“Püha taevas, oled sa ka uimane! Ma ju rääkisin sulle, et meie konstrueerimisbüroo juhatajast tehakse direktor. Täna tehtigi!”
“Ah nii… See ongi siis Ain, jah…”
“Ih-ih-ii…Issi on uimane!” itsitas Reeli ema sõnu osatades.
“Isast nii ei räägita! Just, Ain Pajupuu, ma olen rääkinud küll! Ja uusaastapeol vist isegi nägid teda, pikk ja tumeda peaga noor mees. Ainult kakskümmend seitse vana, ja näe – direktor!”
“Nojah, mis minul sellest. Sinule, ma saan aru, on see tähtis, ikkagi sinu ülemus, aga mul ükskõik!” määris Peep leivatükile võid ja torkas siis lusika supitaldrikusse. Mõne aja sõid kõik kolm vaikides, siis Maige küsis:
“Kui palju sa seal takso peal ikkagi teenid?”
“Eks see on tükitöö, nii nagu juhtub… Keskeltläbi tuleb seitse-kaheksa tuhat ära!”
“Meie direktor saab kaheksateist! Mõelda vaid, kui sinul ka niisugune palk oleks!”
“Oleks, oleks…Mina ei ole direktor!” Peep kortsutas kulmu, Maige jutt hakkas võtma kahtlaselt intrigeerivat tooni.
“Aga miks sina ei võiks direktor olla? Kõrgharidus sul on, muu on kõik sinu enda teha! Pealehakkamist on vaja. Initsiatiivi!”
“Issi, itsidiivi on vaja!” noogutas ka Reeli ja naeris imelikku sõna.
“Kui kõik direktoriteks hakkaksid, kes siis tööd teeks? Sa ajad ka imelikku juttu!” pahandas mees.
“Mis see sinusse puutub? Kui aga saad head palka ja oled oma ülesannete kõrgusel… Alati on neid, kes nii kõrgele tõusta ei oska ja suudagi, las nemad teevad lihtsat tööd!” Näis, et Maige oli nõuks võtnud Peepu tõsiselt ümber kasvatama hakata. “Ja pealegi – sina pole ju enam mõni poisike, sa oled juba kolmkümmend seitse täis!”
“Kuule, naine – kas sulle ei tundu, et sa tahad hakata koerale tiibu kasvatama? Et tiivad külge ja ongi kotkas valmis! Aga kui ma ei tahagi linnuks saada, mis siis? Maa peal jooksjaid on ka vaja!”
“Iga inimene peab kõrgemale püüdma, see on evolutsiooni põhitõde! Kes ei püüa, see jääb ajale ja teistele jalgu, selles on asi!”
“Teistele? Sa tahad vist öelda teile – sinule ja Reelile?” võttis Peep juba tõsisema tooni. Oli ilmne, et Maige tahtis jälle tüli norida, üldse oli ta viimasel ajal liialt eneseteadvaks muutunud ja praegugi tundus, et ta vaatab mehele ülalt alla.
“Noh, ütle siis ise – mis saaks meil selle vastu olla, kui meie issil oleks korralik palk, peale selle veel ametiauto, väliskomandeeringud ja kõik muu, mis direktoriameti juurde kuulub? Mis sina, Reeli, arvad – oleks ju tore, kui issile antakse päris oma auto?”
“Jaa! Just, musta värvi mersu, eks! Nagu Kriivase Catlini isal… Ja autojuht viiks mind ka igal hommikul kooli!”
“Aitab! Mis sa lollitad last! Tead, Reeli – sinu issist ei saa kunagi direktorit ega ammugi mitte linnapead nagu Kriivase Catlini isa. Meie oleme lihtsad inimesed, meid kutsutakse keskklassiks. Kui me emaga veel töötame ja natuke teenime, siis ehitame endale maja ja ostame ise auto. Ja siis on meil koos tore elada!” seletas Peep tütrele. Reeli vaatas vaheldumisi isale ja emale otsa, aga ema pakutu meeldis talle rohkem, ju oli koolis selge vahe tekkinud, kes on kes. Voorimehe tütar ta igatahes olla ei tahtnud.
“Tead, Peep, miks ma sellest juttu tegin… Viktooria käis eile kaardimoori juures ja lasi endale tulevikku ennustada ja… kutsus mind ka kaasa! Ma lasin endale ka ennustada ja…”
“Ei, noh… puhta segaseks läinud! Kas sul mujale ei ole enam raha panna?” pahandas Peep.
“See polnud üldse kallis, mis see tühi sada krooni… Aga tead, mis kaardimoor rääkis! Tegelikult polnud ta üldse moor, päris noor inimene… Et meie peresse tuleb suur õnn, aga ise peab selleks kaasa aitama. Ja siis tuleb õnn ja raha! Elame elu lõpuni muredeta. Ja meil saab olema kokku kolm last!” seletas Maige.
“Püha rist! Ja niisugust sa usud! Ma oleksin sulle viiekümne krooni eest veel ilusamat tulevikku ennustanud! Kus kaardid on, hakkame kohe peale!” püüdis Peep veel asja naljaks keerata.
“Rumal, need ei olnud üldse niisugused tavalised kaardid, hoopis suuremad olid ja teistmoodi pildid! Ja tead, kui hästi ta rääkis!” oli Maige vaimustuses.
“Ah, jäta lollused!” lõpetas Peep söömise ja tõusis. Reeli aga rippus pilguga ema suu küljes ja päris omakorda:
“Emme, aga kas mulle tulevad siis õed ja vennad? Kas ta seda ka ütles, mis nende nimed on?”
Peep tõmbus köögist elutuppa ja võttis ajalehe, aga ei suutnud uudiste lugemisele keskenduda. Jälle haaras teda ebameeldiv tunne, et need kaks seal köögis on moodustanud tema vastu ühisrinde. Maigest on saanud Reelile suur eeskuju, ema ütlemised ja tõekspidamised võtab tüdruk kriitikata omaks. Ja mismoodi see saakski teisiti olla, tüdruk on alles kaheksane… Aga temale seletama hakata, et ema jutud ei ole alati päris õiged, see tundus sootuks kohatu ja last eksitav. Siin oli ikkagi vaid üks väljapääs – asjad Maigega omavahel klaariks rääkida, vähemalt üritada kokku leppida, et niisugused jutud aetakse edaspidi omavahel, ilma lapse osavõtuta. Sest lapsele ei tohi jätta muljet, nagu ema ja isa ei olekski alati ühel meelel või – mis veel hullem – on hoopiski eriarvamustel ning ajavad lausa vihutsi oma õigust …
See otsus meest siiski ei rahuldanud, sest see oli vaid ühepoolne. Veel enam – Peepu oli haaranud nimetu hirm, et praegu kogetav on vaid millegi suure ja ähvardava väike algus.
Ain Pajupuu pidas parimaks tööpingest lõõgastumise viisiks viibimist oma pere ringis. Juba see, kui ta peale tööpäeva koju jõudis ja ülikonna – aga see riietusese oli saanud talle pärast uue ameti vastuvõtmist tööl obligatoorseks – koduse dressi või teksapükste vastu vahetas, oli poistele märgiks, et isa on nüüd mõni aeg ainult nende päralt ning nad tervitasid seda lärmaka sõjakisaga. Viiene ja kolmene, teadagi – parajasti selline iga, kus tagasihoidlikkust veel ei tunta. Mõlemad marakratid tormasid koos isale kallale, Kalle, vanem, oli varmas võtteid valimata mööda esivanemat üles ronima, ja Kaido, kes jõult ja osavuselt vennale alla jäi, klammerdus isa jala ümber, lootuses too jalust kukutada ning seega kogunisti oma võimusesse saada. Ain teeskleski, nagu oleks jalast haaranud poiss ta taaruma pannud, ning hetk hiljem püherdasid kõik kolmekesi juba elutoa pehmel põrandavaibal.
“Mehed, mehed! Ärge mööblit lõhkuge!” manitses perekonna ainus naishing Evelin, kuid see oli öeldud rohkem moepärast või selleks, et enda olemasolu teistele meelde tuletada. Ain ja Evelin olid tutvunud juba üliõpilastena, neid oli kokku viinud ühine huvi – rahvatants. Üliõpilaste rahvatantsuansamblis nad tuttavaks saidki, tantsisid paaris end ka üsna pea perekonnaseisuametisse ja nende armastuse viljana sündis juba mõni kuu pärast seda Kalle. Ajalooõpetaja kutset taotlenud Evelinile tähendas see õpingute katkestamist kolmandal kursusel ja kenadest jätkamiskavatsustest hoolimata oli ülikool sinnapaika jäänudki.
“Ah, ega’s kõik saa kõrgharidusega olla,” heitis ta käega. “Piisab sellest, kui sinagi oled – jaksad peret ülal pidada!”
Ka Ainil oli niiviisi lihtsam. Nii mõnegi sõbra juures külas käies oli ta märganud, et kodutöid jagatakse seal mõlemale abikaasale kui mitte just võrdselt, siis ikkagi omajagu ka mehele, põhjenduseks, et mõlemad on töölkäijad; Ainil aga polnud erilisi suhteid ei nõudepesemise, toakraamimise ega muude tavaliste kodutöödega, erandiks ainult prüginõu väljaviimine, aga see oli tühiasi. Tänu sellele, et Evelin oli kodune, jäi perel ka rohkem aega nädalavahetusi koos veeta. Seni olid nad teinud puhkepäeva väljasõite oma vanal väikesel Fiatil, millel küll juba oma viisteist aastat turjal oli, kuid mis siiamaani õnneks ei olnud pererahvast alt vedanud; nüüd, seoses uue ametiga, oli Ainile antud aga ametiauto, peaaegu uus helehall läikiv limusiin, mida ei olnud piinlik ükskõik millisesse parkimiskohta teiste luksusautode kõrvale tagurdada. Puhkepäevastel väljasõitudel