Mul on hea meel, et olen Ungaris leidnud hulgaliselt inimesi, kellega usust rääkida. Eestis ei tundunud see nii lihtne ja loomulik. Ristiusk, mis on Ungaris juba üle tuhande aasta vana, annab kogu kohalikule kultuurile teatava raami. Kindlasti aitab kristluse ja piibliloo tundmine mul kogu ungarlust paremini mõista.
VENNASKONNAGA LIITUMISE JUHTUM
Pärast magistritöö lõpetamist, mis kestis viis intensiivset kuud ja kurnas must välja kõik elumahlad, premeerin end jalgrattaga. Olin ju rattaomanik tegelikult ka Tartus, kuni üks ettevaatamatu autojuht mulle ja mu sõidukile vigastused ja hinge pikaajalise hirmu tekitas. Rattasõiduisu kadus kaheks aastaks.
Aga Budapesti rattateid nähes lööb vana armastus taas lõkkele ja nii valin tehtud töö eest auhinnaks välja ühe kena ruuge isendi Schwinn-Csepeli perekonnast. Mulle on tähtis, et uus lemmik oleks pärit Ungarist – seda Csepeli nime kandvad stiilsed linnajalgrattad, kenad naistekad ning popid triki- ja maastikurattad ka on.
Õnneks tekib jalgrattateid üha juurde ja samuti tekib juurde rattureid. Et ka autojuhtide tähelepanu ratturitele tõmmata ja kergliikluse eeliseid demonstreerida, on juba üle kümne aasta Budapestis korraldatud ühisväntamist Critical Mass. Kõige rohkem on sellest korraga osa võtnud 80 000 inimest.
„Mis sa arvad, kui palju inimesi Budapestis korrapäraselt jalgrattaga sõidab?” uurin ühe oma veendunud rattasõbra, sakslanna Kati käest, kes on valinud ka tööl käimiseks ühistranspordi asemel jalgratta.
„Just lugesin kuskilt, et kümme protsenti Budapesti elanikest, ja kogu riigis on see protsent veel suurem, lausa 40,” on Kati imekspandavalt hästi informeeritud.
„Nojah, mis neil viga kuskil väikses linnas või maal. Seal oleks mina ka palju julgem.”
„Siingi on juba päris hea. Minu tänaval on ka verivärske rattatee,” rõõmustab alati optimistlik Kati. „Igal pool on ju suund sinnapoole, küll Ungari ka teistele järele jõuab!”
„Mõned teed on jah päris head, ükskord sattusin täitsa juhuslikult isegi EuroVelo marsruudile. Ma ei teadnudki, et selline olemas on!”
„See on piki Dooanaud Szentendre poole, eks?” on Kati sellestki teadlik. „See lõik meeldib mulle ka hirmsasti, eriti osa, mis suurvee ajal läbimatuks muutub, ilus metsaalune!”
„Ümber Balatoni on ka kuuldavasti rattatee, nii et saaks paari päevaga tiiru peale teha. Selle peaks ka kunagi ette võtma, kui rohkem aega on,” unistan ma.
„Aga kui on vähem aega, siis saab sõita ümber Tisza järve Ida-Ungaris ja Velence järve Budapestist loodes. Seal on rattarajad välja ehitatud. Päris hea nädalavahetuse veetmise võimalus ju! Eriti, kui juba ujuda ka saab,” on Katil kohe plaan varuks. „Nii et ei ole see olukord nii halb midagi.”
Et Budapest rattanduse alast arengut oluliseks peab, näitab seegi, et peale laieneva teedevõrgu tahetakse luua ühtne laenutussüsteem, nagu seda võib juba näha mitmel pool maailmas (Pariisis, Barcelonas, Londonis, Montrealis ja mujal). Plaanide kohaselt võib erilise kujundusega rattaid kaardisüsteemi alusel laenutada 2011. aasta juulikuust. Eesmärgiks on vähendada autoliiklust ning pakkuda odavama ja keskkonnasõbralikuma liiklemise võimalust nii kohalikele kui turistidele. Tuleb end vaid registreerida ja juba saabki kesklinnas tihedasti paiknevatest jaamadest sõiduki valida. Registreerimiseks peab maksma ühekordse tasu, mis lubaduste kohaselt on 5000 forintit (umbes 300 krooni, 20 eurot) ja ongi kasutusluba olemas. See on kaks korda odavam kui praegu täiskasvanu ühistranspordi kuupilet!
Ilmselt ei vahetaks kõik pool miljonit autojuhti, kes iga päev Budapestis liiklevad, oma sõidukit traateesli vastu, nagu jalgratast ungari keeles naljatamisi kutsutakse – aga kui väikegi osa neist nõnda teeks, aitaks ehk seegi kesklinna liikluskoormust vähendada. Euroopa Liidu toetusega valmiv laenutussüsteem oleks esimene selline Kesk-Ida-Euroopas ja läheb maksma pisut üle miljardi forinti ehk ligikaudu 59 miljonit Eesti krooni. Algatus on igatahes hea ja sümpaatne, on, mida oodata. Siis ei pea iga kord ratast kolmandalt korruselt alla ja pärast uuesti üles tarima, kui linnas natuke tiirutada tahaks.
Seni aga sõidan oma sõpradega suviti mööda Ungarit. Õigupoolest saan tänu rattale hulga sõpru juurde. Nimelt juhtun kord keset suurt suve õppetooli koopiamasina juures kohtuma oma kolleegi Mártaga. Márta on kuuekümne ligi, üdini sõbralik ja hea inimene, kes isegi oma vaenlastele ei suudaks halba soovida, juhul muidugi, kui tal oleks vaenlasi. Ta õpetab ülikoolis handi, soome ja mari keelt ja erinevaid soome-ugri keeleteaduse kursusi.
„Noh, juba tagasi, kuis siis nii?” imestab ta, teades, et ma äsja Eestisse lahkusin. Seletan talle, et Eestis pole mul kuskil olla, vanematekodus on meid suviti nii palju, et ei mahu kõik äragi, ja muud kodu mul Eestis pole – Budapestis on vähemalt oma tuba, oma luba.
„Ja mis sa siis teed siin?” uurib ta edasi.
Räägin talle, et valmistan sügisesi kursusi ette: „Teen mõned e-kursused, et nii palju tunde poleks.”
„Ohoo,” imestab Márta suvise töömesilase üle ja uurib, ega ma rattamatkale taha tulla. „Lähme Väike-Balatoni kanti. Oled sa seal käinud?”
„Ei ole veel. Kus see asubki? Aga vahvalt kõlab,” löövad mul rattamatka mõttest silmad särama.
„Väike-Balaton asub kohe oma suure venna all, Loode-Ungaris. Alustame suure Balatoni lõunatipust ja siis lähme sealt allapoole,” seletab Márta ja lisab emalikult, et aktiivne puhkus teeks mulle head.
Ja lähemegi. Márta annab mulle kui algajale rattamatkajale nõu, mida võtta, mida jätta, laenab mulle rattakotid ja lubab mu oma telki majutada. Nii ongi mu varustuses 600 grammi magamiskotti, üks ruutmeeter lebomatti, paar T-särki, mõned püksid, kolm söögiriista, rongilugemiseks 200-grammine raamat, pudipadi, hambahari, käterätt ja pearätik kaitseks päikse eest. Tarin ühel augustikuisel varahommikul oma varustuse kolmandalt korruselt alla ja murran rattaga poole kilomeetri kaugusele Erzsébeti silla juurde, kus kohtun kolme reisikaaslasega, kellest kaks on mulle veel võhivõõrad. Koos Mártaga ootavad mind tema 13-aastane õepoeg Máté ning kogu matkaseltskonna hing Kuksi, kes on Ungari Rahvusraamatukogu vana ungari kirjanduse ja trükiste teadur ja hinnatud erialainimene, ristinimega Edit.
„Miks sind Kuksiks hüütakse?” imestan tema hüüdnime üle.
„Lapsepõlves jäi külge, mingit tähendust sel ei ole, aga kõik head sõbrad kutsuvad mind nii. Ja sina kutsu ka,” arvab ta mind kohe sõprade hulka.
Koos väntame Lõunavaksalisse, kus ühineme ülejäänutega. Tegemist on sõpruskonnaga: kuus naist, üks mees ja kolm noormeest. Kõik seletavad rõõmsalt läbisegi ja mindki tõmmatakse kohe vestlusse, lihtsalt ja loomulikult, nagu oleks see üks suur pere ja ma polekski nendega kohtunud esimest korda. Säärane avatus ja südamlikkus paneb mind esiti kohmetuma, aga harjun kergesti ja tunnen end varsti imehästi ja turvaliselt.
Üheteistkümne ratta rongi peale pakkimine läheb meil kähku, sõit ise võtab meeletu aja, aga kui puude vahelt Balaton välkuma hakkab, loovutatakse mulle kui uuele matkalisele parim iste- ja vaatekoht akna all.
Oh, kui õnnelikud me lõpuks Balatoni lõunatippu Balatonberényisse jõudes oleme! Et väljas on kuuma kolmekümne kraadi ringis, on esimene käik randa, kus kõik see naine ja mees vette ronib. Torman kohe kohtuma Balatoni veega, mis on mõnusalt sametine. Naljakas on see, et ka pärast pikka kahlamist järve keskpaiga poole ulatub roheline läbipaistmatu vesi ikka veel napilt nabani, kuid hästi üritades saab isegi natuke ujuda.
„Heldeke, oled sa vast valge!” imestab Klári, kes mu kohe oma tiiva alla võtab.
„Linnas ma eriti päikese käes ei olnud,” püüan ennast välja vabandada. „Kodus tegi vend ka alati nalja, et ma ettevaatlik oleks, kui luigelaskmishooaeg on.”
„Oled paras luik jah,” on Klári selle määratlusega nõus ja määrib mu kuumale seljale külma päiksekreemi. „Muidu põled ära,” hoiatab ta mind emalikult.
Balatoni lõunakaldalt avaneb imekaunis vaade põhjapoolsele