Kolmas variant lugudest, mida ma armastan kõige enam oma tänulikele kuulajatele välja pakkuda, on seotud filmikunstiga. Olin ilmselt keskkooliõpilane, kui Kinomajas näidati aeg-ajalt rahvale väärtfilme, ja nii sattusin minagi vaatama Akira Kurosawa 1951. aastal valminud filmi „Hakuchi” ehk „Idioot”, mille aluseks oli see tuntud jaapani režissöör võtnud Dostojevski suurteose. Juhtus aga selline näotu lugu, et jaapanikeelset filmi vene keelde tõlkima pidanud inimene ei ilmunudki kohale, ehkki saalitäis rahvast teda pikisilmi ootas. Nõnda lükati seansi algust pidevalt edasi, kuni otsustati filmi siiski näidata, ent ilma tõlketa. Seepeale lahkus enamik filmisõpru saalist, kuid mina jäin millegipärast kohale – ehk oli selle põhjus aastate eest gravüüride vaatamisel tekkinud huvi, mis sundis mind paigale, või midagi muud, ma ei tea. Igatahes olin ma saalis üks kolmest inimesest, kes vaatas kolm tundi kestnud mammutfilmi vapralt lõpuni. Tänu tõlke puudumisele olid meeled erksad ja püüdsin haarata igat nüanssi tegelaste hääles ning isegi jätta meelde mõningaid sõnu, mis filmi jooksul kordusid. See film ei väsitanud mind üldse, sest olin keskkooli ajal olnud suur Dostojevski austaja ning ka selle filmi aluseks olnud teos oli mul loetud.
Kui 1989. aasta sügisel avanes Eestis võimalus jaapani keelt ja kultuuri päris tõsiselt õppima asuda, olin kohe esimeste seas, kes sellest kinni haaras. Ainus, mis mind kurvastas, oli see, et loengutes käsitletu hõlmas ainult jaapani vanemat kultuuri, ajalugu ja kirjandust, mille sekka tuli käia keeletundides. Kuid ka keeleõpingutes puudutatud teemad jäid tänapäevasest Jaapani eluolust pisut kaugele, sest õppematerjale nappis ja pealegi oli õpik välja antud lausa minu sünniaastal! See-eest oli jaapanlaste kohta liikvel igasuguseid müüte, mille tõepärasust ei osanud mitte millegi alusel hinnata: näiteks et jaapanlased söövad peamiselt riisi, on lühikest kasvu, hirmus viisakad ja töökad. Olin kuulnud väiteid, et Jaapanis on väga soe kliima nagu lõunamaal ikka ja et peamine usund on budism. Kuid kas see tõepoolest ka nii oli, selles polnud ma üldse kindel. Seepärast kujunes minus peatselt veendumus, et pean ise Jaapanisse minema ja kohapeal olles kaasaegsest Jaapani ühiskonnast ja selle toimimisest aimu saada püüdma.
Esimese katse Jaapanisse saamiseks tegin ma juba 1992. aastal, kui tuli pakkumine minna Tōkyōsse eesti keelt õpetama. Olin selleks ajaks õppinud jaapani keelt ja kultuuri juba peaaegu kolm aastat, kuid igasugune otsekontakt selle maaga puudus nii minul kui ka mu õpingukaaslastel. Seetõttu olin valmis igasuguseks katsumuseks, mis mind oma unelmate maale lähemale viiks. Kogu loo juures oli nõrk koht aga finantseerimine, sest Jaapanisse pidi sõitma oma kulul. Nii ma siis otsisin äsja taasiseseisvunud Eesti noorte äriettevõtete hulgast võimalikku sponsorit, koputades ustele ja seletades oma sõidu õilsat tausta, kuid sellegipoolest lõppes katse ebaõnnestumisega. Kui järgmisel aastal korraldati pärast Jaapani konsulaadi avamist Tallinnas konkurss stipendiumi väljaandmiseks, õnnestus mul see endale saada ning lunastada pilet aastaseks õpinguks Jaapanis.
Mul oli kibe soov minna ja kõike, mida see ühiskond pakub, avasüli vastu võtta. Olin valmis pingutama selle nimel, et jõuda endas selgusele, mis kultuur see selline on, millest seni olin näinud otsekui fragmente, mis vajasid tervikuks kokkulappimist. Tahtsin, et see kultuur omandaks minu jaoks tähenduse ja looks selguse selles killukeste kuhilas, mida olin Jaapani kohta kuuldud ja loetud müütidest ammutanud. Viimaks ometi avanes mul selleks võimalus ja enese arvates olin päris valmis, et sukelduda, pea ees, Jaapani ühiskonna uurimisse. Nõnda ootasin ma pikisilmi oma esmakohtumist Jaapaniga.
TERE TULEMAST JAAPANISSE!
Teine vaade.
Astusin väriseva südamega Tōkyōs lennukist maha ja haakisin ennast teiste sildistatud tegelaste sappa, sest kuuldused nii suurtest lennujaamadest nagu Narita rahvusvaheline lennujaam olid tekitanud hirmu seal kaduma minna. Osavalt mööda vonklevaid koridore teiste stipendiaatide sabas sörkides jõudsin lõpuks avarasse saabuvate lendude ootesaali, kus tänu rinnasildile tuvastati mind kohe kui „Jaapani haridusministeeriumi stipendiaati” ning juhatati aupaklike (või nii mulle vähemasti tundus) kummarduste saatel VIP-ruumi. Seal täitsin sõbralike ametnike näpunäidete järgi mõned paberid ja sain vastutasuks lennukipileti Sapporosse ning juhtnöörid õhtuse öömaja leidmiseks. Peagi istusin juba Jaapani kõige põhjapoolsema saare Hokkaidō poole suunduvas lennukis ning minu esimene pikk, kolme ümberistumisega lennureis hakkas viimaks lõppema. Seekord jäi sõit lühikeseks ning aknast välja vaadates avanes üsna varsti selline pilt, mis tekitas sooja tunde ka aastaid hiljem – Hokkaidō tervitas mind tintmusta öhe mattunud Chitose lennuvälja kirgaste tuledega, mis plinkisid nagu Linnutee, justkui andes morsena edasi sõnumit „Yōkoso!”2. Lennujaamast Sapporosse oli umbes tunni aja pikkune tee ning koos paari teise stipendiaadiga suunati meid minibussi, mis pani meid maha mingisuguse hotelli ees. Seni oli kõik sujunud nagu õlitatult ja viperusteta, mida poleks pruukinud ju algajalt lennureisijalt oodata. Siis ma veel ei teadnud, et üldjuhul sujubki Jaapanis kõik ladusalt, kui vaid järgida nende näpunäiteid, kes on sinust targemad. Igal juhul sai tillukesse karbitaolisse hotellituppa jõudes minust võitu reisiväsimus ja ma vajusin peagi sügavasse unne, et siis järgmisel päeval alustada jaapani kultuuri intensiivkursust.
Järgmisel hommikul tõusin küllaltki vara ja jalutasin, kaart näpus, hotellist ülikoolini, kus pidid olema avaaktus ja „orientatsioon”. Ülikoolilinnaku leidsin üles kerge vaevaga, sest Sapporo koosnebki põhimõtteliselt vaid ülikoolist ja selle ümber tekkinud asulast, mille põhjalikule läbiuurimisele kulus mul edaspidi vaid napp nädal. Sapporo nagu ka kogu Hokkaidō prefektuur on Jaapani mõistes uudismaa, kus jaapani kultuur kinnitas kanda alles 19. sajandi lõpu poole. Sealne põlisasukas on hoopiski ainu rahvas, kelle keelel ja kultuuril arvatakse olevat seoseid Siberi rahvakildudega. Hokkaidō ülikooli peaaegu ikooniks muutunud asutajafiguur, keegi härra Clark, keda kohalikud heldinult Kuraaku-saniks nimetavad, olevat kunagi öelnud kuldsed tarkusesõnad „Boys, be ambitious!”3, mida nüüd trükitakse Hokkaidō ülikooli T-särkidele. Ilmselt pidas härra Clark öelduga silmas, et alati peaks seadma endale veidi kõrgemaid sihte, kui sa üldjuhul teha söandaksid. Esimesel koolipäeval kuuldud härra Clarki mõttetera saigi minu sealseks motoks, sest ma tunnetasin seda suurt vastutust, mille ma olin enesele võtnud, olles esimene eestlasest Jaapani haridusministeeriumi stipendiaat ja tõenäoliselt paljudele jaapanlastele esimene eestlane üldse.
Pärast pidulikke kõnesid, mis olid tulvil tavapäraseid viisakusavaldusi, millest enamus minule mõistetamatuks jäi, selgitati meile asjalikult, et kuna ühikakohti napib, tuleb pooltel meie jaapani keele ja kultuuri kursuse üliõpilastest üürida korter omal käel. Nendeks valituteks, kes võisid täiesti tühise summa eest üsna korralikku ühikasse kolida, osutusid meie kursuse ameeriklased, kelle jaapani keel oli nii kehv, et neid ilmselt ei julgetud esialgu omapäi toimetama lubada. Meil, teistel, kes me olime juba arvatavasti oma päritolumaa tõttu teeninud välja suurepärase võimaluse Jaapani elu reaalsusega kohe rinda pista, tuli leida sobilik üürikorter, ja õnneks oli välisüliõpilasi kantseldaval ametnikul kohe justkui varrukast võtta kena maja, kuhu peaaegu kõik meie kirjust seltskonnast said end majutada. Sellele majale nagu paljudele teistelegi üürimajadele oli antud kõlav nimi – Nakai Haitsu ehk Nakai Tipp –, mis ilutses kohmakate kirjamärkidena hoone katusel ja tulenes majaomaniku proua Nakai perekonnanimest.
Ja seltskond oli meil tõesti kirev, sest Aasiat esindasid meie kursusel vaikse naeratusega mõõdukas moslem Umul Indoneesiast, hiljem kursuse priimuseks kujunenud Ii Koreast ja pesamuna, kõigest 18aastane