„Saame selle bandiidi igal juhul ka ilma sinuta kätte, ükskõik kus ta ennast ka ei peidaks,” kähvas Leo minekule pöördudes.
„Bandiidid on ikka need, kes röövli kombel püssiga ähvardades võõrasse majja tungivad,” ei jäänud lamaja vastust võlgu.
Seda poleks ta pidanud ütlema. Leod valdas oma ettevõtmise nurjumisest põhjustatud silmitu raev. Ta asis kahe käega sängiservast kinni ja paiskas selle hooga ümber. Haige prantsatas põrandale ja jäi ainsatki elumärki ilmutamata magamisriiete kuhja alla lebama. Hunniku otsas troonis uhkelt raudvoodi, jalad taeva poole turritamas. Ukse juures pööras Leo ringi, tõi kuuldavale ropu venekeelse sõimuvalingu ja kihutas põrandal kerkivasse riidekuhilasse järjestikku mitu püstolikuuli.
Veel õueski vilas ta pilk kurjalt ringi, otsides uut sihtmärki. Just nagu tellimise peale venis aida nurga tagant nähtavale vana, tokerja karvaga peni, kes paha aimamata lontis veeämbri poole janu kustutama. Välkkiirelt tõstis Leo püstoli ja tulistas. Koer tõi kuuldavale lühikese heleda kiunatuse ja jäi, keel suust ripakil, liikumatult õuemurule lamama. Autol istujad tõmbusid hirmunult kössi, justkui oleksid tahtnud nähtamatuks sulada. Silmi korraks neist üle libistades tundus Leole, nagu oleks ta noore naise, tolle sirelinaise näol näinud värelemas peaaegu hoomamatut naeruvinet. See seletamatu, leebe ja armas naeratuseraasuke hämmastas ja viis teda hetkeks segadusse. See tundus Leole nagu heakskiit, nagu õhkõrn poolehoiuavaldus sealt, kust seda kõige vähem oodata oleks osanud. Leo loomulikult ei teadnud – ja kust ta seda oleks võinudki teada –, et tema taltsutamatu märatsemine oli Eedale rõõmustavaks märgiks noorema õe Maarja ja tema perekonna pääsemise kohta.
Leo käsutas sõdurid tigedal häälel tagasi auto peale, lõi pange ägeda jalahoobiga ümber ja röögatas Villemile:
„Tule! Meil pole aega siin kogu päeva passida!”
*
Kogu tagasitee istus ta süngelt vaikides autoroolis. Kui inimesed vallamaja ees hakkasid autost maha kobistama, oli kõik see aeg koha peal kannatamatult vahti pidanud Liidia esimesena platsis.
„Kuhu te siis Nõlvaku omad panite?” uuris ta sügavalt pettunud häälel. Ta oli nii väga lootnud näha, mis näoga need tõusikud nüüd olid, kui neile nende õige koht kätte näidati.
Leo ei pidanud naist vastuse vääriliseks, vaid mühises talle pilkugi heitmata vihaselt mööda ja tõmbas ukse enda järel pauguga kinni.
Toas tormas ta joonelt telefoni juurde ja sai oma küsimuse peale kuulda, et ka linnas ei olnud Tapperi-nimelist bandiiti kätte saadud. Teda otsima läinud arreteerijad olid eest leidnud lukustatud ukse ja naabri sõnade järgi polnud ei meest ennast ega ka tema peret sealkandis juba tükimat aega näha olnud. Leo tuju oli nüüd lõplikult läinud. Urod takoi! See kuradi tõbras oli rikkunud nii paljutõotavalt alanud päeva. Ta oli hingepõhjani haavunud. Tegu polnud mitte ainult ääretu jultumuse, võimudele ülbe näkkuirvitamise ja süsteemi häbitu alavääristamisega, vaid ka isikliku solvanguga, mis nõudis verist kättemaksu. Igal juhul niisama ta seda asja ei jäta. Momendil polnud tal küll aega selle lontrusega pikemalt tegelda, aga kui kevadine sõnnikuvedu – niisuguse tabava ja naljaka nime olid puhastusaktsioonile andnud kohalikud seltsimehed – on siinmail lõpule viidud, siis peab too saama oma teenitud karistuse. Kui ta asja tõsiselt käsile võtab, siis on selle diversandi ja vaenlasehinge kinninabimine vaid aja küsimus. Eks näe, mis laulu ta siis laulma hakkab, kui näpud sahtli vahele lükatakse. Võiks ju ka sobiva suurusega pearaha välja pakkuda, selle abiga võib-olla õnnestub ümberkaudsete inimeste käest üht-teist vajalikku välja uurida. Kõik on ostetav ja müüdav, tuleb ainult leida sobiv hind. Rahal on maagiline jõud, igal pool leidub neid, kes selle peibutavale krabinale ei suuda vastu panna. Seda oli Leo jõudnud oma elus juba nii mõnelgi korral kogeda ja seatud eesmärkide saavutamiseks ka oskuslikult ära kasutada.
Kui tõele au anda, siis ega rahakrabin tallegi vastumeelne olnud. Mõnikord oli ta agentidele lubatud tasust tubli tüki endale hammustanud, sundides neid allkirja andma hoopis suurema summa kohta, kui nad tegelikult saanud olid. Erilist ohtu säherdune tegevus endast ei kujutanud, sest agendid kaebama ei julgenud minna – polnud ju õieti kellelegi kaevata – ja kui oleksidki läinud, siis oleks olnud sõna sõna vastu, ühel pool närune pealekaebaja ja teisel pool aus Nõukogude ohvitser.
Leo oli juba üsna pea pärast Eestisse saabumist avastanud, et rahaga oli siinmail palju enamat peale hakata kui kodus Venemaal. Esialgu ei tahtnud ta tänaval kõndides ja poodide vaateakendest möödudes oma silmi uskuda. Ta arvas, et vitriinide rõõmsavärviline kaubaküllus oli mingi kapitalistide alatu kübaratrikk, mille kohalikud nende alttõmbamiseks olid välja nuputanud. Aga kui ta kauplustesse sisse astudes teada sai, et kõik väljapandu oligi müümiseks mõeldud, et ostmiseks pidi ainult raha olema ja keegi mingit luba ega talongi ei küsinud, siis hakkas ta lisaraha hankimiseks innukalt võimalusi otsima. Tal polnud peaaegu kunagi olnud võimalust midagi isiklikku omada, aga ilusad asjad meeldisid talle. Muidugi ei tarvitsenud tal hankida mööblit ega majapidamisriistu, sest advokaadil, „endisel”, kes tema tulekul oli minema kolinud ja oma maja lahkesti talle eluasemeks loovutanud, oli kõik vajalik ja veel rohkemgi olemas. Aga uhke inglisvillane ülikond, moodne must vööga nahkmantel ja kaabu kulusid marjaks ära, lisaks igasugust nipet-näpet, nagu lips, rahakott, välgumihkel, võimsa valgusjoaga taskulamp või läikiv, kahe tera ja korgitseriga taskunuga. Kullassepa vaateaken oma säravate vidinatega oli tema arust eriti paeluv ja peibutav ning lausa sundis iga kord seisatama ja pikemalt silmitsema, aga kuld oli praegustel ärevatel aegadel kallis ja selle ostmiseks tal enamasti raha ei jätkunud. Rubla tulekuga hakkas poodides kaupa küll ajapikku vähemaks jääma, aga seni ihaldusväärseid asju veel jätkus, nii et agentide rahadest kokkuhoitud summad kulusid talle tõepoolest marjaks ära.
Väljas ei suutnud Liidia ikka veel kuidagi maha rahuneda.
„Kuda siis nii, lasksite teistel pakku pääseda, igavesed käpardid,” kargas ta nüüd tigedalt Villemile turja.
„Ei old seal jah kedagist peale vana Tapperi, sel surm juba suu ääres, oli teine lösakil voodis maas, ei jaksand enam eest ära minna. Teised olid kõik putkus, küllap keegi viis sõna,” õigustas Villem.
„Eks nad metsa läind, kuhu mujale. Aga lapsi nad sinna kaasa ei tassind, selle peale võin mürki võtta. Egas need selle ajaga kuhugi kaugemale jõudnud ole. Kui kähku teeme, saame neil kuskil lähikonnas natist kinni. Viime metsa äärde ja anname korralikult kere peale. Küll isad-emad plikade vingumise peale võpsikust lagedale roomavad,” oli Liidial hea idee kohe varnast võtta.
Vallamaja ümbrusse, kiriku ette ja lähematesse õuedesse oli äraviimishirmust hoolimata kogunenud juba kenake rahvahulk ja Liidia sõnad kostsid ligemal seisjatele selgesti kätte. Kõigepealt oli neis peidus rõõmustav uudis, et vähemalt üks perekond oli püüdjate haardest välja libisenud. Teiselt poolt tekitas mõte, et vanemate kättesaamiseks võiks lapsi peksma ja piinama hakata, nii mõneski südames õudu ja võõristust. Oli see Liidia, mis ta oli, aga seniajani ei olnud teda nii hulluks ometi keegi pidanud. Avalikult ei söandanud ükski praegu siiski Liidiat hurjutama hakata. Tema oli täna asjamees, oli võõrastele võimumeestele ja äraviijatele oma. Seisjate leerist kostis küll kõva meeshäälne „ptüi!”, aga mine sa võta kinni, mille kohta see käia võis. Ülejäänud hoidsid keele kõvasti hammaste taga – polnud sugugi kindel, et ta uusi pahategusid ei leiuta, kui teda päriselt välja vihastada. Jutt sellest, et ta oli küüditajad Nõlvakule Tapperite kallale ässitanud, oli rahva hulgas kiiresti liikvele läinud: külatelegraaf töötas laitmatult, siin ei püsinud ükski asi pikemat aega saladuses.
Liidiat inimeste arvamine ei loksutanud, ta sagis tähtsa näoga edasi-tagasi, kord majja sisse, siis jälle majast välja. Põlgusest hoolimata hellitas nii mõnigi oma südames lootust, et tema abiga saaks ehk kinnivõetud sugulastele, tuttavatele või lähimatele naabritele pakke ja sõnumeid edasi anda. Üks või teine julgem oli esiotsa püüdnud ka