitte, sest viinlased ei loe Times’i, nad piirduvad kõige primitiivsemate ja jälgimate lehtedega, mida maailmas trükitakse ainult nõmestamise eesmärgil, seega lehtedega, mis sobivad lausa ideaalselt Viini perversse tunde- ja vaimuseisu juurde. Vene rühm oli läinud, istepink Bordone saalis oli tühi. Pärast seda, kui Irrsigler oli talle midagi kõrva sosistanud – seda olin ma ju veel näinud –, oli Reger püsti tõusnud ja välja läinud, peas must kaabu, mida ta polnud kõik see aeg peast võtnud. Nüüd oli kell üksteist kakskümmend kaheksa. Vene rühm seisis niinimetatud Veronese saalis, ukrainlannast giid rääkis nüüd Veronesest, aga seda, mida ta Veronese kohta rääkis, oli ta varem juba rääkinud Bordone ja Tintoretto kohta, needsamad tühiasjad, seesama loba, selsamal toonil ja sellesama ebameeldiva häälega, ta ei rääkinud mitte ainult tavalise ebameeldiva vene naishäälega, mis käib põhimõtteliselt alati närvidele, vaid ennekõike lakkamatult mulle peaaegu talumatul niinimetatud lõiketoonil, nii et ma pidin tõepoolest kogu aeg kannatama torkavat valu oma kuulmekäikudes. Minutaolise inimese kuulmine on tundlik ja ennekõike kannatab ta vaevu välja inetuid naishääli sel teataval lõikekõrgusel. Ma ei teadnud sedagi, miks polnud ka Irrsiglerit nüüd juba pikemat aega enam näha olnud, ehkki ta muidu ju ikka iga hetk, täiesti eeskirja kohaselt, pidi ka Bordone saali sisse vaatama, mulle tundus siiski väga kummaline olevat, et tema ja Reger olid üheskoos Bordone saalist välja läinud ja polnud ikka veel tagasi tulnud. Aga kuna mul oli Regeriga kella poole kaheteistkümneks sellessamas Bordone saalis kohtumine kokku lepitud ning Reger on kõige punktipealsem ja usaldusväärsem inimene, keda ma tunnen, siis tuleb Reger täpselt kella poole kaheteistkümneks Bordone saali tagasi, mõtlesin ma, ja vaevalt olin seda mõelnud, kui Reger oligi juba Bordone saalis tagasi, jätmata enne seda, kui ta siis lõplikult Bordone saali pingile istus, igas suunas ringi vaatamata. Seda ette nähes olin ma ju kohe, kui kuulsin teda Bordone saali tagasi tulemas, Sebastiano saali tagasi tõmbunud, ma astusin Sebastiano saalis taas sinna nurka, kuhu rüsiv vene rühm oli mu surunud, aga kus ma võisin hästi silmitseda Bordone saali tagasi pöördunud Regerit, seda kahtlustavat Regerit, nagu ma mõtlesin, kes vaatas ikka igas suunas ringi, et olla kindel, ja kes muu hulgas on ju eluaeg kannatanud lausa tapva jälitusmaania käes, mis loomulikult on talle alati kasuks tulnud, ilma talle ja teistele päriselt ohtlikuks muutumata. Reger istus nüüd jälle Bordone saali pingil ja silmitses Tintoretto
Valge habemega meest. Täpselt kell pool kaksteist vaatas ta välkkiirelt taskust tõmmatud kella, samal hetkel astusin ma ise Sebastiano saalist välja ja sisenesin Bordone saali ning jäin Regeri ette seisma.
Kui hirmsad on need vene rühmad, ütles Reger,
kui hirmsad. Ma vihkan neid vene rühmi, kordas ta. Ta lausa käskis mul Bordone saali pingile istuda,
istuge rahulikult minu kõrvale, ütles ta.
Ma olen õnnelik iga täpse inimese üle, ütles ta.
Enamik inimesi on ebatäpsed, see on kohutav. Aga teie olete ju alati täpne, ütles ta,
see on üks teie suuri eeliseid. Ah, ütles ta seepeale, kui te teaksite, milline halb öö mul seljataga on, ma neelasin kaks korda rohkem tablette kui muidu ja magasin nii halvasti. Lakkamatult nägin unes oma naist, ma ei pääse enam välja neist luupainajatest, milles näen oma naist. Ja ma mõtlesin ka
teie peale, et kuidas te viimastel aastatel arenenud olete. Kummaline, kuidas te olete arenenud, ütles ta. Tegelikult
