„Peaasi, et hommikukohvi jaoks vett oleks,” panen oma prioriteedid paika.
Üks minu uutest tuttavatest, Klára, keda kutsume hellitlevalt Kláriks, on varajase ärkamisega ja saab kohe mu sõbraks sellega, et ta serveerib meile hommikukohvi telki.
„Säärast teenindust pole isegi kõigis hotellides mitte,” täidab mind palav tänutunne.
Tänulik olen ka oma maastikurattale, mis mind pisut hõlpsamalt üle kaljusse raiutud ning kiviklibu ja liivaga kaetud tee aitab. Maanteeratast tuleb sellisel pinnasel käekõrval lükata. Maastikuratas, maanteel ehk veidi aeglasem, kulub minu rõõmuks siin täitsa marjaks ära. Nagu ka head pidurid, käiguvahetus ja julgus. Õnneks möödub kogu meie retk ilma kukkumisteta ja ka kummi ei tule kordagi vahetada.
Kui leitsak liiga tegema hakkab, pole Ungaris eriti keeruline leida mõnd randa või spaad, kus hinge tõmmata. Ühe terve päeva oma rattamatkast veedamegi Zalaszentgróti spaas, sest päike kuumab armutult. Meie seltskonna enamus eelistab üksmeelselt ujumist ravivees ligunemisele, nii et tiirutame ujulas nii palju, kui keegi jaksab, mängime puude varjus lesides ungarikeelset sõnamängu, mugime tulikuuma rasvast lángos’it, rüüpame külma õlut ja tunneme end muidu hästi.
„Tegelikult võikski rattamatk seisneda mäest allaveeremises, ujumises, söömises ja telgis magamises,” mõmisen rahulolevalt, suu lángos’it täis.
„Tõusud pole ka pahad, sest siis tead, et varsti tuleb langus,” arvab Márta.
Kuigi matka lõpuks, nii pärast 250. sõidetud kilomeetrit, hakkavad mu jalad tõrkuma ja turi tulitab, on mu meeleolu päikseline ja pilvitu.
„Noh, kas oli hea natuke tööst ja arvutist eemal olla?” uurib Márta viimasel matkapäeval. „Ega sa ei kahetse, et omale mõned vabad päevad näpistasid, töönarkomaan, nagu sa oled?”
„Sugugi mitte, mul ei tulnud töö ega arvuti meeldegi,” olen lõõgastuse ja vahelduse eest tänulik.
„Tuled järgmisel suvel jälle matkale?” küsib Klári, kui Keszthely jaamas rongi ootame, et tagasi pealinna sõita.
„Muidugi tulen!” kinnitan oma kiindumust rattaga matkamisse ja uutesse sõpradesse. Veelgi parem meel on mul aga selle üle, et saan veel üht killukest Ungarist enda omaks pidada.
UUE PERE LEIDMISE JUHTUM
Üks minu lemmikautoreid ungari kirjanduses on Ervin Lázár, kellelt võib eesti keeles lugeda lasteraamatuid „Seitsmepäine haldjas” ning „Poiss ja lõvid”. Lisaks suurepärasele ja südamlikule muinasjutuloomingule on onu Ervin – nagu teda tema suure kogu ja sõbraliku olemise pärast kutsutakse – kirjutanud ka novelle täiskasvanuile.
Minu lemmiknovellid on kogutud „Tähemõisa”-nimelisse köitesse, milles ta elustab oma lapsepõlvemaastiku Sárszentlőrinci (ehk tõlkes Poripühalaurentsiuse) kandis ja ta teeb seda täiesti imeliselt, kirjeldades sündmusi maagiliselt. Näiteks räägib ta loo külasepast, kes sepikotta tulnud saatana hobusele nii rasked rauad teeb, et too paigalt liikuda ei jõua ning maa hobuse ja tema seljas istuva saatana all lõheneb. Või sellest, kuidas kaks vanakest, keda riigist välja tahetakse saata, maa alla vajuvad ja selle koha peal kaks vikerkaarevärvilist õit puhkeb.
Onu Ervini loomingu sõnum on lihtne: armastus ja headus on see, mis teeb elu ilusaks ja maailma paremaks. Kui tema loodut eesti kirjandusega võrrelda, siis meenuvad ehk Mehis Heinsaare maagilise õhkkonnaga novellid.
Márta, teada saanud, et ma olen tõlkinud ja tahan tõlkida Lázári teoseid, arvab:
„Siis pead sa Sárszentlőrincisse tulema. Ervin Lázár on pärit sealtsamast lähedalt. Ja see puu, Suurmoorus, millest ta kirjutab, on ka seal olemas.”
Esimest korda lähengi Mártaga tema lapsepõlvekoju Sárszentlőrincisse ühel septembripäeval. Siis ma veel ei tea, et sellest saab minu teine kodu ja Márta perest minu teine pere Ungaris. Praeguseks olen juba mitu aastat Ungaris elanud ja näinud, et peresuhted on siin palju tugevamad kui Eestis. Muidugi eeldusel, et pere luuakse. Sest abielude, aga ka registreerimata kooselude arv on viimastel aastakümnetel järjest vähenenud. Ühe uuringu kohaselt on abielude arv võrreldes 1990. aastaga langenud koguni 40 protsenti. Samas abiellutakse palju vanemas eas, enne püütakse lõpetada ülikool ja saavutada mingisugunegi majanduslik kindlustatus.
Minu eesti sõbranna Mari, kes elab koos oma ungarlasest poiss-sõbraga, teab rääkida, kui väga ungari mehed oma emadest sõltuvad: „Ikka kogu aeg on vaja koju vanemate juurde minna. Ja kõik mu kolleegid ka: enamik on maalt pärit ja nad sõidavad igal nädalavahetusel koju, sest seal saab hästi süüa. Esmaspäeval tulevad tööle, kodust toodud karbid kaasas. Lõuna ajal pakivad lahti ja vaatavad, mis emme neile süüa on teinud. Jube naljakas!”
Perekonnad hoiavad Ungaris tõepoolest rohkem kokku, pereliikmed ei katkesta suhteid just kergekäeliselt. Neid seob puhas armastus – inimesed rõõmustavad üksteise üle. Mu sõbranna Klári räägib, et kuigi tema hindas oma vaba aega väga ja tahtis seda muuks kasutada kui kojuminekuks, läks ta ikkagi, et vanematele rõõmu teha. Perekondlikud üritused on Ungaris pereliikmetele kohustuslikud, eriti ranged ollakse jõulude suhtes. Ka sünni- ja nimepäevad on olulised ja neid tähistatakse korralikult.
Márta seletab mulle oma perest rääkides, et ta vanemad kasvatasid kitsaste olude kiuste üles üheksa last. See kogemus on miski, mis mind Mártaga seob, ehkki meie oleme õdedevendadega vaid kaheksakesi. Rõõmustame selle üle, et oleme mõlemad peres viiendad lapsed, mis on meie arvates parim positsioon: meil on nii vanemaid kui nooremaid õdesid ja vendi. Suuremad on meid kasvatanud ja meie omakorda saanud väiksematega kätt harjutada. Selline lasterikkus on muidugi erakordne. Praegu on Ungari sündide poolest üks viimaseid nii Euroopas kui kogu maailmas. Isegi Eesti, kus iive probleemiks, on selle näitaja poolest Ungarist paremas seisus.
Márta isa, kes oli Sárszentlőrinci kirikus õpetaja, on paari aasta eest surnud. Praegu on küla ainukese koguduse, luteri kiriku hingekarjaseks Márta õde Erzsébet, keda hüütakse Erzsiks. Ka Márta, kes lapsena oma ema kiriku eestlaulja ja orelimängija ametis aitas ja asendas, kaalus vaimuliku elukutset, ent see, et ta vaimuliku tütrena filosoofiateaduskonda üldse vastu võeti, oli nõukogude tingimustes suur ime. Nõnda sai Ungari fennougristika omale hea teadlase ja luteri kirik jäi ilma heast jutlustajast. Vähemasti mulle meeldib küll hirmsasti kuulata, kui Márta midagi jutustab.
Kui pärale jõuame, pean nõustuma Márta määratlusega, et see koht on tõesti vanajumala selja taga, nagu ütlevad ungarlased, kui mingi paik on täiesti mahajäetud. Tegemist on Lõuna-Ungari tasandikuga, kus metsa suurt ei kasva. Küla servas voolab kaks jõekest, üks neist Sárvíz (Porivesi), mille järgi ka küla on nime saanud, teine aga Sió, mis eestlastele on tuttav mahlapakkidelt. Mahlamasinad ise asuvad Balatoni-äärses linnas Siófok, millest kanal läbi läheb. Maastik ümberringi on väga eestilik, kui mitte arvestada maisi- ja päevalillevälju ning üle tee vudivaid faasaneid. Muidu aga vahelduvad põllud, metsatukad ja võsa – selline ehtne külaatmosfäär. Mõned väiksed tõusud ja langused on ka, mis meenutavad veidi kodukandi Sakala kõrgustikku.
Küla on väike, umbes tuhande elanikuga, nii et mulle, kes ma samuti olen pärit väiksest kohast ja väikelinnas koolis käinud, tundub kõik õdus ja kodune. Kirik seisab keset küla nagu kord ja kohus. Márta vanemate kodu on sealsamas kiriku kõrval, pikk valgeks lubjatud kivimaja rohelise aiaväravaga. Márta ema, 88-aastane Piroska, on meil väraval vastas.
„Tere, jumalime!” hõikab ta sõbralikult viibates.
„Suudlen!” tervitan teda sündsalt, nagu Ungaris eakaid prouasid kombeks. Tegelikult ma talle veel musi ei anna, selleni jõuame lahkumisel. See tavapärane tervitusvormel on õigupoolest lühend; algupäraselt oli tavaks öelda ‘Suudlen teie kätt’.
Oma ea kohta krapsakas, võib-olla õige pisut kooldus, lühikeste hallide juustega Piroska