Paljusid lugusid hakkasin ise mängima sellepärast, et kuulsin, kuidas Mall neid mängis ja harjutas. Hiljem aga juhtus, et Mall tuli ise minu juurde ja palus, et ma talle mõnda lugu mängiksin. Seda juhtus siis, kui ta tundis, et temal selle teose sisustamisel midagi puudu jäi. Nii vahetasime ideid, ja see oli väga nauditav.
Mõnikord mängisime temaga neljal käel. Mozartil on mõned spetsiaalselt neljale käele kirjutatud imeilusad sonaadid, samuti mängisime neljale käele seatud Haydni ja Beethoveni sümfooniaid. See oli väga hea ansamblitunnetuse ja lehest lugemise kogemus muidugi.
Ahjah, Brahmsiga seoses meenutas ta, kuidas tema õpetaja Bruno Lukk oli kunagi ta käest küsinud, kas ta Brahmsi mänginud on. Mall oli vastanud, et ei ole, ja ega eriti ei hooli ka. Selle peale oli Lukk ütelnud: "Noh, siis on teil suur nauding veel ees!" – Ja andiski talle Brahmsi mängida. Brahmsil on tõepoolest teoseid, mis on üsna väheütlevad, ning selle kõrval – äärmiselt sügavaid, kui nendeni jõuda.
Mallele väga iseloomulik lugu. Tuleb ta noorema sõbranna juurde ja kurdab, et tal on nelja päeva pärast ülikooli aulas Brahmsi kontsert, aga pole selle esinemise jaoks kleiti. Ta teadis täpselt, missugune see peab olema: tumepunasest sametist, maani, sellise kaelusega, selliste käistega. Sõbranna jääb mõttesse ja arvab, et see võib üsna kalliks minna. "Sel pole mingit tähtsust!" teatab Mall rahulikult. "Mul pole nagunii raha."
Oma interpretatsiooni laadilt oli Mall suhteliselt konservatiivne. Ülim tekstitäpsus ja stiilipuhtus olid elementaarsed. Ei mingeid ülemääraseid vabadusi dünaamikas või artikulatsioonis. Ei mingeid odavaid tundlemisi ega ilutsemisi, ülearust agoogikat vms. Eesmärk oli tabada just sellist kõla ja väljendust, mida helilooja ilmselt ise oleks soovinud saavutada. Kui tänapäeva instrument aga võimaldab rohkemat kui helilooja-aegne, siis tuleb neid võimalusi kasutada, ent siiski mõõdutundega.
Täpne esitus küll (teksti mõttes), kuid mitte iialgi hingetu ega kuiv. Ka mitte ükskõikne või pealiskaudne. Just nendes (autoritruuduse) piirides tuli taotleda absoluutselt iga fraasi ja motiivi tähendusrikkust, emotsionaalsust, mõtestatust. Kui sa ei lase kõlada teose sisul, siis miks sind üldse vaja on, oleks ta nagu küsinud. Samamoodi suhtus ta ka kõigisse teistesse interpreetidesse. Sisutu virtuoossus ei tekitanud temas kunagi erilist vaimustust.
Oma aja kohta hiigelsuurt plaadikogu ja parimat helisüsteemi kasutas ta nii pedagoogilistel eesmärkidel kui ka sõpradega koos kuulamiseks-nautimiseks. Muusikat kuulas Mall alati kinnisilmi, ka kontserdil. Oli mõeldamatu, et muusika kuulamise ajal keegi juttu räägib või sisse-välja käib. Ükskord meie poole sisse astudes oli ta väga hämmastunud, kui märkas, et muusika mängib tühjas toas. Tema meelest oli see lugupidamatus interpreedi ja autori vastu. See, et muusika võiks mingile muule tegevusele lihtsalt taustaks olla, oli tema jaoks täiesti arusaamatu.
Ning loomulikult on iga teos tervik. Kui midagi kuulama hakatakse, siis ikka tervikuna, mitte mingit katkendit. Väga harva juhtus tema pool, et kuulati ära ainult mõni osa mitmeosalisest teosest. Ooperite või teiste väga suuremahuliste vormide puhul tehti küll vaheaegu, kuid seejärel kuulamine alati. Väga kummaline ja häiriv tundus talle alati see, kui näiteks raadiost lasti mingit lugu poolikult, lõpuni mängimata.
Üle kõige armastas Mall külalistele midagi ise ette mängida. Polnud isegi tähtis, kas inimene muusikast üldse oskas lugu pidada. Tihti juhtus, et ta tõi enda poole lihtsalt mõne juhututtava, postiljoni või elektrimehe, pakkus talle kohvi ja seejärel hakkas talle midagi mängima.
Sellega juhtus muidugi ka lõbusaid arusaamatusi. Keegi daam, kelle ta oli enda poole kutsunud, luges Malle mängu ajal hoopis mingit kättejuhtunud raamatut. Mall seda ei näinud ning küsis ühes kohas: "Ega siin igav ei olnud?" muretsedes oma esituse pärast. "Ei ole igav," oli külaline ütelnud, "ma loen Buninit."
Talle meeldis muusikast kirjutada. Kontserdiarvustused oli üks tema lemmikžanre. Enda kirjutamisstiili ja väljendusviisi hindas ta kõrgelt (nagu paljud teisedki) ning ei talunud, kui keeletoimetaja selles midagi omavoliliselt muutis.
Mingil ajal otsustas Ülo Vilimaa teha Vanemuises balleti, mille nimeks sai "BCD". See tähendas: Beethoven, Chopin, Debussy. Idee oli, et pianist mängib nende autorite teoseid ning samal ajal kulgeb laval samast muusikast inspireeritud ballett. Malle jaoks tundus selline idee alguses veidi imelik. Miks peaks muusika juurde veel midagi tegema või lavastama, küsis ta. Kas siis muusika iseenesest ei ole juba täiuslik ja lõpetatud?
Kuid Vilimaa suutis ta siiski veenda lavastuses osalema. Mall ise mängis B-osas, st Beethovenit. Mis tema esinemise ajal laval toimus, seda ta muidugi ei näinud. Kuid proovide ja etenduste käigus sattus ta siirasse vaimustusse sellest, mis toimus laval (teise pianisti mängu ajal) C-osas, kus inspiratsiooniallikaks oli Chopini 24 prelüüdi.
Hiljem kirjutas Mall sellest lavastusest ja Chopini prelüüdidest pika, läbi mitme numbri ulatuva vaimustava loo ajakirjas Noorus. Sellega juhtus muide ka väike äpardus, mida ta pärastpoole lõbusalt meenutas. Nimelt oli küljendaja või toimetaja ühe osa lõppu ruumipuudusel lohakalt kärpinud, ning selle tulemusena lõppes Malle järjekordne vaimustav osa Chopini prelüüdidest ja Vilimaa lavastusest sõnadega: "Seda vapustavam on."
Lause pidi muidugi edasi minema, aga, noh, mis parata, kui ruumi rohkem ei olnud. Algul oli Mall selle üle muidugi väga pahane, kuid hiljem muutus väljend "seda vapustavam on" hoopis uueks killuks või naljaks, mida pruukisid mõnuga kõik ta sõbrad, kes asjaga kursis olid.
Äpardustest nalja saamine oli üldse Mallele iseloomulik. Kunagi astusid tema poole sisse üsnagi harvanähtavad inimesed ning Mall hüüatas: "Oo, millised külalised!" – Üks külalistest jäi tükiks ajaks veidi hämmeldusse, sest tema oli kuulnud Malle ütlevat: "Koomilised külalised!". Sellest sai muidugi jälle uus kild.
Lugu, mis küll otseselt ei olnud Mallega seotud, juhtus ühel suvel, kui Mallele oli külla tulnud tema sõbranna, kes parajasti tegeles Prokofjevi ooperi "Kihlus kloostris" tõlkimisega. Sõbranna, kes muidu elas Tallinnas, tuli Tartusse Malle poole, et too aitaks tal tõlget viimistleda. Kuna parajasti oli kõrvaltuba, kus muidu elasid minu vennad Mikk ja Heno, tühi (poisid olid kuskil suvisel ekspeditsioonil või matkal), siis paigutas Mall oma kolleegi sinna elama. Toas oli kirjutusmasin, millel millegipärast puudusid täppidega tähed.
Juhtus nii, et Mikk saabus reisilt tagasi just sel ajal, kui tema toas kedagi ei olnud. Küll aga avastas ta, et seal asuvad mingi naisterahva riided ja muud asjad. Ning kirjutusmasinast leidis ta paberilehe, kuhu oli kirjutatud järgmine sõnum: "Kuigi polgate mind vanaks, kolban siiski kodukanaks. Kolban kull, kolban kull, kolban kodukanaks ma!" Võib arvata, et Mikk oli seda lugedes mõnevõrra hämmingus.
Oopereid oli Mall ise tõlkinud mitu. Itaalia, saksa, vene keelest. Ooperitekstide tõlkimine on spetsiifiline tegevus. Tekst peab olema originaalilähedane nii sisu poolest kui ka vokaalselt. Sõnade rõhud ja pikad vokaalid peavad asetuma samadele nootidele nagu originaaliski ning seejuures peab kogu tekst kõlama ikkagi loomulikult ja arusaadavalt.
Muide, kui ooperitest rääkida, siis, kui Vanemuises mängiti "Cosi fan tutte’t" (see ei olnud küll Malle tõlgitud), siis käis Mall vaatamas absoluutselt iga etendust. Nagu ta ütles: "Kuidas ma saan kodus olla, kui Vanemuises mängitakse Mozartit!" Lõpuks andis teater talle prii pääsme kõikidele "Cosi fan tutte" etendustele.
Ma ei või küll öelda, et see kõige olulisem oleks, ent kindlasti võlus Malle (imekauni muusika kõrval) ka selle ooperi pisut frivoolne sisu. Nagu ta mu tähelepanu juhtis, on nendes stseenides, kus paarid on vahetatud ja õrnu tundeid avaldatakse hoopis teisele partnerile, muusika ja solistide partiid palju hingestatumad ja märksa sügavamad kui algusstseenides.
Igapäevases elus oli Mall muide üsna saamatu ja ebapraktiline. Toidu valmistamine polnud just tema tugevaim külg. Tema riiete ja pesu eest hoolitses mitu abilist. Mingi nööbi õmblemine või millegi triikimine olid tema jaoks peaaegu ületamatud ettevõtmised. Oma tuba ning selle