„Muidugi ei sobi see kõigile,” ütles ta. „Aga nende puhul, kes suutsid harjutused sooritada ja treeningkursuse lõpuni teha, pole ma näinud ühtki juhtu, mil sellest poleks kasu tõusnud. Mina ise nende hulgas. Mul on alati olnud nõrk suunataju. Igaühel on omad puudused. Isegi siis, kui ma enne Cogmediga tegelemahakkamist alati GPS-i kasutasin ja see ütles, „järgmise tänava juures pööra paremale,” ei pööranud ma õiges kohas ära. Ma poleks osanud arvata, et Cogmed parandab mu autoga sõitmise võimet, kuid ühel päeval panin tähele – „Issand küll, ma ei eksigi enam ära.””
Kuigi Garcia-suguste tunnistused on värvikad, on need skeptiliste teadlaste jaoks kõige kehvem tõestusmaterjal, sest iga kahtlane raviviis, mida on meditsiinis kõigi nende tuhandete aastate jooksul kasutatud, tugineb mingisugustele kinnitustele selle mõju kohta. „Näe, arst andis mulle verekaane ning nüüd on mu koeranaelad kadunud!” (Mis on vahest kehv näide, sest kaanid on mõneti ootamatult taas populaarsust võitmas, kuna sobivad hästi mõningat tüüpi haavade puhastamiseks.) Aga Cogmed on kognitiivtreeningute seas erilisel kohal just seetõttu, et selle kohta on avaldatud kõige enam juhuvalimiga kliinilisi katseid, mis sellest saadavat kasu kinnitavad, ning avaldamisjärge ootavad paljud uued uuringud, mille on sooritanud sõltumatud teadlased tunnustatud uurimisasutustes, millel puudub firmaga igasugune äriline suhe.
„Ma olin alguses skeptik,” ütles Julie Schweitzer, kes on ADHD programmi direktor Davises asuva California ülikooli MIND instituudis. „Minu mure oli, et nii mõnedki vanemad muutuvad meeleheitlikuks, sest nad pole lastele pakutava raviga rahul või ei taha neile tablette sisse sööta.”
Kui Schweitzer esitas granditaotluse Cogmedi uurimiseks ADHD ravivahendina, ütles ta mulle: „Mind hämmastas, et üheks referendi kriitikaks kujunes: „Me juba teame, et see töötab.” Mulle tundus, et on veel paljutki, mida me ei tea, ning ma arvan endiselt nii.” Tema uuring, mis puudutas 26 ADHD diagnoosiga last, võrdles kahtkümmet viit Cogmedi treeningsessiooni ühe teise arvutitreeninguga, mis ei muutu koos laste võimete arenguga progressiivselt raskemaks. Et testida selle mõju ühe ADHD kõige tõsisema tagajärje puhul – võimetus häirijate esinemisel ülesandele keskenduda – kasutas ta objektiivset mõõtmisviisi nimega „piirangutega akadeemiliste olukordade ülesanne” ehk RAST. „Panime lapse ühte ruumi ning andsime talle mängimiseks mõned lelud, siis panime lelud kõrvale ja andmise talle lahendamiseks matemaatikaülesande,” kirjeldas ta. „Ütleme, et ta veerand tundi matemaatikaülesandega tegeleks, ning lahkume siis toast, kuid kogu selle aja filmime teda. Hiljem peatame videolindi iga kolmekümne sekundi tagant: ta kas tegeleb ülesandega või ei tegele, näiteks mängib leludega, räägib omaette, niheleb, lahkub istekohalt vms.” Schweitzeri uurimuses, mis avaldati ajakirjas Neurotherapeutics 2012. aasta juulis, leiti, et platseebogrupi lapsed veetsid ülesandest eemal sama palju aega, kui uuringu alguses, aga Cogmedi treeningu läbinud keskendusid matemaatikaülesandele oluliselt kauem – keskmiselt kuus minutit rohkem kui platseebogrupi liikmed. „Saime positiivseid tulemusi, kuid see oli väga napp uurimus,” ütles Schweitzer. „Üldiselt jään töömälu treeningu kasutamise suhtes mõõdukalt optimistlikuks, kui asi puudutab selle potentsiaali ADHD ravis. Selle järele on tungiv vajadus, eriti just nende täiskasvanute seas, kellega ma töötan, sest traditsioonilistest raviviisidest ei piisa. Parimaks vahendiks on praegu ravimid, ning kuigi need võivad väga mõjusad olla, ei ravi nendega sugugi kõike. Paljud minu patsiendid kas ei soovi enam tablette võtta või on neil liiga palju kõrvalnähtusid. Vajame uusi tööriistu. Kui see töötab, siis oleks see fantastiline.”
ADHD pole kaugeltki ainus häire, mis töömälu võimekusele negatiivset mõju avaldab. Schweitzer on nüüd alustanud väikesemahulise uurimusega, mille katseobjektideks on lapsed, kel on geneetiline vaimne puue nimega fragiilne X-sündroom. Kuigi uurimusega pole veel lõpule jõutud, ütleb ta: „Võin kinnitada, et paljud neist lastest saavad ülesannetega hakkama. Suurem osa neist on selleks võimelised. Vanemad on väga rõõmsad.”
Veel üks grupp, mis sageli kognitiivset taastusravi vajab, on vähiravi läbinud lapsed. „Umbes 20−40 % lastel, kel on leukeemiat ravitud, toob see aja jooksul kaasa kognitiivsed muutused,” ütles Kristina K. Hardy, Washingtonis asuva Laste riikliku meditsiinikeskuse neuropsühholoog. „Nende puhul, kel ravitakse ajukasvajaid, võib seda näitajat hinnata vähemalt 60−80 protsendile.”
Neid noori ellujääjaid eristab teistest kognitiivse taastusravi saajatest see, et radiatsiooni või kemoteraapia mõju ajule saab selgeks alles aja möödudes. Hiljutises uuringus avastati, et kohe pärast ravi lõppu ei täheldatud akuutsest lümfoblastilisest leukeemiast tervenenute puhul erilise muutusi nende verbaalse IQ tulemustes, kuid varsti peale täisealiseks saamist olid näitajad keskmiselt 10,3 punkti võrra langenud.
„Inimesed, kel oli näiteks ajutrauma, kaotavad üleöö oskusi ning loodame, et neid on võimalik aja jooksul taas omandada,” rääkis Hardy. „Kuid lapsed, kel on vähki ravitud, ei kaota oma oskusi. Nad ei suuda lihtsalt uusi omandada, nagu enne. Kui nad esimest korda pärast ravi siia tulevad, ei näe me erilisi tagajärgi. Kuid juba aasta hiljem, kui ravi on ammu läbi ning lapsed käivad jälle koolis, ei suuda nad uut materjali endisel viisil omandada, nende hinded on langenud, sest ravi mõjutas nende töömälu ja tähelepanuvõimet. Sageli võib näha, kuidas nende akadeemiline suutlikkus ja IQ aja jooksul langevad.” Kuigi paljud lapsed suudavad ravieelsed kognitiivsed võimed täielikult taastada, vajamata taastusravi, ilmnevad teiste puhul tagajärjed kõige selgemini just täiskasvanueas, kinnitas Hardy. „Kui vaatame neid täiskasvanuid, kel kunagi ammu lapsepõlves vähki raviti,” ütles ta, „siis leiame, et see grupp ei saavuta oma arengu teetähiseid sama kiiresti kui nende kaaslased. Nad ei abiellu, ei koli vanemate juurest ära, ei lõpeta kooli, ei leia sama kergesti ega kiiresti töökohti. Kliinilise psühholoogina võin kinnitada, et see on väga masendav, kui teie lapsel diagnoositakse vähk ning ta elas selle üle, kuid nüüd on tema vaimsed võimed nõnda palju muutunud, et see jätab kogu eluks jälje. Ning kuna ma tean, mis juhtuda võib, on see väga kurb, kui ma näen last, kes on just ravi lõpetanud ning kellega hakkavad nüüd toimuma muutused, mille vastu ei saa ma midagi ette võtta. Nõnda hakkasin ma uurima viise kognitiivsete võimete arendamiseks, et nende laste väljavaateid parandada.” Ta avaldas 2012. aastal pilootuuringu, kus võrreldi Cogmedi arvutitreeningu platseeboversiooniga, mis ei muutu raskemaks, kui lapsed ülesannete lahendamisel paremaks muutuvad. Kahekümne lapse puhul, kes olid kõik kas ajukasvajast või leukeemiast paranenud, näitasid Cogmedil treenijad visuaalse töömälu ning vanemate hinnangul põhinevate õppehäirete puhul märgatavaid arenguid, kui nende tulemusi kontrollgrupi tulemustega võrrelda. „Ma hakkasin selle teemaga tegelema kui skeptik, kes ei uskunud, et vaid veidi aega arvuti taga töötamine võiks kedagi aidata,” ütles Hardy, korrates nõnda Schweitzeri sõnu. „Ma ei uskunud, et tulemused paranevad. Ning muidugi pole kõik suutnud arengut näidata. Aga leidub ka selliseid lapsi, kelle elu on pärast treeningu läbimist oluliselt paranenud. Ning kui laboris nende peal neuropsühholoogilisi teste tegime, siis nägime suuri muutusi. Mu kõhutunne ütleb, et see treening võib mõnd last aidata. Ma ei usu, et see kehtiks kõigi kohta. Kuid kõige uuemas uuringus täheldasime 50−60 % laste puhul säärast kasu, mis on kliinilisest seisukohast minu hinnangul oluline.”
Küsisin Hardylt, kas ta soovitaks talle teadaolevate tõendite põhjal Cogmedi neile lastele, kes on vähi üle elanud või kel on