Aga seda raha, mis Jaanus Soomest palgana tõi, oli siin saadud palgaga võrreldes kaks korda enam ning see teadmine tekitas Riinas jällegi vastuolulise tunde. Mingi hääl alateadvuses püüdis sisendada, et lahedamate elutingimuste eest tuleb ka temal abielunaisena omalt poolt paratamatut lõivu maksta, millestki loobuda.
„Aga ma olen ju loobunud! Ma ei näe oma meest nädalate viisi, pean lapsi üksi kasvatama… Varem käisime Jaanusega mõnikord teatris, nüüd on seegi võimatu!” püüdis Riina end õigustada, et oma tunnetes tasakaalu leida. Aga seda jäi saatma hinge piinav mõte, et kui mees seal mere taga midagi keelatut teebki, siis võib-olla see peabki niisuguse eluviisi juurde käima. Juba sellepärast, et suur raha nõuab ka tegija naiselt suuri ohvreid.
„Ma ju ei tahtnud, et Jaanus sinna tööle läheb, ma ei tahtnud lastega üksi jääda! Aga tema küsis – kuidas siis meremeeste naised elavad, nemad ei näe oma meest kuude kaupa… Tõesti – kuidas nemad hakkama saavad?”
Riina Vainumäe ei osanudki sellele küsimusele vastust leida.
4
Helsingi Läänesadama väravast väljunud reisijatehulk valgus kiiresti laiali, suur linn imes nad endasse nagu käsn. Loone Kuusik heitis pilgu käekellale ja ruttas kiirsammul bussipeatuse poole. Vaid tund oli talle aega jäänud, et oma kabinetti jõuda, valgesse kitlisse riietuda ja esimene patsient sisse kutsuda. Tohter ei olnud siinsete tempode ja harjumustega veel kohanenud, kartis tööle hilineda, sest harjumatult võõra suurlinna liikluses võib bussiga eksides peaaegu märkamatult tunnike kuluda. Sadamast oma polikliinikusse sõitmiseks vajalike busside numbrid oli ta küll varmalt märkmepaberile kirjutanud, aga lõpuks ikkagi unustanud kirjutatu oma käekotti pista. Nüüd jäi üle vaid bussiootajaid küsitleda ja talle soovitati lahkesti bussi, milles oli isegi vabu istekohti. Loone laskus kergendatult istmele, võttis sisse võimalikult mugava asendi ja püüdis lõõgastuda. Mõtted kiskusid ettepoole – kuidas ta polikliinikusse siseneb, valvelaua registraatoritele omainimeselikult „Hyvää huomenta!” ütleb ja talle kabineti võti ulatatakse… Ning et ta seejuures ei tohi naeratust unustada ja kiitos asemel eestipäraselt „aitäh” öelda!
Uude töökohta sisseelamine pole kellelegi lihtne; kui seda peab aga tegema teises riigis, tuleb kohalike kommete ja tavade suhtes olla eriti tähelepanelik. Esimese siin töötatud kuuga oli Loone Kuusiku algne ebakindlus küll kadunud, aga mingi hoiatav valvsus ikkagi jäänud. Eelkõige polnud naine lahti saanud hirmust, et eesti keelele sageli ekslikult sarnane soome keel võib talle mõne vembu mängida ja siis juhtuks ehk midagi meditsiinis lubamatut, mis võiks kaasa tuua suure pahanduse. Tartus korraldatud keelekursusel olid soome keele põhialused ja hulk vajalikku sõnavara küll omandatud, ka praktikanädalad Helsingis kohaliku arsti kõrval möödusid kõigiti edukalt ja alati jäi võimalus temaga konsulteerida, kui keeleoskus peaks alt vedama. Muidugi seisis Loone Kuusiku töölaua nurgal ka paks sõnaraamat, kuid spetsiifilisi meditsiinitermineid leidus selles üsna napilt. Mõningate kummaliste väärarusaamade eest oli osavõtjaid hoiatanud juba konsultant, kes meedikute jaoks keelekursustele spetsiaalselt kohale kutsuti.
„Mida te teeksite, kui teie kabinetti astub keegi mees ja kaebab, et tal on tyrä?” oli ta muiates küsinud ja selle peale ei söandanud keegi midagi vastata, nii et küsija asja ise lahti seletas: soomekeelne sõna tyrä tähendab hernia’t ehk kubemesonga ja niisugune mees tuleb kirurgi juurde saata… Ja taolisi keelelisi väärvasteid oli mitmeid teisigi, kõik see nõudis pidevat valvelolekut. Muidu aga ei erinenud perearsti töö sellest, mida Loone Kuusik oli Tartus teinud, haigused ja kaebused olid ikka samasugused ja arsti ukse taga istusid samuti enamasti vanemapoolsed inimesed. Muidugi tuli esimestel iseseisvatel tööpäevadel mitmeid kordi ka kolleegidelt nõu küsida, Soome ravikorraldus oli ikkagi teistsugune kui Eestis, aga uued põhiteadmised sellest jäid varsti meelde ning vajadus kõrvalise abi järele järjest vähenes. Algul oli Loone peljanud sedagi, et Soome patsiendid hakkavad teisest riigist tulnud tohtrit umbusaldama, aga tema suureks kergenduseks polnud midagi niisugust märgata. Või kui vahel oligi, siis lahtus esialgne kahtlus kiiresti, kui ta oli abivajajat õige põhjalikult ja pealegi soome keeles küsitlenud. Seda, et asjatundlike küsimuste kaudu väljenduvad arsti kutseoskused ja selle kaudu tekib usaldus, oli Loone Kuusik kogenud juba oma arstipraksise algaastatel.
Bussis polikliiniku poole sõites jõudsid mõtted ringiga tagasi äsjasele laevareisile ja omamoodi huvitavale mehele, kes oli juhuslikult istunud tema kõrvale ning osutunud peaaegu tuttavaks: seni ainus eestlane, kes oli Helsingis tema vastuvõtul käinud! Igatahes kummaline kohtumine, tuhandete laevareisijate hulgast just temaga kokku saada…
Loone nihutas end bussiistmel, nagu oleks tal äkki ebamugav hakanud, aga mõtles äkki pähe turgatanud kokkuvõtte siiski lõpuni: kui päris aus olla, jättis see mees üldse kuidagi teistlaadse, palju sümpaatsema mulje kui teised sama soo esindajad. Sest Loone Kuusik oli juba palju aastaid kõikidest meestest põhimõtteliselt eemale hoidnud – seda pärast ränka õnnetust, mis tema nelja-aastase poja hauda viis ja eluvankri senistelt kindlana tundunud rööbastelt hoopiski minema paiskas.
Seda vist ei saanudki õnnetuseks nimetada. See oli mõrv, sest Raivo oli purjus. Sõitis autoga peateele välja, laps tagaistmel ja… põrkas kokku suure veoautoga. Oligi kõik! Peale oma mehe ei olnud kedagi süüdistada, nii oli naine endale sisendanud ja jäänudki sellest teadmisest kinni hoidma.
Poeg Magnuse matus oli Loonel viimse detailini meeles. Fotosid sellest kurvast sündmusest ei tehtudki – sõbranna Krista, keda Loone oli alati Kikuks hüüdnud ja kes teda nendel rasketel päevadel toetas, oli kindlalt väitnud, et lapse matust ei tohi pildistada.
„Need pildid jääksid sind ainult piinama, muud midagi! Jäta Magnus endale meelde niisugusena, nagu ta elusana oli. Sa pead leppima sellega, et ta oli ja läks lihtsalt ära!”
„Kuhu ta läks? Miks ta pidi minema?” oli Loone läbi nutu küsinud.
„Ta lihtsalt jõudis meist ette! Ta läks varem sinna, kuhu me kõik kord minema peame, muud midagi,” ütles Krista sedavõrd veenvalt ja rahulikult, et ka Loone oli selleks korraks pisaratest jagu saanud. Küllap sõbranna teadis, et leinajaga koos nutmine võib ainult halba teha ja leina pikendada.
Loone jäi lohutamatuks ja hakkas nagu oma leina tasakaalustamiseks aina enam vihkama Raivot, kes oli autoavarii põhjustanud.
„Tead, kes sa oled – mõrtsukas! Oma lapse tapja!” oli ta enesevalitsust kaotades meeleheitel karjunud.
„See oli ju õnnetus, Loone…” püüdis Raivo nõrgalt vastu vaielda. Mees oli pehme iseloomuga, kergesti mõjutatav, ja seetõttu kõik juhtuski. Sõbrad ja…
„Õnnetus? Õnnetus oli see, et sa purjus peaga autorooli istusid! Ise teadsid, et pead lapsele lasteaeda järele minema!”
Loone oli lepitamatu. Mees ei osanud teda lohutada, lihtsam oli hakata naisest eemale hoiduma. Raivo jäigi õhtuti kauemaks ära, tuli alati vaikivana ja mõnikord ka viinalõhnalisena, kuni kord ise ohates välja ütles:
„Ega meie kooselust enam vist tule midagi…”
„Seda olen mina ka mõelnud! Mina seda sinule ei andesta, mitte kunagi! Ausõna!” väitis Loone kõikumatult ja mõtles seda täiesti tõsiselt.
„Siis anname paberid sisse, et… lahutame ära või nii… Korter jääb sulle, siis… siis on mul ehk natukenegi kergem tunne,” ütles mees ohates ja sel hetkel oli Loonet isegi tilluke kaastundepisik tabanud. Aga naine kogus end kiiresti ja küsis kiuslikult:
„Korter mulle…? Sul on siis juba kuskil uus pesa olemas?”
Vastus jäi tal mehelt saamata. Mõni kuu pärast lahutust räägiti, et Raivo olevat Tartust sootuks ära kolinud. Kuhu, see naist ei huvitanud. Ta loobus igasugusest suhtlemisest, sest kõik tuttavad püüdsid tema vastu olla rõhutatult lohutavad