Tants läbi rukki. Erik Tohvri

saame tulevikus ka suurema korteri…” julges ta Ainiga tasapisi juttu teha.

      “Võibolla, kui kõik hästi läheb, saame kümne aasta pärast päris oma maja!” oli mees selle peale arvanud. “Kõigepealt tuleb natuke kosuda, siis võib juba pangalaenule mõtlema hakata. Peaasi – nad maksavad mulle üsna ilusasti!”

      Uus amet oli Pajupuude perele avanud ukse paremasse ellu, sinna, kus on rohkem raha ja seega ka rohkem mitmesuguseid võimalusi. Mitte küll otseselt kõrgklassi ülikute hulka – sinna ei olnud Ain kunagi saada unistanudki ja seal poleks ta ennast kuigi mugavalt tundnud – aga keskklassi kõrgema serva peal arvas ta nägevat nende pere jaoks sobivat kohta. Oma väike maja, aed ümber, suur must koer lastega mängimas ja neid kaitsmas… Korralik läikiv auto garaazhi ukse ees ja nemad Eveliniga keset helerohelist muru aiakiigel mõnulemas – niisugune läikpilt ilmus aeg-ajalt mehe silmade ette. Muidugi oli see kõik veel kaugel ja vajas palju tööd ning visa ülepoole pürgimist, aga mitte enam võimatu. Sest nüüd oli kogu sellel unistusel reaalne alus – aktsiaselts Finesteel direktori koht, kindel ja korralik sissetulek…

      Kalle ja Kaido jooksid müdinal köögilaua äärde ja võtsid oma kohad sisse.

      “Süüa!” nõudis vanem häälekalt.

      “Aga tead, emme – kass ei saanudki hiirt kätte!” oli Kaido rahul, et kaval hiireke teleriekraanil oli kurjale kassile järjekordselt ninanipsu mänginud.

VIII

      Maige Sinirand ei olnud loobunud oma kavalast plaanist Elsa Lomp kohalt kangutada. Otse vastupidi, see plaan küttis tema kujutlusvõimet, sest selle läbiminekul oleks tema ees tõesti avanenud roheline tee pearaamatupidaja kohale koos kõige sellega, mida niisugune koht kaasa võiks tuua: kõigepealt õigus ettevõtte juhtimisel kaasa rääkida, siis kolleegide lugupidamine ja lõpuks muidugi palju kopsakam palk. Aga esimesi kuid direktoritoolil istuv Ain Pajupuu ei olnud sellest plaanist enam sugugi vaimustatud.

      “Ütle, kas Elsa inglise keele puudumine sind tegelikus töös ka häirib?” oli ta otsesõnu küsinud, kui Maige järjekordselt selle teema üles võttis.

      “Ee… nojah, praegu meil ei ole inglise keelega palju pistmist, aga edaspidi, kui ekspordiks läheb…”

      “Eks siis näe, kui see aeg kätte jõuab!”

      “Siis on juba hilja! Sina kui ettevõtte juht pead ettepoole vaatama!” üritas Maige seletada, aga tulutult, Ain raputas vaid pead.

      “Saad aru, praegu on see ikkagi ettekääne, muud midagi! Ma ei saa heast peast hakata teisele inimesele auku kaevama!”

      “Aga tema kaevaks sulle küll, kui ainult saaks!” torkas Maige. “Sa ei teagi, kui mürgine see mutt oskab olla! Sellest ajast, kui sina direktoriks said, hääldab seda ametit ainult kolme “r”-ga: võtke siia dir-r-rektori allkiri…! Ta ei salli lihtsalt, et noored inimesed eesotsas on! Ja temaga päevast päeva ühes ruumis töötada… brr…!”

      “Lohuta end sellega, et see kõik on ikkagi ajutine,” ütles Ain.

      “Ajutine… Kui kaua üks ajutine asi kestab?”

      “Kuule, sa oled ju jube tige inimene!” nokkis Ain. “Mina arvasin ikka, et leebe kooliõde, aga tegelikult nagu siil!”

      “Ah, see oleneb, kelle vastu…” ohkas Maige ja läkitas mehele leebunud pilgu nagu tõestuseks, et endine kooliõde on tõesti leebe. Tegelikult oli Maige ju kenake ja oskas oma miimikaga suurepäraselt mängida – see vaheldus tal imekiiresti, tigedast nõiast võis hetkega saada süütu ingel, kes ei suudaks kärbselegi kurja teha.

      “Nii et minu ilus plaan läheb kõik aia taha?” küsis ta mossitades.

      “Ilus plaan, et sina selle koha endale saaksid, jah? Minu arvates see lükkub ainult edasi, muud midagi. Ootame ära!”

      “Nojah, mis teha – ootame ära,” jäi ka Maige nõusse, võttis laualt allkirjastatud paberid ja läks kabinetist välja.

      Ei, ainult Aini abile selle plaani teostamisel lootma jääda ei saa, otsustas ta mööda koridori kõndides. Asju peab ajama teisiti, kõrgemalt ja kavalamalt… Nii, et Ainile jääks selles mängus ainult käsutäitja, mitte otsustaja roll.

      “Aga kas ma ikka julgen? Ja kas ma… oskan asja usutavalt esitada, pealegi inglise keeles…” arutles Maige, aga see oli vaid retoorika. Ta ei olnud seda tüüpi, kes alustatud ettevõtmise pooleli jätaks; kui vaja, tuli panuseid lihtsalt suurendada, mängida riski ja kaotuse piiril, lasta ennast hasardist kaasa viia ja kõik ainult ühe eesmärgi nimel – võita. Võita iga hinna eest…

      Järgmise juhatuse koosoleku eel mängis Ain talle ise trumbid kätte. Algas kõik tühipaljast telefonikõnest.

      “Maige, tule palun, minu juurde.”

      Kabinetis istus direktori vastas mees, keda Maige nägupidi tundis – juhatuse esimees Juhansson. Rootslane, kelle käes olid Finesteeli enamusaktsiad.

      “Saage tuttavaks – Maige Sinirand, töötab raamatupidajana… Härra Juhansson, juhatuse esimees…” tutvustas Ain. Jutt käis muidugi inglise keeles. “Maige, koosoleku alguseni on kolm tundi, ma pean seda meiepoolsete liikmetega veel ette valmistama… Pakkusin härra Juhanssonile, et seniks tutvustatakse talle linna. Ja sina pidid ju inglise keeles tugev olema! Võta minu auto ja sõitke paar ringi!”

      See oli jumala sõrm. Ei, veel enamgi – terve käsi, mis edaspidiseks õige tee kätte näitas. Või hoopis – saatus ise, hea saatus…

      Maige tegi kõik, et hallipäine vanahärra Juhansson rahule jääks. Jutustas linna ajalugu, näitas vanu kindlusetorne ja bastione ning lõpuks, nagu muuseas, viis jutu üldistele teemadele. Tema inglise keel ei olnud veatu, paljud sõnad ei tulnud kohe meelde ja Maige veendus et võõrast keelt rääkida on ikkagi keerulisem kui subtiitreid lugeda, kuid aegamööda hakkas asi laabuma. Talle ei jäänud märkamata, et vanahärra lasi üsna tihti oma naeratusest saadetud pilgu temast üle libiseda – kindel tunnus, et kaaslane on talle meeldiv.