„Kuhu sa ometi nii kauaks jäid? Pidin sind just otsima tulema,” küsis ta lõpuks, etteheide hääles värelemas.
Maarja poleks nagu küsimust kuulnudki.
„Kõik viidi ära, ema ja isa ja Eeda… ” ütles ta kõlatul, kalgil häälel. „Kuus meest, kõigil olid püssid, üks neist oli Liitopi Villem… Tulid sinu autoga…”
„Jah, ma nägin.” Endrik vaatas alles nüüd esimest korda naisele näkku. See oli liikumatu nagu mask: lubivalge, kale ja täiesti ilmetu, justkui ei seisakski tema ees elav inimene, vaid vaim või viirastus, kes kusagilt kaugelt Hadese hämarast riigist maa peale ekslema sattunud. „Pluto surmaranna rändur…” vilksatas tal läbi pea kõhedust äratav värsirida Poe’ „Kaarnast”, milles peituv müstiline fluidum pani temas alati liikuma mingid alateadvuse tumedad hoovused.
„Tule siia.” Endrik tõmbas Maarja enda kõrvale põllupeenrale istuma. Ta võttis vasaku käega naise õlgade ümbert kinni ja surus ta tugevasti enda vastu. Vaistlikult tajus ta, et mingi jutt ega lohutavad sõnad praegu ei aita. Ta kiigutas naist hiljukesi edasi-tagasi, ümisedes vaikselt mingit monotoonset viisijuppi. Alles tüki aja pärast tundis ta, kuidas jäikus järele andis ning elu pikkamööda Maarja kehasse tagasi valgus.
„On sul nüüd parem?” küsis ta ettevaatlikult. Maarja ei vastanud. Möödus veel pikki minuteid vaikuses, siis pahvatas naine ilma vähimagi seoseta:
„Me saame lapse.”
See oli nii ootamatu, et Endrik ei suutnud kohe öeldut taibata. Kui neis kolmes lühikeses sõnas peituv mõte oli lõpuks tema ajusse pärale jõudnud, tundis ta uut ahastusesegust hirmulainet endast üle voogavat. Pea oli äkitselt täiesti tühi ja ilusad sõnad, mida ta nüüd oleks pidanud naisele ütlema, olid kuhugi kadunud. Nii vaikis temagi hulk aega ja pomises alles siis:
„Kui ma oleksin teadnud … Miks sa mulle varem ei öelnud?”
„Sul oli niigi palju muresid… papa ja üldse kõik… ja ma polnud alguses ise ka päris kindel…”
Nad mõlemad pärinesid suurest perekonnast – Maarjal oli seitse, Endrikul viis õde-venda – ja abielludes oli nagu iseenesest selge, et neil saab olema palju lapsi, neli-viis või vahest rohkemgi. Aga praegu? Koduta ja tagaaetud, vähimagi teadmiseta homsest päevast, kaks pisikest tütart ilma peal laiali…
Nad istusid kaua sõnatult, hoides teineteisel kõvasti käest kinni nagu hirmunud lapsed. Päike hakkas tasapisi liikuma õhtukaarde, puude varjud venisid järjest pikemaks, sirutades end üle kraavi esimeste kartulivagudeni välja. Oli soe ja vaikne, polnud tuuleõhkugi, ainuski leht ei liikunud.
Järsku hüppas Endrik püsti:
„Ma ei suuda enam! Ma pean midagi tegema. Võib-olla mamma ei tulegi. Lähen ja vaatan, kuidas kodus lood on. Sina oota siin, ma olen varsti tagasi.”
„Ei, ma ei jää maha, ma tulen sinuga ühes,” lausus Maarja otsustavalt, „ma ei taha üksi olla, tahan olla sinu juures, kui midagi peaks juhtuma.”
Ime küll, aga seekord Endrik vastu vaidlema ei hakanud, kuigi südames tundis, et nii ei olnud õige, sest siis, kui midagi tõesti juhtuma peaks, ei oleks lastel emagi enam.
7
„Imelik, mis asja see Miira seal metsaveeres üksipäini konutab? Endrik plaanis hommikul, et saab täna kesapõlluga ühele poole, tea, kuhu ta nüüd ise kadunud on,” arutles mamma, kui mahajäetud hobune talle tühjal väljal silma puutus. Praegu polnud aega asja lähemalt uurima hakata, praegu oli tuline kiire koju, lehmad ootasid lõunase lüpsi järele, aga tema oli jälle liiga kauaks külasse pidama jäänud. Eks ikka Väljataguse Armilde lobajuttusid kuulama, too teadis alati ära iga pisimagi sündmuse, ümberkaudu ei õnnestunud vist nööpnõelal ka maha kukkuda, ilma et tema poleks sellest haisu ninna saanud. Ja kui Armilde midagi kuulis, siis seda hirmu ei olnud, et ta uudise ainult enda teada oleks jätnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.