Ametialane edukus oleneb lisaks inimese loomupärasele andekusele ja töövõimele veel mitmetest teguritest ja sugugi viimasel kohal ei ole selles reas kodu, sest koduprobleemid tikuvad paratamatult tööle kaasa tulema ja end omatahtsi tööküsimuste vahele kiiluma. Ain Pajupuul õnneks selliseid probleeme ei olnud ja sellepärast sai ta pöörata kogu tähelepanu oma uuele ametile, mis peale tähelepanu nõudis veel ka palju muud. Seni oli tal olnud vaid hämar teadmine, et on olemas selline valdkond nagu tööseadusandlus; nüüd selgus, et ettevõtte juht peab muu kõrval olema mingil määral ka jurist, vähemalt kuigivõrd tundma kehtivaid tööalaseid seadusi. Senised tehnikateadmised jäid igapäevatöös sootuks tagaplaanile, sest Ainile oli peamiseks saanud majandustegevus. Müügimehed hankisid uusi tellimisi, ja kuigi see ei olnud otseselt Aini ülesanne, üritas ta suuremad tellimised oma silmaga paberil üle vaadata ning teinekord ka kontrollarvutusi teha. Just suuremad tellimised olid need, mis ettevõtet majandusredelil edasi viisid; paraku kaasnes iga suurema tellimisega ka suurem risk – juhul kui polnud tegemist just üldtuntud ja majanduslikult kindlal jalal seisva tellijaga. Hoiatava eeskujuna oli Aini mälus säilinud seik veel Rasmussoni päevilt, kui üks suurtellijatest oli ootamatult pankrotti läinud ning peaaegu kümnendik oodatud aastatulust saamata jäi; see oli aga vaid pool häda, sest tellimisele raisatud materjal ja tööjõud tõid ettevõttele suure kahjumi. Pärast oli sellest juhatuses hiigelpahandus tõusnud ja Rasmusson jäeti kohale vaid tänu sellele, et tal oli pensionileminek käega katsuda ning senine teenistuskäik oli laitmatu olnud.
Suurtellimused tõid rohkesti raha ja kasumit, kuid ka vastutuse tellimuste õigeaegse täitmise eest. Lepingulised trahvid olid üldjuhul sedavõrd suured, et mingite ootamatute tõrgete korral tuli rakendada ületunnitööd ja muid ekstreemseid abinõusid, kuna makstav trahvisumma ähvardas eeldatud kasumi kogunisti nullida. Sellepärast käis kogu töö graafiku järgi ja selle graafiku täitmist kontrollis Ain ise igal õhtul. Iga mahajäämus oli vaja viivitamatult heaks teha ning aru andma kutsutud osakonnajuhatajad lahkusid nii mõnigi kord Aini kabinetist kipraskulmul. Ain ei tavatsenud nende peale häält tõsta, kuid oli osanud liigse semutsemise lõpetada ning nimetada asju nende õige nimega. Senine töökogemus oli talle andnud võimaluse olla peensusteni kursis kõikide osakondade tööga ning sellega juba eos ümber lükata kõik aruandluses esinevad hämamised, mis osakondade töös esinevaid lünki varjata püüdsid.
Välk lõi sisse uue ameti teisel kuul, mil mehaanikaosakonna juhataja Rõigas peale lühidat koputust tema kabinetti sisenes.
“Tead, Ain – nüüd on asi vussis!”
“Soh – ei tea, mis asi?”
“Kirovets on tuksis. Lõplikult! Käigukast jooksis kokku ja kõik!”
“Freespink…? Miks sa arvad, et lõplikult?”
“Võtsime lahti, ega ma muidu räägiks… Üks laager jooksis kinni, murdis võlli ära, siis läksid hammasratastel hambad maha. Täielik lõpp! Ma rääkisin juba ammu, et see muuseumiese enam kaua ei pea – näed, ongi käes!”
Ain kirtsutas nina. Suurem osa ettevõtte tööpinke olid pärit nõukogude ajast; ilmselt ei olnud Rasmusson tahtnud või osanud juhatuses uusi investeeringuid läbi suruda ja sellepärast töötati lootuses, et vana tehnika veel peab. Aga näed – ei pidanud.
“On sul mõni asjalik ettepanek? Remontida?”
“Remontida pole seal midagi! Aitaks uus käigukast, aga kus sa seda, see pink on juba kolmkümmend aastat vana. Kõige hullem – ilma freespingita ei tee me Marksoni tellimust ära, niigi seisis montaazhimees pingi kõrval ja ootas uusi tükke, et need kohemaid kokkupanekule viia…”
“Mis siis saab?”
“Mis saab – uus pink!” arvas Rõigas kategooriliselt.
“Nii äkki need asjad ei käi… See maksab! Ja teiseks – uue pingi tellimine võtab oma paar kuud aega, siis oleme korstnas!” Ain raputas pead. Tasapisi hakkas temasse imbuma teadmine, et probleem on tõsisem, kui ta esialgu arvanud oli.
“Ma olen kuulnud, et Soomes… Et seal on firmad, mis äritsevad kasutatud tööpinkidega! Korralikud pingid, peaaegu uued…Need seisavad laos, muudkui osta! Saab kohe kätte!.
“Nojah, aga mis nad maksavad…” Ain jäi mõttesse. Tõpoolest see, oleks lahendus, aga… “Otsi välja mõni niisugune firma ja helista!.
Pealelõunal tuli Rõigas tagasi, selginud ilma näol.
“Käes! Kuskil Tampere kandis on just niisugune pink, mis meile ideaalselt sobiks… Näe, vaata!” Ta ulatas Ainile faksipaberi.
“Jaa, aga põrsast kotis ei osteta! Sa pead ise kohale sõitma ja järele vaatama, millega on tegemist.” Direktor võttis telefoni ja valis numbri. “Elsa, palun tulge korraks minu juurde!”
“Arvad, et leiad selle raha? See oleks küll tore asi!” rõõmustas Elmar Rõigas. Samas tuli kabinetti ka pearaamatupidaja.
“Elsa, me lähetame Rõigase päevaks Soome. Sealt ostame ühe tööpingi, vana läks hingusele,” teatas Ain.
“Tööpingi? See on ju investeering! Mis see maksab?” imestas pearaamatupidaja ja vaatas hämmingus ühelt mehelt teisele.
“Kuskil paarsada tuhat…” venitas Rõigas esimesena.
“Aga juhatuse otsus…? Minu teada seda ei ole!” oli Elsa Lomp tõrjuv. See olek oli Ainile tuttav – pearaamatupidaja oskas oma näole alati manada sellise ilme, nagu kahtlustaks ta kõiki teisi kõikvõimalikes surmapattudes.
“Juhatuse otsus tuleb tagantjärele! Korraline koosolek on alles tuleval kuul, sellepärast,” seletas Ain.
“Ei tule kõne allagi! Raha kulutamise eest vastutan mina ja ilma juhatuse otsuseta ei tehta meil ühtegi investeeringut!”
“Vaadake, Elsa, praegu on meil käsil Marksoni AS suurtellimus, see on kiire töö ja oleme niigi omajagu jännis… Me lihtsalt peame selle pingi ostma!” üritas Ain pearaamatupidajat pehmeks rääkida, aga too oli nagu kalju.
“Tellige see töö alltöövõtu korras. Või üürige selline pink kuskilt ajutiseks kasutamiseks, seniks, kuni juhatus otsustab!”
“Elsa, saage aru, meil on leppetrahvid tulemas! Need on ise samas suurusjärgus kui selle pingi hind…” painas direktor, ja Rõigas arvas enda kohuseks omalt poolt seletada:
“Nii suures mahus alltöövõttu ei tee meile sellise tähtajaga keegi. Ja pinki laenata – see on utoopia, ega see pole õmblusmasin…”
“Mina teie mehaanikat ei tunne, aga mina tunnen raamatupidamist! Ja tean, milleks mind on ametisse pandud. Ja teie, härra Pajupuu, oletegi selleks direktor, et niisuguseid asju lahendada!” heitis Elsa Lomp omapoolse kivi.
“Nii! Ja ma lahendangi – me ostame Soomest uue pingi! Juhatuse ees vastutan mina, mitte teie!”
Objektiivne pahandus, tööpingi avarii, oli laienenud ettevõtte juhttöötajate vaheliseks tüliks. Esimeseks taoliseks Ain Pajupuu direktoriametis. Aga pearaamatupidaja ei lasknud end heidutada.
“Ilma minu allkirjata teil maksmine ei õnnestu. Aga kutsuge kokku juhatuse erakorraline koosolek! Kui see otsuse teeb, ma olen nõus!”
“Aga kas meil pingi ostmiseks raha oleks? Paarsada tuhat?”
“Seda meil on,” noogutas Elsa Lomp ja väljus väärikust säilitades kabinetist. Nagu märgiks, et temaga on edasine rääkimine mõttetu.
“Nii… Mis me siis nüüd