„Raske osa,” rääkis Buschkuehl, „on kahe asja korraga tegemine. Kõigepealt pildi õige asend. Ning samal ajal tuleb kindlaks teha, milliseid loomi näidati, mis järjekorras nad ilmusid.”
„Kas kaheksakümneaastased arenesid?” küsisin.
„Jah, nad muutusid paremaks,” ütles ta. „Ka muude sarnaste ülesannete puhul täheldasime arengut. Võis märgata episoodilise mälu paranemist. Mitte olulisel määral, aga alguseks oli see kena tulemus.”
Sellest piisas, et nad otsustasid Jaeggiga jõud ühendada: too oli hästi tuttav N-backiga ning Buschkuehl teadis, kuidas inimesi treenida, seega tahtsid nad nüüd katsetada Berni ülikooli magistritudengite peal.
„Meie uurimishuvid kattusid siin,” ütles Buschkuehl.
„Nii et kaks pead on parem kui üks?” küsisin.
„Mulle tundub, et nii Berni ülikoolis kui ka siin, Michigani ülikoolis, sobime hästi koostööd tegema,” ütles ta. „Me muudkui töötame.”
„Töötame õhtuti,” ütles Jaeggi. „Töötame nädalavahetustel.” Jaeggi nimi oli 2008. aasta artiklis esimesena märgitud, samuti järgmiste artiklite puhul, mis käsitlesid lapsi ja vanureid. Seega esineb just tema nimi kõige sagedamini, kui antud teadusvaldkonnas nende uurimusele viidatakse. Kuid ta kinnitab, et Buschkuehl on uurimistöö juures temaga võrdses rollis.
„Martin on tarkvara ja meetodite mees,” ütleb ta. „Ma olen pigem, ma ei teagi, kirjutan teooria kohta ning korraldan organisatoorset poolt.”
Aga kas nad pole kunagi üksteise peale kadedad ega hakka teist võistlejaks pidama? Mõlemad vastasid eitavalt.
„Ma ei pea seda kunagi võistlemiseks,” ütles Buschkuehl. „See teeks elu liiga raskeks.” Lõunasöögi järel suundusime nende ühisesse kabinetti Michigani ülikooli psühholoogiahoone akendeta keldrikorrusel. Kabinetiuksel oli joonistus naerul näo ning tillukeste käte ja jalgadega ajust. Aju-mees hoidis pea kohal tõstekangi. Joonistuse all oli kiri „Aju treeningsaal”. Meiega ühines Jonides, psühholoogia ja neuroteaduse professor, kes nad oma laborisse karjääri jätkama kutsus ning oli märgitud nende 2008. aasta artikli kaasautorina (nagu ka Walter J. Perrig, nende akadeemiline juhendaja Bernis). Erinevalt Jaeggist ja Buschkuehlist, kellele meeldis kanda tosse ja kapuutsiga dresse, eelistas trimmis keha ja halliseguste juustega Jonides hästiistuvaid viigipükse, pruune nahkkingi ja hernerohelist triiksärki, mida kaunistas tilluke purjelaeva embleem. Laubale lükatud prillidega Jonides toetus vahel vastu seina, käed kukla taga risti, kuid kummardus peagi ettepoole, ise ägedalt žestikuleerides. Olles oma juhendatavatest põlvkonna jagu vanem, näis temast kiirgavat raskesti kättevõidetud tarkust, et teadlaste dispuudid meenutavad tihtilugu poliitikute omi. „Muidugi leidub ka skeptikuid, kes ei usu, et töömälu on võimalik sel viisil treenida, et muutlik intelligentsus areneks,” ütles ta. „Mõned väidavad, et nad ei suuda meie tulemusi korrata. Nad ütlevad, et andmed tõestavad, nagu määraks intelligentsuse peamiselt geenid. Kuid meil on oma lugu rääkida. Me kõik oleme oma tööd konverentsidel tutvustanud. Kui loenguid peame, ei soovi me musta pesu pesta ega mittesobivaid andmeid välja tuua, vaid eelkõige oma lugu esitada.” Ning siis ta esitaski selle.
„Leidub kaks tähelepanekut, mida peab tõsiselt võtma,” ütles ta. „Esiteks see, et paljud muud omadused on väga suurel määral geenidest sõltuvad. Näiteks pikkus. Me teame, et see on 70−80 % ulatuses geenidega määratud. Kuid teame ka, et keskkonnatingimused mõjutavad seda oluliselt. Näiteks saadavad toitaineid. Nii et isegi kui intelligentsus on suures osas pärilik, ei tähenda see, nagu seda ei saaks mõjutada.
Teine tähelepanek puudutab nähtust, mida mina nimetan „suviseks rumaluseks”. Kui lapsi esmalt aprillis ja siis uuesti septembris testida, on septembri tulemused halvemad. See tähendab, et mitte midagi tegemine ja suvi läbi teleka vahtimine mõjub intelligentsusele negatiivselt. Seega võib siit järeldada, et intelligentsi rakendamine on kohaldatav. See võib vastavalt sooritatud tegevustele paremaks või halvemaks muutuda. Ning raske on öelda, miks mõned meetodid töötavad ja mõned mitte. Võib suudelda palju konni, kuid vaid üksikud neist muutuvad printsideks.
Kui tuua mõned eriti ekstreemsed näited, siis kas olete kuulnud Glenn Schellenbergist, kes Torontos töötab? Glenn on nüüd avaldanud kaks artiklit ning minu arvates on need sellelaadsete uuringute seas ühed parimad, sest ta on näidanud, et laste intelligentsust on võimalik arendada muusikalise treeningu kaudu. Siin on üks konn, kes printsiks muutus. Glenn hakkas treenima säärast asja, mille seoseid intelligentsusega keegi ei uskunud, kuid siiski avastas ta, et see mõjub.”
Ma küsisin Jonideselt, miks tema intelligentsuse kasvatamist uurima hakkas, kuigi selle senine ajalugu koosnes vaid ebaõnnestumistest.
„Paljude teadlaste karjäär on minu omaga sarnaselt kulgenud,” vastas ta. „Olen lõviosa sellest veetnud lihtteadust tehes – vaimsete funktsioonide aluseid uurides. Treeninguga polnud siin midagi pistmist. Kuid nüüd tahan näha, kuhu võib välja jõuda, kui gaasipedaal põhja vajutada.”
Ta kirjeldas, et esimesed 25 aastat keskendus tema uurimistöö vaimsele võimele, mida tuntakse kognitiivse kontrolli nime all ning mis pole pelgalt intelligentsuse, vaid ka üldise käitumise ja emotsioonide alus. „Näiteks kui ma praegu end näljasena tunneksin,” rääkis ta, „siis mõtleksin, et pean pealaborisse minema ja kööki hiilima, et magusat süüa. Kuid need impulsid on võimalik alla suruda, nii et ma jään siia ja jätkan meie vestlust. See on kognitiivse kontrolli näide. See ning töömälu on intellektuaalsete funktsioonide aluseks. Just see eristab meid teistest liikidest. See võimaldab meil keskkonnast saadavat informatsiooni valikuliselt töödelda ning seda probleemide lahendamiseks kasutada. Kuid kognitiivne kontroll ei puuduta pelgalt intelligentsusega seonduvaid teemasid. Näiteks depressiooni puhul ei suuda inimesed negatiivset mõtlemist lõpetada. Ning nende inimeste puhul, kes ei suuda naudinguid edasi lükata ning muutuvad ülekaaluliseks või sõltlasteks, on probleem selles, et nad ei suuda mõne ihaga seotud mõtetest vabaneda. Kõik need juhtumid puudutavad kognitiivse kontrolli kaotamist. Praegu olen ma seotud uurimustega, mis üritavad aidata inimestel kognitiivset kontrolli taastada.” Jonidese arvates on ka N-back üks meetod, mis aitab inimese kognitiivset kontrolli tugevdada, tähelepanu keskendada ning häirijaid ignoreerida. Jaeggi ja Buschkuehl jagavad sama arvamust. „Meie arvates kuuluvad tähelepanu ja töömälu aju peamiste funktsioonide hulka, nagu vereringe keha puhul,” ütleb Jaeggi. „Kui treenite tähelepanu ja töömälu, siis arendab see teie peamisi kognitiivseid võimeid, mis mitmesuguste keeruliste ülesannete lahendamisel aitavad.” Ma küsisin, kui kaua saadav kasu võiks kesta?
„Me arvame, et see meenutab kehalist treeningut,” ütles Jaeggi. „Kui kuu aega jooksmas käite, parandab see teie füüsilist vormi. Aga kas see jääb kogu eluks püsima? Ilmselt mitte. Peate treeninguga jätkama.”
Kas ka motivatsioon mängib treeningu tulemuslikkuses oma rolli?
„Me arvame küll nii,” vastas Jaeggi. Alg- ja põhikooliõpilastega tehtud uuringus, mis avaldati 2011. aastal, avastasid nad, et vaid lapsed, kes piisavalt pühendunult N-backil treenisid ja märgatavalt paremaks muutusid, näitasid muutliku intelligentsuse osas vastavat arengut. „Parajaks väljakutseks on osutunud seegi, kuidas inimesi piisavalt motiveerida, et nad sellise treeninguga jätkaksid. See on oluline probleem, sest treening ei saa mõju avaldada, kui seda ei tehta.”
Kas treening avaldas ajule ka füüsilist mõju?
„Mul on hea meel, et seda küsisite,” ütles Jonides ning haaras