Armir on meie varasemates vestlustes maininud, et ta on 170 sentimeetrit pikk, kuid inimmassis on kedagi pikkuse järgi raske leida. Lasen silmadega uuesti üle suure saali ja mõtlen hirmunult: „Issand, äkki teda polegi!”
Pisarad tikuvad kangesti silma, tunnen end kiirustavas ja võõras rahvamassis saamatult ja üksinda.
„Lõpuks ometi!” ohkan kergendatult, kui märkan kauguses arvutiekraani kaudu tuttavaks saanud nägu. Tal on seljas sinisetriibuline T-särk ja tumedad teksad. Ta märkab tungleva rahvamassi seast ka mind, kuid jääb millegipärast oma kohale ning liigutab mulle vastu tormamise asemel hoopiski paremat jalga kohmetult enda ees.
Olin vaimusilmas kujutlenud, et Armir ootab lennujaamas lilledega ja tormab mind kuumavereliselt suudlema. Reaalsuses vaatab Armir aga kaugusest korra minu poole, naeratab tagasihoidlikult ning sosistab siis midagi enda kõrval seisvale sõbrale.
„Äkki ma ei meeldigi talle?” jookseb mu peast läbi kahtlustav küsimus. Armirile lähemale jõudes muutub ta naeratus aga soojemaks ning mu hirmutunne kaob. Olen elusuuruses Armiri nähes nii õnnelik, et ei emba ainult teda, vaid ka tema sõpra. Mõlemad mehed tarduvad mu kallistuse peale ja silmitsevad mind kohmetult.
Alles hiljem, albaanlasi tundma õppides, saan teada, et nende kultuuris ei ole naisterahval kombeks meesterahvaid kallistada.
„Kuidas reis läks?” küsib Armir resoluutsel toonil ja haarab mu musta kohvri, mille sangad on mu kätele pigistanud punased sügavad randid.
„Hästi!” vastan talle, samal ajal teda õrnalt selja tagant puudutades. Jalutame kolmekesi aeglaselt lennujaamast välja ning seame sammud autoparkla poole.
Armir on päriselus tagasihoidlikum, kui ma arvasin. Auto juurde kõndides paneb küll ka tema mulle korraks käe ümber, kuid võtab selle siis kohe ehmunult ära. Kuigi oleme enne tänast kohtumist arvuti teel suhelnud pea viis kuud, pole meie kehad teineteisega veel tuttavad. Füüsiline kontakt on midagi muud kui pilt arvutiekraanil.
Õnneks aga pole sõnulseletamatu tõmme meie vahelt kadunud ja teel autoparkla poole naeratame teineteisele juba sama armunult kui arvutis.
Samal ajal kui Armir sätib minu musta kohvrit Ford Fiesta pakiruumi, istub rooli taha tema pikka kasvu sõber.
Auto on otse salongipesust tulnud – tajun seda, kui mu heledad suvepüksid saavad värskelt pestud istmekattel kergelt niiskeks.
Armir ei võta minu üllatuseks sisse kohta minu kõrval tagaistmel, vaid hoopis juhi kõrval. Tunnen mõningast pettumust, sest vajan pärast viit pikka kuud ja ärevat lennureisi tema lähedust.
Jälgin armunud pilgul Armiri, kes räägib sõbraga mulle arusaamatus albaania keeles. Silmitsen tema tumedaid õrnalt lokkis juukseid ning märkan, et tema nahk on pea sama hele kui minu oma. Märk sõiduteel näitab, et võtame suuna Londoni poole.
Armir võtab teksapükste taskust välja paki sigarette. Kohmetub siis, paneb need järsku taskusse tagasi ning pöörab end minu poole vaatama.
Vaatan häbelikul pilgul temast mööda ja silmitsen loodust meie ümber. Inglismaa on sombusem, kui ma arvasin. Taevas on tuhmhall ning sõidutee ümber laiutavad samasugused lagendikud ja põllud nagu Eestimaal.
„Kas sind segab, kui ma teen ühe suitsu?” küsib Armir, ikka veel minu poole kiigates.
„Ei!” ütlen pead raputades.
Armir aga hakkab minu pearaputamise peale naerma ning teatab võõras keeles midagi oma sõbrale. Ka too hakkab lapsikult itsitama.
„Mida te naerate?” küsin neilt inglise keeles. Mind ärritab, et ma ei saa nende naljast aru.
„Ei midagi…” vastab Armir pead noogutades.
„Ütle siis ometi välja!” saan korraks vihasekski.
Armir laseb kuuldavale veel ühe naerupahvaku, kuid teatab lõpuks, et Albaanias nii nagu Jaapaniski tähendab pearaputamine nõusolekut ning noogutamine eitust.
„Meil Albaanias on see vastupidi,” kõkutab ta ikka veel nagu poisike.
Vaatan teda vaikselt, aga kuidagi pettunult.
Armir mõistab, et ma tunnen end uude riiki saabudes pisut haavatavana, ning lõpetab naeru peaaegu silmapilkselt. Muigan sõbralikult, kui ta käe rahustuseks mu põlvele paneb ja lausub: „Pole hullu, sina tee ikka nii, nagu siin kombeks on. Meie, albaanlased, olemegi natuke imelikud.”
Armir on arvuti kaudu mulle mitu korda oma Londonikodu näidanud, kuid pilt, mis kohale jõudes avaneb, on siiski teistmoodi.
Välisuksest sisse jalutades viskan kiire pilgu ühiskoridori kitsale järsule trepile, mis on kaetud võidunud ja narmendava mistratüüpi vaibaga. Kõik näeb välja kuidagi armetu ja kulunud.
Teisel korrusel tervitab meid väike kööktoaga uberik. Ajast ja arust kardinad, milles haigutab mitu suurt auku, ajavad mulle kananaha ihule.
Libistan pilgu üle vanade tuult ja niiskust läbi laskvate akende. Silma riivab ka määrdunud tapeet, mis on aastatega seina pealt mitmest kohast lahti rullunud.
London tundub kaugelt vaadates uhke linnana, kuid äärelinn Romford, kuhu mina olen saabunud, mõjub hallilt ja trööstitult. Kuninganna Victoria aegsed majad tunduvad tänavapildis armsad, kuid on seest hirmkoledad, niisked ja külmad.
Armiri väike kitsas magamistuba koosneb peamiselt voodist, mille metalläärele istudes mõtlen ma peaaegu nutma hakates: „Kas see siis ongi see imeline London?”
Vihm peksab valusalt vastu aknaklaasi, kui Armir minu kõrvale voodiservale istub.
„Ma tean, et siin pole just kõige ilusam,” lausub ta ning laseb kuuldavale sügava ohke. „Kallis Helmi, tea, et ma olen Londonis ainult selleks, et siin raha teenida ning ühel päeval koju tagasi minna.”
Vaatan Armiri suurte vesiste silmadega, kui ta jätkab oma monoloogi.
„Albaanias on meil teistmoodi elu. Tiranas ja mägedes on mu perekonnal kaks suurt maja ning tükk maad. Püüame siin koos veel aastakese hakkama saada – siis on mul lõpuks ometi piisavalt raha, et Albaaniasse tagasi minna ja koos sinuga jalad alla saada. Seal kannan ma sind kätel nagu printsessi!”
Voodi kõrval seisvale öökapile on asetatud ports värvilisi fotosid, mida ta mulle entusiastlikult näitab. Nende seas on pildid pooleli olevast majast Tirana äärelinnas ning seda ümbritsevast kõrgete mägedega imekaunist loodusest.
Kuulan iga Armiri sõna nagu janune kaevul, sest oi, kuidas ma ei taha elada selles väikeses pimedas ja koledas korteris!
Selles kitsas ja pimedas korteris oleme aga sunnitud elama veel poolteist aastat. Ainult unistus Albaaniast hoiab meid külmas ja vihmases Londonis elus ning aeg möödub kiiremini, kui ma esimesel päeval Armiri voodiserval istudes arvatagi oskasin.
HULLUMEELNE LIIKLUS
Terve eilse päeva olin Lulega köögis ja vaaritasin meestele süüa. Täna olen näinud Armiri kogu hommiku jooksul vaid paaril korral ning nendelgi hetkedel on ta minust mööda jooksnud nagu võhivõõrast. Mind hämmastab, et mu mees ei taju, kui väga ma vajan võõras keskkonnas sisseelamiseks tema tuge ja toetavaid sõnu.
Esimesed kolm päeva ei ole ma kodust kaugemale saanudki. Täna hommikul, hetk enne seda, kui Armir jõudis voodist välja hüpata ja minema tormata, sain talle mainida oma soovi koos tema ja lapsega kas või poodi minna. Armir astus aga sõnagi lausumata magamistoa uksest välja.
Kuigi teadsin juba Londonis, et Armiril on plaan Albaanias oma isiklik firma avada, ei osanud ma arvata, et tal selle käimapanemisega nii suur tuli taga on. Armir pole meie siiasaabumisest saati millegi muuga kui klaasitöökoja ehitamisega maja alumise korruse garaaži tegelenudki. Selles töökojas veedab ta absoluutselt