Oma elu esimese meeldejääva õppetunni hirmudele vastu astumises sain sealsamas Iisaku koolis, kus olin oma uues klassis üks väiksemaid. Kuna olin ka loomu poolest vaikne ja hoidsin omaette, jäin õige pea silma ühele suuremale poisile, kes hakkas mind kiusama. Alguses harva, kuid mida aeg edasi, seda sagedasemaks muutusid tema tülinorimised, kiusamised ja narrimised. Õpetajatele ma kaebama ei läinud, seega ei teadnud keegi, mis toimub. Lootsin, et ühel päeval mu kiusaja lihtsalt väsib ja loobub. Ka ei olnud mind kodus kunagi õpetatud probleeme rusikatega lahendama. „Sõnades peitub suurem jõud kui rusikates,” ütlesid vanaema-vanaisa alati, lisades: „Targem annab järele.”
Mu kiusaja muidugi ei väsinud ega loobunud. Ning ühel päeval, kui ta taas minu kallal hambaid teritas, keerasin järsult ringi, astusin sammu tagasi ja lõin teda rusikaga, tabades näkku. Ehmusin isegi oma teost, kuid kiusajat ehmatas see vist enamgi. Endale aru andmata astusin edasi ja lõin veel, seekord küll ainult õlga tabades, ja jätkasin tuuleveski stiilis löökide ladumist. Pärast seda, kui meid lahutati, ei vaadanud kiusaja mulle tükk aega otsa ja hoidis eemale. Ma olin väga hirmul, oodates kohutavat kättemaksu – aga seda ei tulnud mitte kunagi. Kogu see episood õpetas mulle, et teinekord tuleb kasutada jõudu selleks, et ära hoida halvemad tagajärjed.
Teismeline poiss väga sageli halbadele tagajärgedele ei mõtle. Millalgi põhikoolis olime me poistega avastanud, et kui lasta suhu välgumihkli gaasi ja seda põleva tiku peale puhuda, siis saab vinget tulesülgajat mängida. Kuna gaasi aga eriti saada ei olnud, leidsime peagi, et sama edukalt võib kasutada bensiini. Paar esimest korda õnnestusidki meie tulekerad sama hästi kui gaasiga, kuid ühel hetkel ei arvestanud ma tuule suunaga ja niipea, kui bensiini suust välja puhusin, lendas kogu põlev suutäis mulle näkku tagasi.
Kustutasin leegid kiirelt lumega, aga kõrbenud naha ja juuste hais on mul tänaseni sõõrmetes. Mäletan hirmsat põletavat tunnet näos, mis ei lõppenud isegi siis, kui leegid olid kustunud. Kiirustasin koju ja püüdsin nägu kõigi eest varjata. Lootsin, et keegi ei märka, mis juhtunud on, ja järgmiseks päevaks on kõik korras. Muidugi ei õnnestunud mul oma põlenud nägu ema eest kaua peita ning tõreledes viis ta mind haiglasse. Õnneks paranesin jõudsalt ja mõne nädala pärast olin koolis tagasi. Ka ei jäänud tulesülgaja „karjäärist” mulle püsivaid arme.
Esimest korda sattus mu elu tõsisesse ohtu keskkooli esimesel aastal. Oli detsembrikuu, koos klassiõega sõitsin viimase bussiga klassiõhtult koju. Kell võis olla umbes üheksa ja kuna ma olin pikast päevast väsinud, jäin sooja bussi tagaistmel magama.
Järgmisel hetkel olin juba kiirabiautos. Minu kõrval istus valges kitlis arst, kes rääkis midagi vene keeles. Seejärel kaotasin taas teadvuse ning järgmine pilt on juba Kohtla-Järve haiglast, kus mul otsaesist haava kinni õmmeldi ja põskedest klaasikilde välja võeti. Õnnetusest endast ei mäleta ma eriti midagi, alles mitmeid kuid hiljem hakkas mulle justkui meenuma, et tundsin bussi libisemas, kuid ma pole senini kindel, kas tegu on pärisvõi valemälestusega. Mulle räägiti, et õnnetus juhtus tee äärde pargitud valgustamata veoauto tõttu. Bussijuht nägi seda liiga hilja ning kokkupõrget vältida püüdes libisesime veokile küljega sisse. Veoauto kasti nurk lõikas bussi tagumisse otsa sisse ning mina lendasin pea ees mööda vahekäiku. Klassiõde oli juhtunust sügavas šokis – nägi ju ta mind liikumatult lebamas ning kartis halvimat. Just tema rääkis mu emale õnnetusest ja ma ei suuda ette kujutada, mida pidi ema tundma, kui polnud veel teada, mis seisundis ma olen ja kas ma üldse elan.
Ma ise ei mõelnud väga palju sellest, mis juhtus. Veetsin äärmiselt igava nädala haiglas ja koju saades oli õnnetus sama hästi kui unustatud. Ometi kannan ma senini kaasas kaht mälestust sellest peaaegu saatuslikuks kujunenud õhtust. Otsaees on mul praeguseni arm ning kuidagi juhtus nii, et arstidel õnnestus üks tükike bussi aknast mulle põske jätta. Kuna see valu ei tee ja ebamugavust ei tekita, ei ole olnud ka põhjust kildu välja opereerida. Nii ma siis kõnningi ringi, klaasikild põses.
Lapsena kartsin väga surma, eriti seda, et keegi mu lähedastest sureb. Nägin seda pidevalt enda ümber juhtumas: küll suri kellelgi vanaema, teisel jälle vanaisa, kolmandal sootuks isa või ema. Ma tänasin pea iga päev jumalat, et keegi minule armsatest inimestest ei ole meie juurest veel igaveseks lahkunud, kuid mida aeg edasi, seda enam andsin endale aru, et ükskord see päev tuleb.
See juhtus ühel külmal veebruarikuu päeval, kui olin keskkooli eelviimases klassis. Ühel hetkel kutsuti mind klassist välja ja öeldi, et ema oli kooli helistanud ja palunud mul koju tulla, sest vanaisa on surnud. Pidasin end juba suureks meheks ja manasin ette vapra näo, korjasin oma asjad kokku ja seadsin sammud kodu poole. Mind valdasid vastakad tunded: ühelt poolt tahtsin kiiresti koju jõuda, teisalt jälle mitte, sest siis oleks muutunud surm reaalseks. Ma teadsin, et suur osa minu elust on jäädavalt kadunud. Vanaisa oli juba ammu väga haige ning halvematel päevadel ta enam voodist ei tõusnudki. Sellest hoolimata käisin nädalaid ringi justkui unes, võideldes kaotusvaluga.
Paraku ei jäänud vanaisa surm viimaseks kaotuseks ja see, mis juhtus järgmisena, tuli täiesti ootamatult. Keskkooli lõpetamisest oli möödas üle aasta ja ma olin just asunud nooreminspektorina tööle Ida-Viru politseiprefektuuri. Ema töökoha kaudu olime saanud meile korteri Jõhvi, kuigi minu jaoks jäi päriskoduks alati maakodu. Oli 1991. aasta detsembrikuu ja ema oli töölt mõned päevad vabaks võtnud, et minna Tallinnasse seljaoperatsioonile. Viimase aasta jooksul oli tal selg pidevalt valutanud ja uuringute käigus selgus, et üks selgroolüli oli vigastatud. Sel hommikul jättis ema minuga hüvasti ja tõttas bussi peale. Õhtul ta helistas, ütles, et on kenasti kohale jõudnud ja järgmisel päeval on lõikus. Olin kergelt ärevil, kuid sundisin end mitte muretsema: pidi ju operatsioon olema küllaltki lihtne ja pealegi hoolitsesid mu ema eest professionaalid.
Järgmisel päeval, 16. detsembril, ootasin ema kõnet, aga seda ei tulnud. Arvasin, et ju ta puhkab ja helistab siis, kui saab. Pugesin voodisse, kui kõlas uksekell. Ust avades nägin tõsise näoga tädi Miat.
„Tarmo, su ema suri täna operatsioonil.”
Mu aju küll registreeris öeldud sõnad, kuid ma ei suutnud väljendada mingeid emotsioone. Tundsin täielikku tühjust ja tahtsin, et tädi lahkuks, et saaksin üksi olla. Tädi haaras mind veekalkvel silmadega embusse, käskis riietuda ja tulla ööseks tema juurde.
„Ma olen piisavalt suur, et üksinda hakkama saada. Minu jaoks pole probleem üksi kodus magada,” teatasin emotsioonitult. Õnneks tädi mu vastuväiteid ei kuulanud.
Olin veel järgmiselgi päeval šokis ja tegutsesin automaatselt. Mu keha tegi igapäevaseid toimetusi: pesin hambaid, sõin, magasin, kuid mu mõtted olid kusagil kaugel ja lukus. Läksime koos tädimehega minu juurde, et saaksin võtta puhtad riided ja veel mõned asjad – pidime minema maale vanaema juurde, kes ei teadnud veel juhtunust midagi. Tädimees jäi mind alla ootama ja kui olin tuppa astunud, jõudis ühtäkki reaalsus mulle kohale. Vajusin tugitooli ja nutsin. Nutsin kontrollimatult, nutsin kaua, nutsin, kuni enam pisaraid ei tulnud. Sama kiiresti, kui kõik algas, see ka lõppes. Ühel hetkel tundsin ääretut tühjust, väsimust ja tänulikkust: et mind ümbritsesid kallid inimesed ja ma ei pidanud üksi olema.
Mis täpselt sel saatuslikul päeval haiglas juhtus, ei tea ma senini. Räägitakse, et operatsioon oli läinud plaanipäraselt ja pärast lõikust oli ema seisund stabiilne. Kuna kasutati üldist anesteesiat, polnud ema veel üles ärganud. Ta viidi palatisse taastuma ja sellest hetkest hakkasid asjad viltu minema. Lahang tuvastas, et ema oli lämbunud omaenda oksesse. Kuidas selline asi juhtuda sai? Ainuke seletus saab olla see, et õed, kes pidid teadvusetu ema seisundit jälgima, ei teinud oma tööd korralikult ja jätsid patsiendi pikemaks ajaks selili lebama ja järelevalveta. Tänaseni ajab mind marru, kui mõtlen, et kaotasin oma ema kellegi hooletuse tõttu. Keegi, kes oleks pidanud oma tööd tegema, ei teinud seda ja see maksis mu armsa ema elu.
Olen emotsionaalselt läbinud kõik leina etapid. Alguses mind ei huvitanud, mis haiglas juhtus, ma ei suutnud selle peale mõelda. Hiljem tekkis viha ja kättemaksusoov. Tahtsin,