Gezim on parkinud oma valge kastiauto lennujaama ukse ette ja, nagu ta meid kohe murelikult teavitab, keelutsooni. Kiirustame kohvritega õue, et vältida valesti parkimise eest tekkida võivaid ebameeldivusi.
Samal ajal kui mehed loobivad kohvreid autokasti, hüppan mina Lule ja lastega tagaistmele.
„Algab sõit meie uue kodu poole!” teatab Armir käsi hõõrudes ning võtab sisse koha auto eesistmel.
Kuigi Gezim selgitab mulle parklast väljudes, et maja, kus me elama hakkame, asub lennujaamast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel, tundub kodutee pea kümme korda pikemana. Auto turtsub ja hüppab auklikul saviliivateel nagu kraavist kraavi. Kui ma aknast välja piilun, ehmatab mind kõrge okastraat, millesse on mähitud kogu lennujaama ümbritsev ala. See okastraat on nii kole, et mul on tunne, justkui põgeneksime vanglast.
Armir räägib kogu teekonna põhiliselt Gezimiga. Ta on silmanähtavalt erutunud ja vuristab albaaniakeelseid sõnu. Kuulan oma mehe valjuhäälseid muljeid ja kuigi tunnen tema kõnes ära talle omase tooni, teeb võõras keel minu elukaaslasest justkui kellegi teise. Albaania keeles väljendab ta end tunduvalt agressiivsemalt kui minuga inglise keeles suheldes.
Pingutan, et pimedas näha, milline see minu uus kodumaa välja näeb, ning esmapilt öisest Albaaniast ei ole just kõige idüllilisem. Kuigi õhk on paradiislikult sume, puudub tänavapildis harmoonia. Hetkel möödume üsna kurva ilmega lobudikust ning autotulede valguses märkan, et selle iga uks ja sein on ise värvi.
Tirana äärelinna sõidutee on nii lagunenud, et ma ei mõista, kuidas autod üldse suudavad seda läbida enam-vähem viga saamata. Gezim keerab autot paremale ja vasakule, justkui eksleksime labürindis. Ühe heleda valmimisjärgus kolmekorruselise maja ees võtab ta kiiruse maha. Alles siis, kui auto maja siniseks värvitud värava ees seisma jääb, mõistan ma, et tegu ongi meie uue koduga.
Silmitsen tuhakarva kiviplokkidest ehitatud aeda, mille hiigelsuur sinine metallvärav on ööseks lukku keeratud. Gezim keerab selle lahti ning sõidab pimedasse hoovi. Kui auto suure õue peal lõplikult peatub, hüppab Armir välja ning tirib koos vennaga autokastist alla ka meie kohvrid. Lote minu süles teeb korraks silmad lahti ja vaatab ehmunud pilgul ümbrust, kuid jääb õnneks uuesti magama.
Kuigi väljas on pime ja ma ei näe, milline meie maja täpselt välja näeb, mõistan juba õue peal, et seda kolmekorruselist korrusmaja moodi hoonet tulebki meil jagada Armiri kahe venna ja nende peredega.
Armir teatab mulle trepist üles astudes, et meie hakkame elama neljandal korrusel.
„Aga majal on ju ainult kolm korrust?” küsin arusaamatult.
„Ma ehitan neljanda,” lubab Armir naeratades.
„Aga kus me niikaua oleme?”
„Ära muretse! Niikaua, kuni meie korrus valmis saab, on meil oma tuba. See on tänu minu olulisele kohale perekonnas kindlasti parem kui teistel.”
Oma tähtsuse all peab Armir silmas seda, et just tema on perekonda ja majaehitust aastaid oma Londoni-rahadega toetanud.
„Meil on omaette tuba, mille juurde kuulub eraldi vannituba ja konditsioneer,” lisab ta.
„Aga köök?” küsin kiiruga, kuid Armir ei pane mind enam tähele, vaid siseneb erutunult elutuppa ning hõikab albaania keeles midagi Gezimile.
Merita, Armiri teise venna Vladimiri naine, on katnud meie saabumise puhul suure söögilaua. Sellele on laotatud grillliha, friikartulid, salat, puuviljad, oliivid ja rikkalik valik juustu. Kuigi teel lennujaamast siia märkasin palju pimedaid maju, särab meie juures iga lühter nagu võimsaim ehe jõulupuul.
Õhtusöögilauas võtan tagasihoidlikult sisse koha Armiri kõrval ja jälgin silmanurgast oma tütart, väikest Lotet, kes magab rahulikult elutoa pikal hallil diivanil. Puudutan laua all õrnalt Armiri kätt, kuid minu üllatuseks tõmbab ta oma käe eemale.
Nagu välk selgest taevast jõuab mulle pärale, et Albaania ühiskonnas ei ole avalikkuses või teiste nähes kombeks jagada armastatuga oma tundeid. Mulle tundub, et Armiril on häbi demonstreerida perekonna ees füüsilist kontakti oma naisega, ja kuigi ma püüan õhtusöögi ajal veel mitmel korral võtta tema käest kinni täpselt samasugusel moel, nagu tegime oma eelmises kodus Londonis, lükkab ta mu korduvalt eemale.
Söögilauas räägib Armir põhiliselt albaania keeles ja minult küsitakse vähe. Mind natuke segab, et põhiosa õhtusöögiajast olen ma jäetud omapäi, kellelegi aeg-ajalt arusaamatult naeratama. Eks ma mõistan, et vennad tunnevad üksteise vastu suuremat huvi kui minu vastu, kuid ometi on pisut imelik, et kas või meie ühise lapse Lote kohta pärivad pereliikmed nii vähe.
Kuulates pikka võõrkeelset vestlust, olen ma ühtaegu väsinud ja mures. Ma ei taha olla lillepott, kelle roll on ainult kuulata ja vaadata. Albaaniasse saabumine tekitab aga juba esimesel õhtul hiiliva tunde, et ma ei ole siin rõõmuga vastu võetud ning minu peale vaadatakse viltu ka sellepärast, et ma ei ole siit pärit.
UUS KODU, UUTMOODI ABIKAASA
Veel eile ärkasin maailma ühes uhkeimas linnas nimega London. Täna hommikul kiikan magamistoa rõdult aga kõrgete rohekashallide mägede poole ning kuulan taustaks kukkede kiremist. Jah, kuked ei kire Albaanias ainult külades, vaid ka Tirana äärelinnas, kus me elame.
Öösel pimedasse Tirana Kamëzi-nimelisse äärelinna saabudes ei näinud ma autotuledes just palju ja seepärast piilun nüüd nagu väike laps kõike meie magamistoa aknast paistvat erilise huviga.
Tuba, kuhu Armiri vend Gezim meid öösel paigutas, on väike, kuid armas. Kuigi aknast lõõmab sisse kuum suvepäike, teevad valged seinad ja heledatest plaatidest kivipõrand toa meeldivalt jahedaks.
Laman suurel puust voodil, mille madrats on silmanähtavalt väiksem kui ase ise. Toas on veel suur riidekapp ja puust, Gezimi lastele väikeseks jäänud võrevoodi. Ainult linad, padjad ja tekk, mille vahel end uniselt ringutan, tunduvad kuidagi pehmemad ja uuemad kui meie Londoni-kodus.
Lae all surisev konditsioneer teeb omajagu müra, mis aga ei näi Lotet häirivat. Ta magas uues kodus terve öö kordagi ärkamata.
Ajan end voodist püsti ja jalutan vannituppa, mis on kaunistatud maitsekate heleroheliste glasuurplaatidega. Mõtlen naudinguga sellele, kuidas ma ei ärka enam kunagi pilvises ja sombuses Londonis, vaid päikeselises Albaanias.
Hüvasti, külmad hommikud, kui ma end lõdisedes meie jahedas Londoni-vannitoas pärast duši all käimist kuivatasin! Albaanias on soojus, milles olen alati unistanud elada!
Soojus ei näi aga kanduvat inimsuhetesse. Kui Londonis elades suudles Armir mind hommikul tööle rutates alati suule, siis täna on ta minu ärkamise ajaks juba toast lahkunud. Maja on vaikne, ainult kaugusest kostavad laste kilked, mis kajavad summutatult läbi seinte.
Rõdu lükanduks on lahti ja suurte lilledega oranžid kardinad lendlevad kergelt tuules. Imetlen nende mustrit ja seda, kui harmooniliselt sobivad need kokku meie voodipesuga.
„Tuleks Armir juba tagasi,” mõtlen endamisi, „saaksime koos kööki kohvile minna ja oma uue elu üle arutleda…”
Ma armastan oma meest ja usaldan teda nagu iga armastav naine. Lõppude lõpuks on Armir Albaaniast pärit ja tunneb oma kodumaad piisavalt, et siin hakkama saada. Pealegi on mul nüüd suur ja toetav pere, mille liikmeid on nii palju, et ma ei ole veel suutnud kõigi nende