Aga sellega polnud asi veel kaugeltki lõppenud. Paari päeva pärast ilmus täitevkomiteesse mustas, keskkohalt vööga kõvasti kinni tõmmatud nahkmantlis noor tõmmuvereline mees, kes oma nime nimetamata natuke kanges eesti keeles teatas, et on maakonna NKVD osakonnast. Täitevkomitee esimees Ratus ja tema lähimad abilised said kõigepealt kõva peapesu saamatuse, rahva hulgas levivate vastaliste meeleolude ja selgitustöö tegemata jätmise pärast, seejärel aga karmi käsu vastuhaku organiseerijad vallamajja ülekuulamisele toimetada. Kui selgus, et Ratus kedagi otseselt nimepidi välja tuua ei osanud, läks päris põrgu lahti:
„Kuradi kurat, no on rahvas! Vahite justkui hundid kogu aeg metsa poole. Bandiidid söövad teil silmad peast, aga teie ei näe ega kuule õhkagi. Urodõ prokljatõje! Teid tuleks kõiki seina äärde panna! Küll siis teate, kuidas kord majja saab.” Täitevkomitee esimehe silme ees hoogsalt edasi-tagasi kiikuv püstol andis ütleja sõnadele kõvasti kaalu juurde. „Tooge ükshaaval siia kõik, keda te sel päeval väljas kiriku juures nägite! Kas on selge?”
Oli küll selge, ja esimesena veeti kohale kirikuõpetaja Taalberg. Kirik oli ju tema tööpõld ja tema pidi ometi teadma, mis seal toimus, ja selle eest ka vastust kandma. Aga tema oli tol kõnealusel ööl kodus oma naise kõrval sängis õiglast und maganud ning tal polnud õrna aimugi, mis kirikus sündis. Uks oli lahti muugitud – muukimise jäljed praegugi veel selgesti näha –, mis tema sinna parata sai.
Ülekuulatavate suurest hulgast ning ülekuulajate ähvardustest ja ponnistustest hoolimata ei õnnestunud saada vähimatki vihjet ega leida ainsatki inimest, kes midagi oleks näinud või kuulnud või midagi täpsemat öelda osanud, ja nii oli enkavedeelane tuld ja tõrva vandudes tühjade kätega lahkuma pidanud.
Endrikul oli kõva kahtlus, et Reinu ja Jaanuse käsi võis asja juures mängus olla, aga küsida polnud kelleltki, sest poisid oleksid just nagu maa alla vajunud. Teadagi võisid noortel meestel olla omad salajased käigud, kuid see ei olnud põrmugi Reinu moodi, temal polnud kombeks nõnda, ilma kodustele sõnakestki poetamata, pikemaks ajaks kuhugi kaduda. Alguses olid nad arvanud, et küllap ta sõitis Tallinna Jetele külla. Jete oli pärast kommertskooli lõpetamist pealinnas raamatupidaja koha leidnud ja endale väikese toa üürinud. Ta võõrustas alati heameelega nooremaid õdesid-vendi, kes vahel mitmeks päevaks tema juurde jäid, et suurlinna elust maiku suhu saada. Aga seekord teatas ta kodurahva pärimiste peale, et tema pole Reinu juba tükimat aega näinud. Ka kellelgi teisel polnud Reinu asupaigast vähimatki aimu.
Umbes nädala jagu pärast poiste kadumist ilmusid Vardile tundmatud mehed ja viisid Evaldi minema. Ta oli ära mitu päeva. Ilmselt oli teda kõvasti töödeldud, sest tagasi tulles hoidis ta end kõndides kõverasse, lonkas tugevasti paremat jalga ja oli veel vähesema jutuga kui enne.
Küla peal hakkasid levima jutud. Sosistati, et Vene piirivalvurid ajanud ühel märtsi alguse tuisuööl mere peal taga kolme-nelja suuskadel põgenenud poissi, kelledest üks – Vardi Jaanus – olla tagaajajate kuulist pihta saanud, teiste saatus jäi hämaraks. Ükski hing ei osanud täpsemalt öelda, kes need teised olid või mis neist edasi sai.
Mamma kohtas Evaldit korra peale viimase tagasijõudmist aleviku meiereis, kuhu nad mõlemad olid tulnud normipiima ära tooma. Mamma pärimise peale ühmas mees ainult:
„Kuradi juudas… nad teavad sinust seda ka, mida sa ise ei tea. Ütle Reinule, et ta ette vaataks.” Väljaöeldud hoiatusest tegi mamma järelduse, et Reinu kadumisest polnud mehel aimugi. Ja mamma ei hakanud täpsemalt seletama ka. Polnud mingit mõtet minna oma pere sisemisi asju võõrastele nina peale kirjutama.
Evald oli kinnitanud oma sõnu suure süljelärakaga ja mamma pidi tahes tahtmata mõtlema, et polnud varem märganudki, et mehel on kolm ülemist esihammast puudu. Küllap vedelesid needki kusagil ülekuulajate toanurgas.
Aga ühel aprillikuu alguspäeval, kui Endrik linnas käimas oli, astus tänaval tema juurde tundmatu noor mees:
„Rein saadab tervisi. Palus öelda, et on elus ja terve.”
„Ja-ah?” venitas Endrik umbusklikult.
„Mul on teile kiri, lähme pisut kõrvale, inimeste silma alt ära.”
Endrik kõhkles ikka veel. Iial ei võinud teada, milliste meetoditega NKVDsse värvatud nuhid püüdsid sulle külje alla pugeda, et sind vahele võtta ja vajalikku informatsiooni välja pigistada.
„Rein arvas ka, et ega te ehk kohe ei usu. Käskis öelda, et leiba võttes…”
Viimase sõnapaari kõla tõi Endriku näole tahtmatu naeruvine, säherdune tobe mõte võis ainult Reinule pähe turgatada. Kahtlust polnud, sõnumitooja oli tõesti tema venna lähetatud.
Sõnad, mis vihjasid Reinu esimesele armumisele kusagil algklassides, ei saanud mingil moel kõrvalistele isikutele teada olla, või kui olidki, siis poleks neile iial pähe tulnud mõtet neid peibutisena kasutada. Rein oli tookord tahtnud oma pikapatsilisele ihaldusobjektile luuletuse pühendada, aga kuna endal sobilikke mõtteid pähe ei torganud, oli palunud abi sõnaosavalt vanemalt vennalt, kes pikemalt mõtlemata oli kribinud paberile vemmalvärsi:
Leiba võttes sa mul mõttes,
süües sa mul südames.
Vana leiba välja lastes
kükitan ja ootan sind.
Kui südamedaam oli läkituse kätte saanud, oli ta täiesti arusaamatul põhjusel pisarateni solvunud ja kirja õpetajale näha viinud. Rein muidugi oli sündsusetu käitumise pärast õpetaja käest kõvasti sakkida saanud ja oli pärast seda tükk aega Endriku peale turris. Hiljem kujunes see nende omavahelise naljaviskamise põhjuseks, aga oma armuasju hoidis noorem vend sestpeale targu vaid iseenda teada.
Endrik astus koos tundmatu noormehega vaiksesse kõrvaltänavasse, kus viimane ettevaatlikult ringi piiludes talle ümbriku pihku libistas.
Endrik avas suu, et midagi küsida, kuid teine jõudis temast ette:
„Seal on kõik kirjas. Teie ei tea, kes ma olen ega ole mind ka kunagi näinud.” Ta tegi paar kiiret sammu ja kadus lähima nurga taha.
Hoolimata sellest, et läheduses polnud hingelistki, ei söandanud Endrik kirja kohe uurima hakata, vaid torkas selle taskusse ja kiirustas tagasi neile võimude poolt eluasemeks määratud lagunenud äärelinnamajja. Toas käristas ta ümbriku läbematult lahti ja õngitses sealt välja koolivihikust rebitud ruudulise paberilehe, mis oli kaetud tiheda tuttava käekirjaga.
Jumalale tänu, Reinul ja tema kahel kaaslasel oli mere peal Vene piirivalvurite käest põgeneda õnnestunud ja nad olid pärast pikka ekslemist turvaliselt Soome randa jõudnud. Neljas mees, kelle käes oli kaart ja kompass, oli lumesajus neist eemale sattunud, tagaajajatele pihku jäänud ja arvatavasti kohapeal maha lastud. Poistel oli nüüd kavas Soome sõjaväkke pääseda ja neile oli selleks ka lootust antud. Enne pidid nad aga kannatlikud olema ja kursused läbi tegema. Oma kaaslaste nimesid Rein ei maininud, aga Endrik teadis selletagi, et surmasaanu oli venna parim sõber Jaanus. Rein lõpetas kirja sõnadega:
„Palu mamma ja papa käest andeks, et ma nõnda salatsesin, aga nii oli meile kõigile julgem. Loodetavasti saame peagi kohtuda juba vabal kodumaal. Rein.
P. S. Hävita kiri ära ja ära selle toojast kellelegi räägi.” Välisukse kääksatus sundis Maarjat jälle lehtede vahelt õuele piiluma. Isa oli uksest välja astunud ja kiirustas tiidsal sammul üle muru aida poole, kus ta oma tööriistu hoidis. Tumedat verd noor mees tormas, püstol käes, talle järele.
„Kuhu sa lähed, kuradi raibe? Kesse luba andis?” röökis ta sõnu pisut võõrapäraselt venitades ja moonutades.
„Ise ütlesid, et tööriistu tohib kaasa võtta. Egas ma saagi ja kirvest kambris voodi all hoia,” kähvas Otsa