Nii ma siis seal istun, mõnus roidumus kontides, vaatan alla oru ja taamal kõrguvate mäetippude poole ning mõtisklen elu üle. Vahepeal on üks sisalik ennast rõduäärele upitanud, ta punnitab oma ereoranži kurgualust, justkui öeldes: „See on minu territoorium!” Mõtlen, et pakuks viisakuse pärast talle ka midagi, kuid juba on ta üle ääre rohelusse vupsanud. Lehestikust kostab lakkamatu lindude laul ja tirtsude sirin. Kuidas on see võimalik, et mu ümber on nii palju lärmi, kuid samas on kõik vaikne ja rahulik?
Just äsja täitus mul viis aastat sellel saarel. Mis olid need jõud, mis mu Haitile suunasid ja mis oleks olnud teisiti, kui ma ei oleks siia tulnud? Olen sageli mõelnud: kas saatusel on meie jaoks olemas kindel tee, mida me enese teadmata kõnnime, või on elu hoopis vooklev rada, kus mitmed ristmikud? Huvitav, kuidas elu viis väikese Atsalama küla poisi mööda neid keerdkäike teisele poole maakera teisi aitama! Kui keegi oleks sellele väikesele poisile öelnud, et aastakümnete pärast istun ühel Kariibi mere saarel troopilisse lehestikku uppunud restorani terrassil, poleks ma seda kindlasti uskunud.
Lapsena ja noorukieas ei saanud ma ringi rännata, pikimaks reisiks oli ekskursioon Musta mere äärde. Tol ajal lihtsalt puudusid vahendid ja võimalused, seda enam olin kaugetest maadest huvitatud. Loomulikult ei teadnud ma Haitist kuni siia saabumiseni eriti midagi.
Mõnikord mõtlen, et sattusin Haitile selleks, et Hemingway väide ikka vett peaks. Me kõik, kaasa arvatud mina, armastame tsiteerida vanameistrit, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. Kes on võtnud vaevaks tema teose „Kellel on ja kellel pole”7 läbi lugeda, teab, et Hemingway pidas silmas ainult kõiki korralikult varustatud Lõunamere sadamaid. Ja siin ma nüüd olen, Lõunamere sadamas, blondi peaga ja päikesest põlenud. Eestlasi on tõesti paljudes maailma paikades ja tundub, et minu kohaks on Haiti – seniajani ei ole mul veel õnnestunud selles riigis leida ühtegi teist eestlast.
Huvitav on ka see, et Hemingway romaani tegevus toimub minu praeguse asukoha lähistel. Raamatu kangelane Harry veab salakaupa Kuuba ja Key Westi vahel – veeteed mööda, mis asub Haitist ainult natuke loode poole. Harry seiklused toimuvad Suure Depressiooni ajal, mis räsis Ameerikat eelmise sajandi algupoolel, see omakorda pakub huvitavaid paralleele tänapäevaga, kus terve maailm tundub viibivat majanduslikus masenduses.
Tegelikult sattusin Haitile mitte Hemingway, vaid ÜRO tõttu. Organisatsioon tegi mulle tööpakkumise ja mina nõustusin. Minu tööks on ÜRO eriesindaja Haitil ja tema asetäitja ihukaitse. Ja siin ma nüüd olen, üritan elada oma elu ja säilitada endas eestlast keset võõraid rahvaid ja kombeid.
Erinevaid rahvaid on siin palju. Võtame näiteks kas või minu enda töökoha: ÜRO missiooni Haitil. Võrreldes mu varasemate töökohtadega on seltskond siin väga kirju. Juba minu väikeses üksuses on esindatud vähemalt kümme rahvust, rääkimata siis veel tervest missioonist. Esmapilgul tundub selline rahvaste paabel kindlasti segadust tekitava ja arusaamatuna, kuid üllataval kombel asjad toimivad ja töö saab tehtud. Asi läheb lihtsamaks, kui oled süsteemi sisse elanud ja hakkad olukorda paremini aduma. Nii näiteks õpin peagi selgeks, kelle puhul lubadus saata mulle info esmaspäeval tähendab, et saan selle kohe ning kelle puhul toob sama lubadus kaasa selle, et info laekub võib-olla kunagi mingil esmaspäeval kauges tulevikus. See muidugi ei tähenda, et teisel juhul on tegemist rumalama või laisema inimesega, lihtsalt ajast ja tähtaegadest on erinevad arusaamad.
Õpin ka ära, kellega tuleb pikalt-laialt juttu puhuda, enne kui saab asja kallale asuda, ja kes pikka sissejuhatust ei vaja. Selline virvarr on mõnikord väga väsitav, samas avardab silmaringi ja laiendab vaadet elule. Peagi mõistan, et igale probleemile on vähemalt kaks erinevat lähenemisviisi ja sõltuvalt sellest mitmeid lahendusi.
Sain pakkumise minna Haitile tööle 2004. aasta maikuus. Nagu öeldud, polnud mul õrna aimugi, mis maa see selline on ja kus täpselt asub. Heaks näiteks minu teadmatuse kohta on see, et olin õnnelik võimaluse üle hispaania keel selgeks õppida. Kujutage ette minu pettumust, kui selgus, et mulle pakuti tööd Kariibi meres asuva Hispaniola8 saare „valel” poolel. Nimelt on suuremat osa saart kattev Dominikaani vabariik hispaaniakeelne, kuid Haitil räägitakse paraku ainult prantsuse ja prantsuse kreooli keelt.
Hoolimata väikesest pettumusest olin pakutud võimaluse üle ääretult elevil. Minu senine elu ja töö olid mind hoidnud peamiselt Euroopas ja selle ümbruses, nüüd oli võimalus kogeda maailma teist poolt, näha uusi maid ja saada osa nende kultuurist. Kuna meie töö on väga pingeline, peame iga kahe kuu tagant vähemalt nädalaks Haitilt lahkuma. Seetõttu on mul olnud ideaalne võimalus näha läänepoolkera. Viimase viie aasta jooksul olen külastanud nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikat, peesitanud Kariibi mere saarte lõpututel randadel, roninud Kesk-Ameerika iidsetes templites ja püramiididel ning loonud teise kodu Lõuna-Floridasse.
Ükskõik, kas mu Haitile tuleku põhjuseks oli Hemingway väite kinnitamine või vastus minu soovile rohkem maailma näha – need aastad on olnud kõige põnevamad minu elus. Ma olen õnnelik, et haarasin kinni võimalusest Haitile tulla.
Meenutused on kurgu kuivama pannud ja haaran laualt pudeli, et võtta üks lonks. Prrr! Vahepeal on kõik jääkristallid pudelilt sulada jõudnud ning õlu muutunud soojaks ja mõruks. Õnneks näeb Joel minu grimassi ja varustab mind uue külma pudeliga. Kelner asetab lauale ka taldriku Liibanoni päritolu suupistete kibby’dega, millele on lisatud laimilõigud ja teravamaitseline salat piklis. Haiti köögipool on väga mitmekesine, enim on seda lisaks kreooli köögile mõjutanud muidugi prantsuse ja liibanoni köögid. Kuid mina tunnen puudust hoopis eesti söögist, eriti vanaema vaaritatud lihtsatest toitudest.
POISS MAALT
Metsade ja põldude vahel kasvab üks loodust armastav ja austav poiss, kellel ka täiskasvanuna ei lähe meelest vanaema küpsetatud leiva lõhn. Aga poistel on poiste kombed – Tarmo õpib tulesülgamist ning ta elu satub esimest korda ohtu.
Kasvasin üles ruumikas maamajas keset metsi ja põlde koos ema, vanaisa ja vanaemaga. Küla nimeks on Atsalama – jah, selline koht on tõesti olemas. Kümme-viisteist minutit Jõhvist Tartu poole sõites näeb tee ääres punastest tellistest bussijaama, mille silt oli aastaid ainsaks tunnistuseks läheduses asuvast külast. Hoolikas vaatleja võib näha üksikuid põldude vahele laiali pillutud majasid. Need moodustavadki Atsalama küla, kus elab umbes sada inimest.
Meie kollase majani pidi kõndima mööda auklikku külavaheteed, mis oli olenevalt aastaajast kas tolmune, mudane või lumme uppunud. Kuueaastaselt hakkasin seda teed mõõtma ning kuni keskkooli lõpetamiseni käisin sama rada vähemalt kaks korda päevas, ilmast hoolimata. Talvel oli see kindlasti kõige raskem. Kuigi sovhoosi sahad lükkasid külavaheteed regulaarselt lumest puhtaks, juhtus tihti nii, et kui mina hommikupimeduses maantee poole rühkisin, ei olnud sahad veel meie külla jõudnud. Mäletan, kuidas ma ei tahtnud kuidagi soojast toast välja külma kätte minna. Tihtipeale vantsisin hommikuti kuuvalgel läbi hangede, mis kerkisid mulle pea vööni. Mõnikord oli eemalt kuulda huntide ulgumist ja kui siis kusagil kauguses hangede vahel tumedaid varje vilksatamas nägin, läks samm alati kiiremaks. Suure tõenäosusega olid need varjud kas külakoerad või siis mõned väiksemad metsloomad, kuid see teadmine ei lisanud palju kindlust.
Kuid mitte talvel ei võtnud selle vahemaa läbimine mul kõige rohkem aega. Kevadel, kui lumi sulama hakkas ja päevad pikemaks venisid, oli matkal koolist koju nii palju põnevat teha. Tee peal ja kõrval tekkisid väikesed ojad, eemal põldudel moodustusid tiigid. Igal pool oli näha tärkavat loodust ja kevade lõhn oli õhus. Igast lombist tuli üle hüpata ja siis läbi kõndida, iga ojakest tuli süvendada või proovida seda teise kohta