Minu Ungari. Reet Klettenberg

Jutácska; Márta hüüdnimed on Mártácska, Márti, Mártika, Mártus, Andrási omad Adi, Andis, Andri, Andris, Bandi; Istváni võib kutsuda Pistaks või Pistiks ja nii edasi. Selline keeleline armsus on ungari kultuurile palju iseloomulikum kui eesti omale.

      „Noh, magama jäid või?” küsib Márta, kui ma juba tükk aega vait olen olnud.

      „Jah, mul on värske õhu mürgitus,” naeran.

      „Lähme tagasi, me peame veel pähkleid puhastama, enne kui rongi peale lähme!”

      „Just nii!” olen krapsti püsti.

      Enne rongile minekut taomegi haamriga hulga kreeka pähkleid puruks ja puhastame tuumad neist välja. Eelmisest aastast on veel suur hulk pähkleid alles, tänavune saak ei ole veel valmis. Meenub, et Eestis tuli sellist kaupa kunagi päris suure raha eest lunastada. Siin on nad aga täitsa muidu käes. Osa puhastatud pähkleist annab Márta mulle kaasa, tehku minagi kodus kooki. Annab ka hea lihtsa „kruusikoogi” retsepti: kruus piima, kruus jahu, kruus pähklipuru, pool suhkrut, üks muna, pakk küpsetuspulbrit, teine vaniljesuhkrut ja valmis. Segad läbi ja ahju. Päris hea saab.

      Kui on aeg minema hakata, ei tee see sugugi rõõmu. Hing on headest elamustest tulvil ja lahkuda on sama raske nagu omal ajal kodust. Õnneks oodatakse mind sinna ikka tagasi.

      UUE AUEESTLASE JUHTUM

      Seda, kuidas sinimustvalge nägemine kodust kaugel südame soojaks teeb, on vist iga välismaal viibinud eestlane tundnud. Teinekord paneb ootamatu patriotismipuhang inimesi tegema asju, mida nad muidu ehk ei teeks.

      Näiteks kui me Leeloga Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada tahame, nuputame, kust saaksime Eesti lipu.

      „Lähme küsime laenuks,” paneb Leelo ette, kui Gellérti hotelli restorani ees Eesti lippu lehvimas märkame. Ega sellest head nahka nagunii ei tule, olen esialgu ebaleval seisukohal. Aga siis võtan julguse kokku ja olen nõus omal silmad häbi täis tegema: „Mis seal’s ikka, lähme!”

      Pärast viisakat avangut teeme teatavaks oma rahvusliku kuuluvuse ja tagasihoidliku soovi. Restoranionul vajub nägu laia naeru täis.

      „Eks te võtke, kui kätte saate. Aga need on kinni kruvitud.”

      Takseerime Leeloga pahakspanevalt lippe.

      „Ei tea, kas teised rahvused ei käi neilt siis lippe laenamas?!” poriseb Leelo.

      „Tegelikult võikski olla selline teenistus, kust eri rahvused saaks oma pühadel vajalikku atribuutikat laenutada,” kiidan takka.

      Tammume veel natuke nõutult restorani ees, kuni mul tuleb pähe päästev mõte helistada aupeakonsulile. Tal on kindlasti virnade viisi Eesti lippe kodus. Ühe ikka laenuks saab anda, loodame, eriti kui me teda vastutasuks pesuehtsa kartulisalati, õunakoogi ja Vana Tallinnaga kostitame. Saamegi konsuliga kaubale ja võime rahumeeli minna tagasi peoettevalmistusi tegema.

      Tundub, et eestlase kaugus tema kodumaast on võrdelises seoses patriootlikkusega: mida kaugemal on kodu, seda armsam ta on. Selles vaimus möödub ka meie aastapäevaõhtu. Meenutame heldimusega musta leiba, kohukesi, jogurtitorti ja sauna, kuulame isamaalist muusikat ja võtame ka laulu üles.

      Teisel juhul tõstab patriootlikkus pead, kui märkame esimesel mail Kangelaste väljakul Eesti lippu mastis tagurpidi. On maipüha, pühitsetakse nii Ungari kui Eesti liitumist Euroopa Liiduga ja kõike muud hääd, kui märkame Leeloga juba kaugelt, et ürituse korraldajatel pole vähimatki aimu, missuguses järjekorras seisavad värvid Eesti Vabariigi trikolooril. Meie rahvussümbol lehvib kerges maituules, pea alaspidi!