Suured võisid minna, tulla, võtta, jätta, panna, otsustada ja teha mis vaja, olla täpselt nii, nagu just neile parajasti õigem ja parem tundus. Ja see kõik polnud, teistpidi võttes, jällegi lastele lubatud. Nii et vahed olid väga selged.
Suured inimesed ei eksi. Nad ei tee midagi valesti. Keegi nendega ei pahanda. – Lapsed seevastu teevad kogu aeg kõiki asju valesti. Lapsed on saamatud, väetid, viletsad, ekslikud, tülikad, tüütud. Suured inimesed pahandavad nendega kogu aeg.
Lapsed sõltuvad suurtest. Lapsed sõltuvad suurte inimeste heatahtlikkusest. Lapsed ei saa aru, et suurtel inimestel on omad asjad ajada. Laps ei tohi segada vahele, kui suured inimesed oma suurte inimeste jutte räägivad ja asju ajavad. Laste asjad pole nende jaoks olulised. Ja laste asjadest ei saa jällegi suured inimesed aru.
Lapsed omavahel saavad ikka hakkama. Noh, kui ei saa ühtmoodi, siis saab teistmoodi. Kui vaja, siis tuleb ka teisele lapsele õpetust anda, noh, nagu ikka. Aga katsu sa suurele inimesele midagi selgeks teha. Sa võid paluda, nuruda, jonnida, nutta – miski ei aita. Nad lihtsalt ei saa sinust aru. Nad ei tahagi aru saada.
Hea lugu tuli just meelde. Lapsed olid metsas marjul. Kedagi väiksemat nõges kõrvetas ja too hakkas nutma. Vanem õde lohutas: "Ära nuta, ema ei kuule praegu."
Tõsi see muidugi on, et lastel on suuri inimesi mõnikord tõesti vaja. Ei räägi siin praegu miskist jonnimisest või niisama millegi tühise tahtmisest. Igal lapsel võib mõni vajalik või hädaline asi olla, mida ainult suur inimene võib tema heaks teha, olgu see siis miski sõlme sidumine, küünte lõikamine, millegi kättesaamine kuskilt või mis iganes. Nojah, ja kui keegi süüa ei tee ega paku, ega siis kapist leitud krõpsudest kah nagu kauaks jätku. Aga üldiselt võttes saaksid lapsed enamasti ka ise hakkama. Ja poleks suuri inimesi eriti vajagi.
Aga, teistpidi vaadates, mis on suurtel inimestel lastest? – Tegelikult saaksid ka suured inimesed ilma lasteta vabalt hakkama, eks ole. Ja on ju nii, et paljudel suurtel inimestel ei olegi lapsi. Elavad ja ongi kohe täiesti omaette. Kusjuures, nende elamine on hoopis teistsugune. Kõik on puhas, hoolitsetud, korras. Ei vedele mingeid mänguasju ega riideid kuskil. Vaibad on maas. Keegi pole midagi põrandale ajanud. Isegi lõhn on nende tubades selline eriline.
Kui mõni laps seesugustesse kohtadesse külla juhtub, siis otsitakse talle mängimiseks midagi hoopis erilist ja kummalist, mingi eriline automudel või uhke nukk, mis selleks puhuks kapist klaasi tagant välja tõstetakse ja erilise pidulikkusega kasutamiseks antakse. Need suured inimesed, kel lapsi ei ole, elavad palju uhkemat ja kallimat elu, võrreldes nendega, kel on lapsed. Ilma lasteta inimestel on suuremad ja puhtamad toad, ilusamad ja huvitavamad asjad ning ilmselt palju põnevam elu.
Tihtipeale on neil selliseid asju, mida tavaliselt kuskil mujal ei näe. Mingid erilised teokarbid või imelikud maskid või huvitavad kellukesed, mida sa ei tohi puutuda. Aga kui nende asjade vastu viisakalt huvi tunda, siis selgub, et need on kuskilt kaugetest maadest toodud. Ja edasi ehk räägitakse veel sellestki, kuidas nad seal kaugel maal käisid, palmide all istusid, elevantidega ratsutasid, soojas meres ujusid.
Ja alati, kusjuures, jah tõesti, alati ohkavad seejuures lastega inimesed, et mis teil viga, saate igal pool reisida, aga mis meie, muudkui istume lastega kodus, ei saa kuhugi minna.
Mida peavad lapsed seda kuuldes mõtlema? – Meie pärast nad ei saa reisida. Meie, laste pärast ei saa nad teha seda, mida tahavad, elada sellist elu, nagu neile tegelikult meeldiks. Meie segame neid. Olgu peale, väikesed lapsed võib-olla veel ei saa sellest aru. Aga kooliskäivad lapsed mõistavad seda väga hästi. Ja ühtlasi mõistavad nad ka seda väga hästi varjata. Et nad sellest aru saavad. Ja et nad teavad, et nende vanemad tahaksid neist hea meelega lahti saada. Et oleks palju parem, kui sind üldse olemaski ei oleks.
Ja kui palju muret on lastega. Jutud sellest, mida kellegi lapsed on teinud või tegemata jätnud, kuidas neil koolis või lasteaias on läinud, kuidas neil mingid haigused on tulnud ja läinud, kestavad suurtel inimestel ju lõputult. Ja kõik need jutud on vägagi muretsemapanevad.
Aga miks neil siis üldse lapsed on? Mõned ju saavad ilma lasteta olla, miks siis kõik ei saa? See võib olla mingi sundus või jõud, mis suurtele inimestele lapsi toob. Et kui ükskord on lapsed hakanud tulema, siis neid muudkui tuleb. Ja seda ära hoida enam ei saa. Ja mõnele neid muudkui tuleb ja tuleb, ja midagi polegi parata. Ja, oh, kuidas suured inimesed neist lastest väsinud ja tüdinud on. Aga nad ei saa sinna midagi parata. Nad ei saa oma lastest kuidagi lahti.
Nojah, see pole siiski niimoodi kogu aeg. Suurtel inimestel on lastest siiski ka midagi. Ning see on väga huvitav. Nimelt, kui neil parajasti omi muresid pole, siis nad rõõmustavad ikka, kui lapsi näevad. Ja see on nii naljakas. Nad ajavad suu torru, nad hakkavad veidralt lällutama ja teevad muid imelikke hääli, laskuvad kükakile ja käituvad üldse hoopis teisiti ja eriliselt kui muidu. Tihtipeale piisab vaid sellest, kui mõni laps nende nägemisulatusse ilmub ja midagi teeb. Nad võivad jätta isegi oma tavalised muretsemised ja tegemised pooleli ainult selleks, et mõne lapse ees plutitama ja nunnutama hakata.
“No kes sealt tuleb tipa-tapa? – Vaata-aga-vaata, kui suureks ta juba on kasvanud! No tule nüüd siia, istu mu põlve peale. No näed sa siis, kui tubli. Kas sa koolis juba käid? Kas tähed selged? No kas sul juba pruut ka on? Jajah, oh, kuidas aeg lendab. Aga ära nüüd sega meid rohkem, mine tagasi mängima, suured inimesed tahavad oma juttu ka rääkida…"
See kõik käibki niimoodi, peaaegu ühe hingetõmbega. Aga ometi on selgesti näha, et lapsi on suurtele inimestele vaja. Ja milleks? – Aga muidugi selleks, et neile rõõmu valmistada. Lapsi on vaja, et suured inimesed saaksid rõõmu tunda, nalja saada, lastest rääkida, lastega suhelda. Lapsed peavad suuri inimesi kogu aeg rõõmustama, sest neile on seda vaja, selge see.
Aga kui laps seda ei tee, siis temaga pahandatakse. Sest ta ei täida oma ülesannet. Samuti on see nii, kui laps muretseb, vingub või jonnib. Sellist last ei salli ju keegi. Lapsel ei tohi olla mingit muret. Laps peab kogu aeg olema õnnelik, rõõmus, naljakas, naerunäoga. Ja kui ta seda ei ole, siis tuleb ta selliseks teha. Tuleb ta panna unustama oma mured ja hirmud ja vaevused, tuleb teda köita millegi uudse, huvitava ja naljakaga. Laps tuleb naerma ajada – ja kõik ongi korras.
Selleks on palju võimalusi. Kõige tavalisem on see, et suured inimesed hakkavad laste moodi olema ja pudikeeles rääkima. Nad näpistavad ja kõditavad last, justkui mängivad ja hullavad temaga – kõik selleks, et laps hakkaks naerma ja paistaks taas õnneliku ja rõõmsana.
Selleks otstarbeks on ka telekas ja sealsed lastesaated, mis lausa peavad olema naljakad. Selleks on muidugi ka lasteraamatud, mida saab lastele ette lugeda. Ja laste-etendused teatrites ja mujal. Ja kõikvõimalikud laste mänguväljakud atraktsioonide, karussellide, kiikede, turnimispuude, redelitega… Igasugused värvilised ja naerunäolised asjandused söögikohtades, lasteaedades, lastearstide ooteruumides…
Kas lastel neid tegelikult ka vaja on, see pole üldse küsimus. Aga lapsed teavad, et sellises kohas peab nende asjadega tegelema ja neist rõõmu tundma. Niisamuti tuleb laste-etendustel rõõmus olla. Niisamuti peab teleka ees istuma ja lastesaatele kaasa elama. Sest just nimelt seda ju suured inimesed ootavad. Et laps õnnelik ja rõõmus paistaks. Sest suurtel inimestel on selliseid lapsi vaja.
Mida laps sellest kõigest ise võib mõelda, see on vähe oluline. Keegi ei küsi. Või kui küsibki, siis stiilis, "oli ju tore?", vastust ootamatagi. "Mulle ei meeldi laste-etendused. Nad tahavad mind seal naerma ajada," ütles üks kuue-aastane poiss kunagi mornilt. Miks see kõik niimoodi on ja kas see kõik peabki niiviisi olema, on muidugi ise küsimus.
Lihtne on näiteks oletada, et suured inimesed käituvad lastega sellisel veidral kombel sellepärast, et nad ise on kunagi lastena mingit moodi kannatanud ja tahavad, et nende endi või nende tuttavate-sugulaste lapsed ei peaks enam sedamoodi kannatama. Sama kerge on oletada mingit sorti süütunnet, mis sedasama tegevust kütab. Umbes nii, et kunagi jäin kellelegi millegi eest võlgu, tegin kellelegi liiga, aga nüüd teen selle kõik tasa sellega, et hoolin ja suhtlen endast