Ta mainis veel: „Nende laste jaoks on olukord selline, et me kas ootame ja laseme asjadel halvemaks minna või üritame midagi ära teha. Nii minu kui nende perede arvates on kolmkümmend minutit päevas arvutiekraani taga küllaltki tühine pingutus. Halvimal juhul pole sellest mingit abi. Kuid teame, et muutused töömälus on tihedalt seotud pikemaajalise intellektuaalse ja akadeemilise võimekusega. Seega on mõtet proovida töömälu probleemi käigupealt lahendada ning loota, et see aitab ka pikemaajalisi probleeme leevendada või edasi lükata.”
Minu järeldus: mulle avaldasid muljet nii Cogmedi uuringud, sellega seotud uurijate pühendumus, tõsiasi, et asjaga tegelevad kvalifitseeritud psühholoogid, kui ka selle küllaltki mõõdukas hind. Kui soovime diagnoositud kognitiivsele häirele ravi leida, siis kaaluksin seda kindlasti esimeste valikute seas. Aga kuna soovin oma muutlikku intelligentsust arendada, ei paistnud see mulle sobivat. Minu isikliku treeningrežiimi seisukohast lähtudes otsustasin Cogmedi nimekirjast maha tõmmata.
LUMOSITY
Lumosity, mille telereklaamid on aidanud firmal 40 miljonit liiget võita, kuigi tasuliste tellijate arvu ei avaldata, esindab vähemmeditsiinilist, demokraatlikumat lähenemist kognitiivtreeningule. Kaks naabrit minu kodukvartalist rääkisid mulle, et nad on seda kasutanud, ning nädal enne seda, kui ma San Franciscosse firma peakorterisse lendasin, sain e-kirja vanalt sõbralt Beloiti kolledži päevilt: „Mu õde tahab, et ma seda „Ajutreeningu” süsteemi tegema hakkaksin,” kirjutas ta. „Kas oled neist sellidest midagi kuulnud?” Lisatud link juhatas Lumosity kodulehele. Kui saabusin nende kontorisse, mis asus San Francisco kesklinnas Kearny tänaval paikneva renoveeritud hoone kuuendal korrusel, möödusin krohvimata telliskiviseinast ning jõudsin suurde avatud ruumi, mis polnud isegi vaheseintega töökohtadeks eraldatud ning kus paar tosinat kahekümnendates eluaastates töötajat arvutiklaviatuuride taga klõbistas. Köögialal troonis baariletil kolm kohvimasinat ning seal oli ka kaks klaasustega külmkappi – üks oli täis mahlapakke, teine õlle-, veini- ja viinapudeleid. See meenutas minu kujutlust mõnest Google’i harukontorist. Aga oodake nüüd, kas siin oli seinale kleebitud ka üks lahendamist ootav ristsõnamõistatus? Selle autoriks oli Tyler Hinman, kes oligi 2010. aastal just Google’ist lahkunud, et siia tööle tulla, ning oli viiel korral võitnud Ameerika ristsõnamõistatuste turniiri. „Ma soovisin leida töökohta, kus ma saaksin tegelda mind huvitavate mängude ja mõistatustega,” rääkis Hinman mulle. „Aga kui ristsõnad ja sudoku on pigem meelelahutusviisid, siis meie mängud pakuvad sulle samasugust rahuldust, kuid need on kavandatud arendama sinu aju, mälu ja probleemilahendusoskusi.” Firma pressiesindaja viis mu metallukseni, mis meenutas mõne garaaži oma, olles piisavalt lai kahe auto jaoks; ta vajutas nupule ning uks libises lakke, paljastades konverentsisaali. Meiega ühinesid seal firma kaasrajaja Michael Scanlon ning Joe Hardy, uurimus- ja arendusjuht.
Scanlon rääkis mulle, et veel 2005. aastal üritas ta Stanfordi ülikoolis neuroteaduses doktorikraadi omandada. „Ma uurisin Aafrika kirevahvenaid – need on väga lahedad tillukesed kalad,” jutustas ta. „Kui võtad ühe isase kala ja asetad ta teise isasega samasse akvaariumi, siis kaotab üks neist äkitselt paljunemisvõime. Ta sugunäärmed kahanevad; ta kaotab oma erksad värvid ning tõmbub halliks. See on päris lahe, sest see juhtub juba minutite ja tundidega. Ma uurisin, millised muutused nende ajus toimuvad ning kuidas see paljunemisorganeid mõjutab. Tegu oli põneva teemaga, kuid aja jooksul hakkas mulle tunduma, et see jäi inimeste maailmast liiga kaugele.”
Scanloni sõber Kunal Sarkat, kes õppis Princetoni ülikoolis, töötas erainvesteerimisfirmas, mis investeeris jõusaaliketti nimega 24 Hour Fitness ja lõikas sellest suurt tulu. Sarkat tahtis leida mõnd uut äri, kuhu investeerida saaks, midagi 24 Hour Fitnessi sarnast, kuid mõistuse arendamisega seotut. Ta ei suutnud midagi sobivat leida, vähemalt mitte midagi sellist, millega kaasneks säärane kutsuv, kaasahaarav, massidele suunatud kuvand, mis 24 Hour Fitnessiga seostus. Nõnda otsustas ta koos Scanloni ning programmeerija ja mängudisaineri Dave Drescheriga ise säärase firma luua.
Et firma käimatõmbamiseks piisavalt aega leida, loobus Scanlon 2005. aastal Stanfordis kirevahvenatest, kuigi tal oli sääste kogutud vaid pooleteise kuu tarvis.
„Hakkasin siis internetis pokkerit mängima,” rääkis ta mulle. „Mängisin igal õhtul paar tundi. Üks mu hea sõber oli paari aastaga nõnda üle miljoni dollari teeninud. Ta õpetas mind.”
Scanloni elu suurim õnnemäng tasus end ära, kui Lumosity 2007. aastal uksed avas ning iga kvartaliga 20−25 %-list kasvutendentsi näitas. Firma sai 2011. aasta juunis ühelt riskikapitalifirmalt 32,5 miljonit dollarit. Firma andmetel oli nende kasutajate arv aastaga kasvanud 25 miljonini. Juba 2013. aasta aprillis teatati kasutajate arvuks 40 miljonit. Firma hüüdlauseks on: „Sinu aju – aga arukam.” Kui ma nende kodulehte 2011. aastal esimest korda külastasin, kuulutati seal: „Meie kasutajad on teada andnud järgmistest arengutest: selgem ja ladusam mõtlemine; kiirem probleemilahendusoskus; suurenenud erksus ja teadlikkus; parem keskendumine töökohal ja autoroolis; nimede, numbrite ja teejuhiste meeldejäämine.” Firma rajajad väidavad, et neid tulemusi saavutatakse tänu sellele, et tõestatud mõjuga, kuid igavad kognitiivsed ülesanded, nagu N-back ja kompleksvahemik, on rüütatud värvikate mängude vormi. Nende N-backi versioon on tõepoolest Jaeggi ja Buschkuehli omast täiesti erinev (Nood rääkisid, et kuigi nad firmat mängu loomisel nõustasid, ei küsinud nad selle eest mingit rahalist kompensatsiooni). Lumosity versioon kujutab endast konna, kes hüppab ühelt vesiroosilehelt teisele. Mängijad alustavad sellest, et klõpsavad tollele lehele, kust konn just lahkus (1-back), kuid järgnevatel tasemetel peavad nad klõpsama neile lehtedele, kus konn viibis kaks, kolm, neli või veelgi enam hüpet tagasi. Lumosity kataloogis on ka palju selliseid mänge, millel pole N-backiga midagi pistmist. „Näiteks „Koletiste aia” puhul,” ütleb Hardy, „näete labürinti, kus mõnel ruudul on koletised. Siis kaovad nad ära ning te peate labürindi läbima sellist teed mööda, et ei astu ühelegi ruudule, kus oli mõni koletis.” Kuigi mõned neist mängudest on Cogmedi omadest sisuliselt eristamatud, lõppevad siin ka nende firmade sarnasused. Lumosity ei kasuta mängijate hindamisel, jälgimisel ja treenimisel psühholoogide abi; igaüks võib end internetis kasutajaks registreerida ning hetkel on kuutasu14,95 ja aastatasu 79,95 dollarit. Kuid rohkem kui neljakümne mängu seas, mida neile pakutakse, on minu hinnangul ka selliseid, mille kohta pole teaduslikult tõestatud, et nende harjutamine mingit tegelikku, päriselus avalduvat kasu toob.
Siiski on Lumosity kohta teadusajakirjades või konverentsidel avaldatud juba 15 uurimust ning veel paar tosinat on praegu parasjagu töös. Shelli Kesler, Stanfordi ülikooli interdistsiplinaarsete aju-uuringute keskuse psühholoog ja kaasprofessor, avaldas 2011. aastal Lumosity kohta kaks pilootuuringut. Üks puudutas kahtkümmet kolme vähist paranenud last ning tõestas, et Lumosity mängud arendasid nende vaimsete protsesside kiirust ja paindlikkust ning mälu. Teise uuringu katsealusteks olid kuusteist 7−14-aastast tüdrukut, kel oli diagnoositud Turneri sündroom, geneetiline häire, mida seostatakse kognitiivsete puudujääkidega matemaatilistes võimetes. Kui nad harjutasid kolme matemaatikamängu, mille Kesler Lumosity abiga välja töötas, arendas see tüdrukute matemaatilisi võimeid. Kummagi uuringu puhul ei kasutatud juhuvalimit, seega pole võimalik teada, kas platseeboefekt tulemustes mingit rolli mängis. Ent 2013. aasta mais avaldas Kesler oma viimase uurimuse Lumosity kohta, kus seekord kasutati juhuvalimit, mis koosnes neljakümne ühest rinnavähist paranenud naisest, kelle puhul kakskümmend üks läbisid kaheteist nädala jooksul nelikümmend kaheksa treeningsessiooni, samas kui teised kakskümmend jäid ootejärjekorda. Kesler teatas ajakirjas Clinical Breast Cancer: „Kognitiivne treening viis märgatavate arenguteni kognitiivses paindlikkuses, suulises väljendusoskuses ja töötluskiiruses, ning valimi nõrgemas osas ka statistiliselt tähenduslike arenguteni suulise mälu puhul, mille juures kasutati standardseid mõõtmisviise. Täidesaatvatele tegutsemisoskustele, sealhulgas planeerimisele, organiseerimisele ning ülesannete monitooringule antud isiklikud hinnangud tõusid aktiivse grupi puhul samuti, kui neid ootejärjekorda pandud grupiga võrrelda.”
„Üks põhjus, miks Lumosity mulle meeldib, on see, et nad pakuvad mitmesuguseid erinevaid ülesandeid, mitte ainult üht