Minu Albaania. Paradiis ja põrgu.. Helmi Vela

piilub kardina tagant õue ja kehitab õlgu.

      Armir tõmbab musta presentkile kasti pealt maha ja selle alt ilmub välja suur valge pesumasin.

      Kui mehed seda trepist üles kannavad, jookseb Lule meie kolmandal korrusel asuva korteri välisuksele ja hiilib ettevaatlikult trepist alla.

      Tuppa tagasi tulles on tema silmad veega täitunud. Pesumasina nägemine tekitab selles noores naises ülevoolavaid tundeid.

      Kui mehed raske pesumasina koridori ukse juures maha panevad, tormab Lule oma abikaasa juurde ning kallistab teda kogu jõust.

      Armir seisab välisuksel nende selja taga ning teeb mulle muiates silma.

      Hüvasti, kollane kauss ja musta pesu kuhilad! Olen suutnud meie majapidamisesse tuua veel ühe positiivse uuenduse.

      SKORPION JA MINEVIKU VARJUD

      Armiril on täna plaan sõita ‒ esimest korda kodus viibimise ajal ‒ külla oma vanematele. Mul on raske mõista, miks ta pole meid Lotega neile juba varem tutvustanud. Ainult oletuste põhjal võin arvata, et Armir on oma isa peale tige.

      „Ta on mind petnud!” kõndis ta paar päeva tagasi närviliselt meie magamistoa ühest nurgast teise, pilk põrandal. „Kuidas nad saavad korraldada sellise pätitembu oma lihasele lapsele ja pereliikmele?”

      Kui püüdsin Armiri rahustada, muutus ta veelgi vihasemaks: „Sina, loll, ei saa sellistest asjadest nagunii aru! Teil seal Eestis polegi perekonda!”

      Eredalt tuli mulle meelde, et kui olin kord Londonis näidanud Armirile pilte oma vanaisa matusest, hoidis ta kahe käega peast kinni: „Kas su vanaisa oli nii vihatud, et tema matusel oli nii vähe inimesi?”

      „Millest sa räägid?” pööritasin tookord arusaamatusest silmi. Matusepildil olid ju nii minu mõlemad vanemad, mitmed sugulased kui ka vanaisa lähimad sõbrad.

      „Sellel matusel pole ju enam-vähem kedagi! Albaanias tulevad sõpra ja pereliiget ära saatma sajad sugulased ja tuttavad!”

      Nii et kui Armir nüüd mulle karjus, et teil seal Eestis polegi perekonda, pidas ta silmas just minu vanaisa vaikset matust. Aga see ei seleta tema enese tõredust oma suurpere vastu.

      Lule on paaril korral suunurgast poetanud, et Armiri viha oma lihase isa vastu on põhjustatud rahast. Säästude eest, mida Armir üheksa aasta jooksul Londonist oma vanematele saatis, ehitati küll kaks suurt maja, kuid seaduse alusel ei kuulu neist Armirile näpuotsatäitki.

      „Uskumatu! Minu raha eest on mulle suuremeelselt jäetud vaid üks lõpetamata korrus, mida pean pärast Londonist koju saabumist ehitama hakkama,” räuskas Armir üleeile õhtul Gezimile õhtusöögilauas, justkui oleks maja neljanda korruse puudumine tulnud talle ühtäkki üllatusena. Kuigi meie saabumise õhtul tundus Armir olevat rahul teadmisega, et tal tuleb oma kodu tarvis majale veel üks korrus ehitada, ajab see mõte nüüd järsku teda närvi.

      „Olgu, ma oleksin isegi nõus ehitama, aga oma, mitte kellegi teise majas!” jätkas Armir ennast üha vihasemaks kruttides.

      Kuigi ma tahtsin nende tõrelemist pealt kuulata, käsutas Armir mu teise tuppa. Kõrvu kikitades sain nii palju aru, et isa on kirjutanud uue maamaja enda ning linnamaja Gezimi nimele. Armir aga eeldas Albaaniasse naastes, et tema rahade eest on talle ära oldud aastate jooksul ehitatud kodu, mis kuulub talle. Kui vennaga tundub ta olevat asjad enam-vähem sirgeks rääkinud, siis isa peale on ta endiselt sügavalt solvunud.

      „See on ka põhjus, miks Armir pole sind varem sinna viinud,” selgitab Lule, kes seisab magamistoa uksel ja vaatab, kuidas ma maalesõidu-nädalavahetuseks riideid pakin.

      Alustame sõitu Armiri vanemate juurde mägedesse pisut enne keskpäeva. Täna hommikul tibutab väljas õhkõrna vihma ja kraadiklaas näitab 22 soojakraadi. Mul on esimest korda seljas midagi soojemat kui lihtsalt suvekleit – tõmban üle selle pikkade varrukatega musta džempri.

      Meie väikesest magamistoaaknast vaadatuna tunduvad siinsed mäed ümmarguselt pehmed ja voolujoonelised. Autoga neile lähemale jõudes lähevad tipud aga iga kilomeetri järel järsemaks.

      Pärast poole tunni pikkust teekonda sirgel kiirmaanteel keerab Armir paremale ning edasi liigume järsul mägiteel, mis jookseb mööda sügava oru äärt. Kananahk tuleb ihule, kui kiikan autoaknast sõidutee pervelt alla ning lasen silmadel sügavikku kukkuda.