Minema ei visatud iialgi midagi. Nojah, kui, siis ainult päris tähtsusetuid asju. Kunagi rääkis ta, et oli kord mõtelnud, et peaks ka kontserdi- ja teatripiletid alles hoidma (lisaks kavalehtedele), kuid oli siiski nende säilitamisest (kerge kahjutundega, muidugi) loobunud.
Rahal ei olnud Malle jaoks kunagi mingit erilist tähtsust. Elu lõpupoole kulus enamik tema pensionist kaugekõnedele Rootsis elavale õele, kellega nad siis pikalt lobisesid ja vahel isegi kahehäälselt laulsid. Nautleja ja gurmaan oli ta riietuse ja söögi vallas. Meelsasti armastas ta väljas söömas käia, eriti kellegagi koos. Kodus valmistas ta hädapärast toitu endale ise. Kuid suuremate sündmuste puhul (sünnipäev või jõulud) tegi ta külaliste jaoks tavaliselt ahjupraadi. Šokolaad ja koogid kohvi kõrvale pidid alati külaliste jaoks varuks olema. Kohvi tegi ta alati ise ja see pidi olema värske.
Oma külalistesse (ja neid käis tal kogu aeg väga palju) suhtus Mall alati ülima tähelepanu ja hoolitsusega. Mina olin tema "lemmik-vennapoeg", üks noor daam oli tema "ristitütar" jne. Polnud lugu sellest, kui samasuguseid tiitleid jagus ka teistele. Alati võisid tema külalised tunda ennast ikka kuidagi erilistena, privilegeeritutena kas või mingis näiliselt tühises pisiasjas, nagu ainult tema jaoks reserveeritud kohvitassis või mingis erilises maiustuses.
Riides armastas Mall käia stiilselt ja valitult. Tegelikult, ütles ta kunagi, käiks ta meelsamini päris alasti, kui see vaid kombeks oleks. Ühel oma sõbrannal lasi ta teha endast alastifotosid, niisama, lihtsalt enda lõbuks. Kunagi rääkis ta, et tema tütarlapselike unistuste hulka kuulus mõte elada kogu elu kuskil kõrgel tornis ja mängida muusikat, nii et kõik saaksid seda kuulata. Muud polekski vaja.
Kui ta just klaverit ei mänginud või külalistega ei tegelenud, siis ta luges. Vabalt võis ta lugeda ka inglise, saksa, vene, prantsuse ja itaalia keeles. Tema kõiki lemmikuid on kahtlemata raske üles lugeda, kuid muude hulgas nautis ta Agatha Christie loomingut. Mingis mõttes meenutas ta ise veidi Miss Marple’it, mida ta ka heameelega möönis. Prantslastest meeldis talle teiste hulgas Françoise Sagan ning ta vaidles tuliselt oma õe Mannjiga, kelle arvates Sagan on üksnes tänapäeva
Paljusid eesti autoreid nautis Mall samuti. Tal olid peas terved poeemid Betti Alverilt ja Marie Underilt, aga ka meeldisid talle Karl August Hindrey, Friedebert Tuglas jpt. Peale ilukirjanduse luges ta meelsasti ka memuaristikat, samuti mis tahes muudki talle huvipakkuvat, kuni teaduskirjanduse ja filosoofiani välja.
Ise kirjutas ja avaldas Mall peamiselt muusikaarvustusi, kontsertide ja teatrietenduste retsensioone, artikleid jmt. Kuid enda ja oma valitud sõprade jaoks ta ka luuletas.
Päris isiklikud olid aga tema unenägude ülestähendused. Neid fikseeris ta väga suurel hulgal ning enamalt jaolt olid need erootilist laadi elamused. Oma unenägusid nautis Mall kogu hingest. Kunagi ta isegi rääkis mulle, kui suur õnn ja kingitus see on inimese jaoks – näha unenägusid.
Võiks öelda, et ta elas muretult. Isegi nii muretult, et nii mõnedki seda pahaks panid. "Millal sa, Mall, küll elama hakkad?" oli üks ta tuttavaid kunagi küsinud. Või teine kord, kui keegi arvustas tema riietumismaneeri, vastas Mall: "Aga mõnele meeldin ma ka sellisena!"
Võin päris kindlasti öelda, et tädi Mall oli minu jaoks väga oluline õpetaja ja eeskuju. Eelkõige oma päikeselise ellusuhtumise poolest.
Kuidas elati
Elujärg polnud kooliajal just kiita.
Ma ei tea, kas enam teataksegi, mida tähendas "ülikonna pööramine". Koolis tuli käia enam-vähem korralike riietega. Vist isegi nimetati seda koolivormiks. Kuid ülikonnariie maksis tohutult palju, kui seda üldse saada oli, ning valmis ülikondadega oli asi veel raskem. Siis võeti isa vana ülikond, harutati ettevaatlikult õmblustest lahti ning viidi rätsepa juurde. See töö polnud vist siis eriti kallis. Rätsep lõikas tükid parajaks ja õmbles neist kokku uue ülikonna, pahupidi pööratud riidega. Vanaema rääkis, et tegelikult oleks võimalik seda ülikonda veel kolmandatki korda pöörata, kui vahepeal seespool olnud kanga pool on "puhata saanud"…
Õmblusmasin, vokk ja kudumisvardad olid tähtsad kodused majapidamistarbed. Kõik meie kindad, sallid ja sokid olid ema või vanaema kootud. Suur osa rõivastest olid ema õmmeldud.
Üsnagi oluline osa igapäevastest toiduainetest tuli nendel 50. aastatel hoopis teistmoodi, kui võiks praegusel ajal arvata. Nimelt, maainimesed käisid linnas, ukselt uksele, oma produkte pakkumas. Oli muidugi ka turg, "kolhoositurg" vist, ametliku nimega. Aga parem oli, kui sa leidsid ikka päris püsikliendi. Ja niimoodi nad käisid, majast majja, ukselt uksele. Ja niimoodi me saimegi värsket piima, mune, liha… Otse tootjatelt, kui tänapäevaselt väljenduda.
Onu Viktor tõi piima. Ta oli vist veidi kõva kuulmisega, igatahes rääkis ta ise väga kõva häälega. "Laia tänava tädi" tõi mune ja liha. Selle nimega tänav oli juba ümber nimetatud Mitšurini tänavaks, aga kõik teadsid ikka, et see on Lai tänav. Ja sealt see Laia tänava tädi tuligi. Või, õigemini, vist vahendas.
Polnud meil, lastel, muidugi mingeid teadmisi sellest kõigest. Et see kõik võib kuidagi olla salajane, varjatud, miskit pidi keelatud või ebaseaduslik. Poodides polnud tõepoolest midagi saada. Ühesuguseid halle makaronikarpe või räim tomatis konserve laoti vaateakendele ja lettidele vaid selleks, et midagi üldse pakkumiseks näha oleks. Tegelik müük hakkas alles siis, kui midagi defitsiitset ka päriselt müügile tuli. Ja seda pidi teadma, kuulma ja sellega arvestama. Sest vaid nii sai üldse midagi.
Meeles on näiteks tohutud suhkrusabad, kuhu meid kõiki kaasa võeti, kuna suhkrut jagati vastavalt sabas seisnud inimeste arvule, lapsed kaasa arvatud. Puudus ehk "defitsiit" oli käibeväljend. Enamik asju ei tulnud iialgi vabamüügile ning see oligi normaalne, et saadi ainult "leti alt", tutvuste kaudu. Näiteks kraadiklaase. Lihakonserve. Tualettpaberit.
Kõik vajalikud asjad olidki tegelikult kättesaamatud. Ja väga palju vajalikke asju tehti ise.
Pidevalt kimbutasid mitmesugused haigused. Lastena põdesime pikalt leetreid, tuulerõugeid ja läkaköha. Mäletan, kuidas kõrges palavikus voodis lebades terve tuba kõikus. Kaua aega ohustas meid kopsutuberkuloos. Tädi Luule ja onu Jaak põdesid seda raskemalt, aga ka vend Mikk ei jäänud sellest puutumata.
Lakkamatu defitsiidi tõttu olid tutvused hinnas. Eriti kõrgelt hinnatud olid muidugi kaubandustöötajad, müüjad. Aga ka muidu võis uue tuttava või endise koolikaaslasega kohtumisel olla üks esimesi küsimusi: "Mida sinu kaudu saab?" Koos sellega oli muidugi ka varastamine nii levinud, et seda peaaegu ei peetudki mingiks patuks. "Kust said?" tunned huvi ning vastuseks on: "Töö juurest sain." Mis tähendas muidugi, et töö juurest varastasin.
Isa palk oli meie lapsepõlve ajal umbes 150 rubla, ema invaliidsuspension midagi 35 ringis. Vanaema sai vist vaid mõnerublast vanaduspensioni. Kui isal ilmus raamatukene ("Enam ja odavamalt kõrgekvaliteedilist piima!"), siis osteti selle honorari eest esimene kodumasin: tolmuimeja.
Oli see nüüd vaesusest või lihtsalt ükskõiksusest, kuid näiteks televiisorit meil ei olnud kaua aega. Meie, lapsed, lausa põlastasime seda kasti, teismelistena muidugi pisut üleolevalt. Nagu ikka midagi sellist, mida endal ei ole. Alles kunagi siis, kui me juba ülikoolis käisime, said meie vanemad lubada endile esimese teleka. Polnud meil ka selleks ajaks tekkinud mingit huvi selle vastu ning nii on see jäänud tänaseni. Vaevu vaatan teda. See kõik aga tähendab muidugi ka seda, et ma ei saa siiamaani päris hästi aru tolleaegsetest teleka kaudu levinud kildudest, igasugustest naljadest, kus on miski "geena" või "potsataja".
Kuidas kahtlustati
Üks fantaasia, mis kestis mul aastaid, oli kujutelm, et lapsed ja suured inimesed on kaks erinevat inimeste "liiki". Oli ju vägagi selgesti mõistetavalt kaks täiesti erinevat inimeste kooslust – lapsed ja suured inimesed.