Otsustasin, et jätan viimastesse tundidesse minemata. Õues oli üsna paks lumi ja see oli täiesti rikkumata. Minu kõrvu ei kostnud ainsatki häirivat heli. Kogu kooliümbrus oli vaikne ning tasapisi hakkas päev hämarduma. Lume alla mattunud muruplats oli jalajälgedest puhas.
„Kui ma nüüd sinna astun, on minu jäljed esimesed,” mõtlesin endamisi. Võisin olla vähemalt kordki milleski esimene. Päris esimene.
Astusin ettevaatlikult lumele. Selle krudin jalge all oli ainus heli, mida kuulsin. See kõlas hästi. Astumine värskele krudisevale lumele. Viskasin end selili ja naeratasin allasadavatele helvestele. Vaatasin nii kõrgele, kui silmad küündisid. Taevas oli hall ning lumehelbed langesid aeglaselt ja õrnalt mu näole ning juustele, sulades minuga üheks.
Sulgesin silmad vaid hetkeks, kuid juba oli keegi mu kohale kummardunud. See oli Sander. Naeratasin talle. Mu silmad olid täis nukrust ja sügavaid tundeid, mida tema ei suutnud neist välja lugeda ega mina sõnadesse panna. See oli valus. Hakkasin tasapisi mõistma valu tegelikku tähendust.
Sander astus paar sammu edasi ning viskas end minu kõrvale pikali. Ta võttis mul käest kinni.
„Miks sa tundides ei ole? Pisut naljakas on seda küsida, kui ma ise samamoodi teen,” naeris ta ning lisas tõsisemaks muutudes: „Sa oled viimasel ajal kuidagi nukker. Sa ei räägi ka, milles asi on. Tahaksin sind aidata, aga mulle tundub vahepeal, et sa hoiad minust teadlikult eemale.”
Tahtsin talt küsida, kas ta arvas, et mina olen selles süüdi. Pigem kuulus süü temale, et ta nii vabalt igale tüdrukule naeratas ja kõiki ühtemoodi kohtles. Teadsin, et see ei olnud tõsi ja viga oli täielikult minus. Mina olin see, kes vaatas teda uue pilguga. Kusagilt kaugelt. Ja tema ei teinud märkamagi, et ma teda jälgin.
„Kõik on korras,” valetasin. „Ja kindlasti ei hoia ma sust meelega eemale. Lihtsalt … nii on juhtunud.”
Sander kuulas huviga, lugedes sõnu mu huulilt, aga mina vaatasin kõrvale. Ma ei suutnud talle näkku valetada. Ta ajas end jalule ja ulatas mulle käe. Tõusin samuti püsti. Sander pühkis mu lumest puhtaks ja kallistas mind kohmetult.
„Kui miski sind häirib, võid mulle rääkida.”
Püüdsin end tagasi maa peale suunata, aga mu süda ihkas koormast lahti saada. Pidin talle seda ütlema.
„Tead, ma … sa … vist …”
„Sain juba varem aru. Sa ei paista mulle tüdrukuna, kes kutsuks kellegi tundmatu endale külla või läheks midagi küsimata peaaegu võõra poisiga kaasa,” ütles Sander.
Ja rohkem ei midagi. Ta ei rääkinud, mida tema tunneb. Olin saanud talle oma südant puistata, aga sellest ei piisanud.
Olin alati arvanud, et kui saan selle südamelt ära rääkida, on kõik korras. Mul ei olnud vaja talle meeldida, sest mulle piisas tema kohaolust. Piisas sellest, et ma sain tema kõrval olla ja teda jälgida. Tegelikult ei olnud ma isegi seda ette kujutanud, et talle päriselt ütlen, mida tunnen. Või kui olingi, oli Sander mu vaimusilmas muidugi vastanud: „Mai, tead, mul on tunne, et sina meeldid mulle ka, juba pikka aega. Ma pole varem nii tundnud.” Aga ta ei öelnud midagi sellist. Ainult minu tunded üksi ei tähendanud midagi.
Hiljem järele mõeldes tundus see unenäona. Ma ei olnud taibanud, et Sander teadis, et ta meeldib mulle. Tundus harukordne, et ta tuli minu juurde just õigetel hetkedel ja tundis mu pärast muret, nii nagu ma soovisin, et ta tunneks. Ja ometi ei olnud see uni, sest tegelikult ei olnud kõik hästi. Ta teadis, aga ta ei saanud mulle midagi vastu pakkuda.
Pärast vestlust koolihoovis ei muutunud suurt midagi. Suhtlesime täiesti tavalisel moel edasi. Me ei võtnud seda enam jutuks. Mõnikord, kui tunnid said plaanitust varem läbi (kunstiajaloo õpetaja oli talveperioodil tihti haige), läksime Maiasmokka teed jooma ja kooki sööma. Sander valis alati kõige magusamad koogid, kuid mina otsisin hoolikalt midagi sellist, mis ei oleks ülepakutud. Sander proovis nii mõnigi kord minu eest maksta, aga mulle ei meeldinud see mõte sugugi.
Maiasmokk oli kogunud palju uusi kliente. Detsembrikuus oli peale minu ja Sandri kohvikus tavaliselt veel umbes tosin inimest. Paistis, et noorel omanikul oli selle üle väga hea meel. Uutele külastajatele viis ta alati kannutäie helesinist teed, mille põhjas ilutses lill. Me ei julgenud talle öelda, et olime Maiasmokale korralikku reklaami teinud: olime valmistanud lendlehti ja mainisime kohvikut alati oma tuttavatele, mille peale need otsustasid samuti koha üle vaadata. Jõulude eel oli hea meel inimesi rõõmsana näha.
Kui me õrna lume alla mattunud munakivitänavat pidi kohvikust eemale jalutasime, küsis Sander, mida ma jõulude ajal teha kavatsen.
„Ma ei ole veel kindel,” vastasin ebalevalt. „Ma ei tea, mida mu vanemad teha plaanivad. Eelmine aasta läksin vanavanematele külla. Mis sul endal plaanis on?”
Sander vaikis hetke ja naeratas väga jõuetult. „Ma lähen surnuaeda.”
Vaatasin talle üllatunult otsa ning kõndisin kohmetult edasi.
„Sa ei tahagi teada, miks ma sinna lähen?”
Olin oletanud, et on üpriski iseenesestmõistetav, et inimesed käivad jõululaupäeval surnuaias lähedaste haudadele küünlaid viimas. Siiski tundsin, et ta ootab, et ma küsiksin.
„Mida sa surnuaias teed?”
Ta vaatas mind soojalt ja naeratas nõrgalt. „Tead, ma ei ole alati oma isaga koos elanud. Varem elasin ma linnast väljas, aga ma olin oma eluga üpriski rahul. Ma ei saanud küll emaga läbi, kuna miski, mis ma tegin, ei olnud tema jaoks piisav. Ta käskis mul alati kõike paremini teha, olla teistest parem, ehk sellepärast ongi mul praegu nii head tulemused, mis?” naeris ta ja õhkas oma kinnastele sooja hingeõhku.
See oli tõsi. Sandril olid tõesti suurepärased hinded ja ma ei leidnud tema juures ainsatki viga. Võib-olla üksnes see, et ta hoidis nii palju asju endale, kuid tasapisi hakkas mulle tunduma, et see sein, mida ta nii meeleheitlikult enda ja teiste vahele ehitas, oli meie kahe vahel vaikselt lagunema hakanud.
„Aga sellegipoolest oli kõik hästi. Mul oli keegi, kellele toetuda. Keegi, kellele ei läinud korda minu õppeedukus või osavus. Keegi, kelle jaoks olin ma hea just sellisena, nagu ma olin.”
Kohkusin pisut. Olin küsinud selle küsimuse, et pakkuda Sandrile võimalust endast rääkida, kuid mind valdas raske ebakindlus, kas tahangi edasist juttu kuulda.
„Mul oli tüdruk, kellega sain kõike jagada. Teda kiusati koolis ja tal oli kodus palju probleeme. Tema isa oli väga vägivaldne ja tal ei olnud ema. Ta käis minu klassis. Tal olid pikad tumedad juuksed ja tumedad silmad. Ta oli väga ilus tüdruk, meie klassi Helena meenutab teda pisut.”
Sander naeratas ja sealjuures paistis ta minevikku nii igatsevat, et mu süda tõmbus rinnus kibedasti kokku. Ta armastas kedagi teist.
„Tead, me ei käinud kunagi väljas. Me ei käinud kohvikutes, me ei käinud kordagi lõbustuspargis, kontsertidel, aga meil oli päris oma koht, kus me saime alati häirimatult olla. Temale ja mulle polnud kunagi teisi inimesi vaja. Kui teda kiusati, segasin ma pealtnäha ükskõikselt vahele. Mind kuulati, sest ma sain kõigiga hästi läbi, kuigi mitte ükski neist „sõpradest” ei tekitanud minus elevust. Mitte keegi neist ei tekitanud minus tunnet, et tahaksin nendega pärast kooli suhelda või väljas käia. Mitte keegi peale tema. Ta oli nii õrn ja ma tahtsin teda kaitsta. Ja varsti ma taipasin, et ta oli samasugune nagu mina: ka tema ei vajanud teisi. Kuid tema ei teeselnud nagu mina, tema ei näidanud nende vastu kübetki huvi, mina seevastu olin alati seltskonda kaasatud.”
Sander jäi seisma ja vaatas mulle selge pilguga otsa. Ta oli palju pikem kui mina. Vaatasin katkematult vastu. Sandri silmad olid endiselt soojad, kuid ta ei naeratanud enam.
„Ta tõesti armastab kedagi teist,” mõtlesin. Mul oli nii valus, et ma ei suutnud midagi öelda. Tundsin, kuidas mu nägu õhetab ja nägemine muutub tuhmilt uduseks. Keerasin pilgu maha ja hakkasin edasi kõndima.
„Mis edasi sai?” küsisin pisaraid pühkides,