Mere taga. Erik Tohvri

aga inimestesse kogunenud pingete lahendamiseks vahel siiski vajalik nagu äikesevihm, mis õhu puhtaks lööb. Ning kui abieluinimesed harva kokku saavad, kontsentreeruvad sellele ajale nii vahepeal kogunenud pinged kui ka armuvalu.

      „Saa aru, me pole teineteist pärast seda näinudki!” Seegi väide tikkus jääma sinna pooltõdede kanti, kuigi oli sisuliselt tõsi. Näinud nad ei olnud, aga rääkinud küll, telefoniga muidugi. Aga ainult üks kord ja see võib ka viimaseks jääda. Sest pärast tänast pahandust ei võigi enam Loonele helistada, selle varjamine Riina eest saaks kuradima raske olema, otsustas Jaanus, kuigi see jättis hinge mingi mõrkja maitse.

      Riina Vainumäes pesitsenud kahtluseseeme oli küll idanemiseks toitu saanud, aga enne õhtut jõudsid nad Jaanusega siiski ära leppida. See käis sõnatult, ilma et kumbki oleks päevast pahandust meelde tuletanud, ja muidugi mängisid mõlemad lapsed, Raine ja Raidi, selles oma osa. Isa nähti harva, enamasti tuli leppida teadmisega, et ta töötab Soomes, mis asub kaugel üle mere ja kust ei saa iga päev kodus käia. Helsingis olid nad kõik kogu perega ekskursioonil käinud, aga ühepäevane käik jättis Soome pealinnast vaid ähmase ettekujutuse. Isaga olid aga mõlemal tütrel olnud alati head suhted ja nüüdsed pikad lahusolekud olid igatsust isa järele vaid süvendanud. Jaanus sai mõlemalt tugeva kallistuse, seitsmene Raidi istus talle sülle ja pani käe ümber kaela. Aga kohe järgnes ka küsimus, mis osakese isa kohtumisrõõmust kaasa viis.

      „Issi, kas sa tõid meile ka midagi?” Raidi oli küllalt kaval, et ka õe eest küsida ja sellega mitte ainult omakasupüüdlikuna näida; Raine osaks jäi vaid äraootavalt naeratada. Ning Jaanusel oligi mõlema jaoks ikka midagi varutud, mõnikord küll vaid laevalt ostetud väike šokolaaditahvlike, aga maiusele lisaks tõi ta tihti ka kaasa mõne mängu- või tarbeasja. Muidugi ei jäänud Riinagi ilma, kuigi tema osaks sai enamasti mõni moodne köögitarve, olgu selleks siis uutmoodi porgandiriiv või juustunuga.

      „Ma ei oska sulle ju midagi muud osta,” püüdis Jaanus end välja vabandada. Tõepoolest, Soomest toodud kaunid toatuhvlid olid naisele kitsaks osutunud ning kirev siidsall jäi kappi seisma, sest oli Riina arvates liiga silmatorkav. Naise maitse tabamine tundub meestele tihti võimatuna ja Jaanusele meenus nii mõnigi kord juba ammu kulunud ütlus, et soovid küll kõige paremat, aga välja tuleb nagu ikka…

      Ka sellel õhtul magamistuppa sulgudes oli Jaanus kõige paremat soovinud, aga siis, kui nad Riinaga juba kõrvuti teki all lebasid, küsis naine ilma igasuguse ettevalmistuseta:

      „Räägi siis mulle veel sellest tohtrist!”

      „Mi…missugusest tohtrist?” ei tahtnud mees aru saada.

      „Eks ikka sellest, kellega te koos laevas sõidate,” venitas Riina. Mitte küll vaenulikult, aga aimatava alatooniga.

      Kellega koos sõidate… Jälle! Sa püha kurat, miks ta peab norima!

      „Kirevase päralt, sa hakkad jälle mingit jama ajama! Mis sulle sisse on läinud? Kas sulle on mingi idiootlik armukadedus pähe löönud või?” ärritus Jaanus hetkega. Põhjuseta süüdistus on usaldamatuse ilmne tõend ja tundub alati ülekohtune. Ning usaldamatus ja armukadedus on lahutamatud kaksikvennad.

      „Mul oleks vist ikka õigus teada, kellega mu mees kohtub.”

      „Kurat võtaks, ma ei kohtu temaga, saa aru! Laeval on tuhat inimest, ma ei saa ju enda jaoks eraldi laeva tellida! Mis mina teha sain, kui sattusin niisuguse jutuka tädi kõrvale istuma, kas ma oleks pidanud laevast maha tulema?”

      „See, kellest Kaie rääkis, oli selle naisega samamoodi laeval sõites jutule saanud ja nende abielu läkski lõhki! Ma lihtsalt ei taha, et meil samamoodi juhtuks,” ütles Riina jahedalt, aga ka omajagu murelikult.

      „Saada see Kaie otseteed persse! Kui kaua me oleme sinuga abielus olnud? Kas sa üldse mäletad?”

      „Kuusteist aastat, tean küll!” andis naine vastu.

      „Ja kas ma olen selle aja jooksul abielu rikkunud? Olen ma mõne teise naisega maganud?”

      „Kust mina seda tean… Seni arvasin, et ei ole, aga ma lihtsalt nii, igaks juhuks… Et sa teaksid ja meeles peaksid – siis on meie abielu läbi!” Riina ohkas, nagu olekski midagi juba juhtunud, ja see tegi mehe veelgi tigedamaks.

      „Sa oled peast segaseks läinud! Mingi haige armukadedus on sulle tõesti pähe löönud, muud midagi!”

      „Ma ei tea ju sinu elust midagi, sa oled nädalate kaupa seal ära. Üksinda! Pea siis ei või juhtuda, et… et keegi hakkab sulle ligi tikkuma! Ma ju tean, et naised sind siingi vahivad, pikk ja kena mees…” seletas Riina katkendlikult.

      „Kui sa kohe vait ei jää, siis ma lähen tõesti minema! Sõidan hommikuse laevaga Helsingisse, seal ma saan vähemalt rahu!” käratas mees.