Meie metsaäärset maja ümbritsesid hekid, põlispuud ja suvel uimastavalt lõhnav lilleaed. Eemal aianurgas kasvasid vaarikapõõsad – see oli üks huvitavamaid paiku peituse mängimiseks. Labürintkäigud üle pea kõrguvate põõsaste vahel olid mul nii hästi sisse tallatud, et vanaemal ei olnud sealt vaja isegi umbrohtu välja kiskuda. Sissesõiduteest paremale jäid hoolitsetud read viljapuude ja marjapõõsastega. Ma tundsin iga õunapuud väga hästi. Hoolimata keelust nende otsas mitte ronida olin seitsmendaks eluaastaks vallutanud kõik madalamad puud. Viimase õunapuurea kõrval seisis saun ja selle vastas elumaja. Maja ja sauna ees laius suur lage hoov, ääristatud saare- ja vahtrapuudega ning sirelipõõsastega. Välisukse ees kasvas suur, vähemalt saja-aastane jalakas. Puutüvi oli nii jäme, et ümbert haaramiseks pidid neli last üksteisel kätest kinni hoidma.
Jalakaga seondub ka minu esimene mälestus kokkupuutest ussidega. Oli südasuvi ja mina nelja-viie aastane. Olin just jalgrattaga sõitma õppinud, abirattad olid minu roheliselt masinalt juba ära võetud. Vanaema kutsus mind sööma, toetasin jalgratta vastu jalakat ja jooksin tuppa. Kui pärast sööki läksin ratast võtma, oleksin peaaegu rästikule peale astunud: vaatasin korraks maha ja avastasin rohust halli keras köiejupi, must sakiline muster peal. Mul võttis küll ainult sekund adumiseks, et tegemist pole siiski köiega. Hüppasin adrenaliinist värisevatel jalgadel tagasi ning jooksin tuppa vanaisale oma leiust teatama. Otsustasin, et trepilt on kõige ohutum õue tulnud vanaisa tegemisi jälgida. Taat oli kaasa krabanud tühja kartulikoti, pikavarrelised söetangid ja vana lõhega rehavarre. Ma arvasin, et ta läheb ja lihtsalt lööb rästiku maha, kuid minu üllatuseks surus ta rehavarre lõhestatud otsa ussile kaela peale, võttis sisiseval loomal ettevaatlikult tangidega kaela tagant kinni ning tõstis rästiku kartulikotti, mille ta kiiruga kinni sidus.
Vanaisa pani sipleva ja sisiseva koti maha ning kutsus mind vaatama. Olin küll oma turvalisuse suhtes ebakindel, kuid võtsin südame rindu.
„Miks sa rästiku kotti panid?” pärisin taadilt.
„Vanasti oli siin palju erinevaid usse, konnasid ja muid roomajaid-hüppajaid, kuid tänaseks on enamik neist hävitatud. Siis oli küll tavaks iga roomaja, kes maja lähedale tuli, ära tappa, kuid nüüd on rästikud nii haruldaseks muutunud, et nende tapmine pole kõige õigem tegu. Rästikud on looduses väga olulised, nad aitavad hoida õiget tasakaalu ja sellepärast lähen ning viin ta hoopis tagasi metsa, kus ta lahti lasen.” Need vanaisa lausutud sõnad on mul senimaani meeles.
Kui sirgusin suuremaks, võttis vanaisa mind alati metsa ja põllule kaasa. Ta õpetas mind looma- ja taimeriiki tundma ning jagas teadmisi, kuidas loodusega harmoonias elada. Taat ei võtnud metsast kunagi midagi üleliigset, ei murdnud oksa lihtsalt murdmise pärast, maharaiutud puude asemele istutasime alati uusi. Vanaisa õpetas mulle, millised oksad sobivad luua jaoks ja millised viha tegemiseks, millisest puust saab kirvevarre ja millisest hoopis hea rehavarre. Me elasime kohe metsa ääres, siiski ei olnud mu vanaisa jahimees.
„Meil on kodus ilma jahil käimata piisavalt süüa. Lihtsalt jahikire rahuldamiseks metsloomi lasta on ebaõiglane,” tavatses ta öelda ja seega ei olnud meie majas ka relvi. „Nii on parem,” selgitas vanaisa, kui küsisin, miks meil kodus püssi pole, kuigi teistel oli.
Täiskasvanuna hakkasin mõistma, et inimese jaoks, kes elas läbi terve Teise maailmasõja ja võitles – nagu paljud eestlased – mõlemal poolel, olid relvad viimased asjad, mida ta oma kodus näha soovis. Vanaisa õpetas mulle armastust looduse ja austust elu vastu. Neid teadmisi olen endaga kogu aeg kaasas kandnud ja tema põhimõtete järgi olen alati püüdnud oma elu juhtida.
Minu loodusearmastust süvendas ka vanaema, kes õpetas mind peenraid rohima ja puude-põõsaste eest hoolt kandma. Tänaseks on paljud õpetused ununenud, kuid kümneaastaselt teadsin iga taimeliiki, mis meie aias kasvas. Vanaema eriliseks armastuseks olid elulõngad ja roosid. Aitasin tal lilli väetada ja nende eest hoolitseda. Kevadel ja suvel oli aias palju tööd, kuid sügisel pärast kartulivõttu ja tulbisibulate mahakaevamist hakkasid päevad kiiresti lühenema ning aina rohkem pidin hoopis toas mängima.
Meie maja oli päris suur, kokku kuus tuba ja pööning, mis kasutusel panipaigana ja kolikambrina. Pööning oli suur ja tolmune ja seal leidus kõike, mida üks avastamisaldis lapshing ihata oskas. Seal oli vana rõivaid täis kapp, raudvoodi, Singeri masin ja suured kirstud, milles peidus enamasti riided või muu ammu unustatud kola. Pööningul seisis näiteks üks magusalt lõhnav kirst suure hunniku vanade meekärgedega. Või siis minu onude läikivate nööpide ja säravate pagunitega sõjaväevormid ning nende märgi- ja margikogud. Seal oli veel üks pasun, metsasarv vist, mille päritolu keegi päris täpselt ei teadnud. Kuigi proovisin igapidi, ei õnnestunud mul sealt ühtegi piiksu välja saada. Ema sõnul puudus pasunal huulik, kuid praegu kaldun arvama, et minu kopsumaht polnud vist sellise pilli jaoks piisav. Väikesele poisile oli pööningul tohutult varandust, mille avastamine kunagi ära ei tüüdanud.
Talvel olid päevad lühikesed ja välitööd said enne pimeda tulekut tehtud. Siis oli vanaemal aega mulle lugemist ja kirjutamist õpetada. Mul on eredalt meeles, kuidas istun vanaema süles köögilaua taga ja veerin aabitsast lugeda. Kooliminekuks olid mul lugemine ja kirjutamine selged ning ka arvutamisega olin päris tuttav.
Õpinguid alustasin Pagari algkoolis. Kunagi oli see kool suurem ja siin õppisid lapsed kuni kaheksanda klassini välja. See oli ajal, kui mu ema veel koolis käis, toona oli ümberkaudsetes külades veel palju lapsi. Kui mina haridusteed alustasin, oli kool juba väga väike: minu klassis oli kuus õpilast ning kogu kooli kolme klassi peale vaid paarkümmend last.
Mu ema töötas linnas ja tema tööpäevad venisid mõnikord väga pikaks – või vähemalt nii tundus mulle. Minu esimeste kooliaastate jooksul kõndisime tavaliselt hommikuti koos bussi peale. Mina läksin mõne minuti pärast Pagaril maha ja ema jätkas sõitu linna. Õhtuti ootasin ema pikisilmi koju, kõõludes väraval ning pingutades silmi, et näha taamal üle künka tuttavat kogu lähenemas, kilekotid mõlemas käes kõikumas. Ja kui siis ema tulemas märkasin, jooksin talle alati mööda teed vastu, suuremaks saades sõitsin rattaga maanteeni, et aidata poekotte vedada.
Nädalavahetused meie kodus erinesid kõvasti vaiksetest koolipäevaõhtutest. Selleks ajaks tulid külla mu tädilapsed ja oma suvedki veetsid nad siin. Mina ootasin nädalavahetusi muidugi väga, sest polnud mul ju muul ajal suurt kellegagi mängida. Pealegi võttis laupäeviti vanaema ette suurema küpsetamise ning kodu täitus hullutavate pirukalõhnadega. Kuus paar korda tegi vanaema ka oma kuulsat magushaput leiba, mida tänase päevani keegi järele ei oska teha. Selle leiva lõhn oli midagi imelist… Ja nüüd, kui vanaema on meie juurest ammu lahkunud, saan vaid unistada, et saaks kääru ahjusooja memme tehtud leiba, millele määritud korralik kiht koduvõid, kõrvale klaas külma piima. Uudishimuliku poisina olin alati ninapidi auravate padade juures ning panin teadmisi kõrva taha, nii õppisingi ema ja vanaema kõrvalt ära ka toidutegemise, kuigi nad kumbki mind otseselt just ei õpetanud. Oskused endal hinge sees hoida on hiljem marjaks ära kulunud, kui olen ilma eri paikades üksinda elama pidanud.
Kuigi olen väga palju reisinud ning elanud siin ja seal maailma otsas, olin väiksena tegelikult memmekas, kes ei suutnud päevagi kodust eemal olla. Heaks näiteks on Iisaku internaatkool, kuhu mind pärast algkooli saadeti. Et ma ei peaks iga päev bussiga paarkümmend kilomeetrit edasi-tagasi loksuma, otsustati, et kõige lihtsam on mul nädala sees internaadis ööbida. Mulle ei meeldinud see plaan algusest peale ning ma pidasingi vastu vaevalt nädala, mille järel juba oma kompsud kokku korjasin ja koju läksin. Õnneks lubas ema mul internaadist ära tulla ja edaspidi sõitsin iga päev pika