Hommikud olid pimedad ja tekitasid minus kerge tühjustunde. Akna taga valitses ilma külm vihm, mis peksles vastu raagus puid ning aknaklaase. Vaatasin kaugustesse, kuid mu pilgu püüdis tumedasse riietunud noormees. Tal polnud mütsi ega vihmavarju. Ja taas kord hämmastas mind temast tulvav energia ja ilu.
Koolimajas viibides tundus kõik hästi olevat. Õues oli pime, külm ja märg, sees aga kiirgasid valgust suured koridorituled, valged radiaatorid andsid sooja ja kõik oli kuiv. Hea oli, kuigi tundus võlts. Koridori peal jooksid mõned väiksed lapsed ja treppe mööda saabusid kõrgi olemisega abituriendid. Ootasin, millal Sander koolimajja jõuab. Mõtlesin, kas ta tuleb kohe teisele korrusele või on tal midagi muud teha. Põrnitsesin kergelt õõtsuvat tammepuud. Kõik lehed olid jämedailt okstelt maha langenud.
Sander tuligi teisele korrusele. Tema juuksed tilkusid külmast vihmast. Hetkel, kui ta minust mööda jalutas, hingasin endasse tema riietest hõnguvat värsket ja joovastavat lõhna. Selsamal silmapilgul lõi mulle rindu terav valu. Ma olin end ehk liiga tähtsaks pidanud. Sander jalutas minust välja tegemata mööda. Võtsin aknalaualt oma koti ja läksin esimesele korrusele tagasi.
Sel hommikul ei olnud mul üldse tuju tundidesse minna. Tundsin end värskendavast vihmast hoolimata elutu ning tühjana. Kell helises tundi. Istusin peaukseni viivatel trepiastmetel ja vaatasin teisel pool ust langevat vihma. Ilm hakkas jahedamaks minema. Toetasin pea käte peale ja püüdsin mõelda seni juhtunud sündmustele.
Kõik oli tavaline. Mina olin tavaline, liiga tavaline. Ainus asi, mis mind viimase aja vältel paelunud oli, oli Sandriga koos viibimine. Nihutasin end paari tõukega seinani ja toetusin selle vastu. Sulgesin silmad. Koolimaja oli vaikne. Alumisel korrusel oli kuulda vaid vihmasabinat. Ja õues oli hämar.
Koolikell ehmatas mu üles.
„Kui rumal minust!” mõtlesin. Lõin kaks kiiret patsu vastu põski ja jalutasin tujutult kolmandale korrusele. Filosoofia. Ja Sander. Prantsatasin toolile. Heli kahekordistus, sest klass oli suur ja tühi. Surusin lauba vastu lauda ja tõmbasin koti pea peale. Tundsin end nii halvasti. Tundsin end halvasti, et olin ennast luba küsimata nii tähtsaks pidanud. Tundsin end halvasti, et olin nii tavaline.
„Kus sa esimese tunni ajal olid?”
Vastasin pead tõstmata: „Kuulasin vihma. Vahepeal on hea tunda, kuidas see unne võib suigutada. See on õrn.”
„Hea kuulda, et oled filosoofiaks päris kenasti valmistunud,” naeris Sander, istudes oma kohale. Mulle meeldis tema hääl. Teda kuulates ei saanud päris hästi aru, kas ta on poiss või mees. Piilusin teda silmanurgast. Ta kandis enamasti sviitreid või nööbitavaid kampsuneid. Juuksed olid alati sassis. Tal olid väga tumedad juuksed. Ja tumedad silmad. See kõik mõjus nii hästi.
„Mis tunne see on?” küsisin pikemalt mõtlemata.
„Mis asi?”
Tõstsin pea käte ja koolikoti alt välja. Hakkasin mõtlema, miks ma seda üldse küsinud olin. Mul oli veel võimalus tagasi tõmbuda, aga tung küsida oli liialt suur. Ja uudishimu veelgi suurem.
„Mis tunne on kedagi armastada?”
„Mai, miks sa selliseid asju küsid? Sa küsid kogu aeg selliseid küsimusi. Ma ei saa aru, kust sul sellised mõtted tulevad. Sind on nii raske lugeda.”
Viimane kõlas nagu kompliment. Tundsin, kuidas mu põsed kergelt õhetama hakkasid. Vaatasin talle otsa, oodates vastust. Aga vastust ei tulnud.
Inimesed hakkasid klassi imbuma. Käsikäes tulid ka Mari ja Artur. Ma polnud nendega kaua aega rääkinud. Panin tähele, et ka Juku ja Karl olid tasapisi hakanud neist eemale hoidma. Mul oli kahju, et olime üksteisest kaugenenud. Veel kurvem oli tõsiasi, et mitte keegi meist ei teinud meie sõprusringi püsimiseks midagi. Mul oli tunne, et mina ise olin Sandrist huvitumisega meie kaugenemisele tõuke andnud. Nägin Jukut sisenevat koos poisiga, kes oli meiega liitunud alles kümnendas klassis. Olin neid viimasel ajal tihti kooli peal koos silmanud.
Karl omakorda oli hakanud suhtlema kaheteistkümnendikega. Peamiselt tüdrukutega. Kaheteistkümnenda klassi tüdrukud olid targad ja väga ilusad. Karl oli samuti tark ja hea väljanägemisega. Ta kandis tumeda raamiga prille ja tal oli alati kaamera kaasas. Talle meeldis pildistamine. Ja kaheteistkümnenda klassi tüdrukutele meeldis, kui neid pildistati.
„Ehk nii peabki olema,” mõtlesin endamisi. Viipasin Jukule. Juku naeratas. Olin täiesti kindel, et tema on samamoodi kurb, et me tasapisi lahku kasvame.
Keskikka jõudnud meesterahvas soris oma paberites ja hakkas seletama mõisteid. Kirjutasin kõik sõna-sõnalt konspekti üles. Vahepeal kiikasin Sandri poole. Sander vaatas välja. Ta jälgis sedasama vihma, mida mina olin enne jälginud.
„Sul on õigus, vihmal on imeline võime unne suigutada,” sõnas ta ja naeratas uniselt.
Märkasin, et ta võitles raskete silmalaugudega. Ta arvas, et ma polnud ta sõnu kuulnud, aga mina kuulsin neid suurepäraselt.
„Mulle meeldib vihm,” ütlesin vastuseks. „Suviti on vihmal hea lõhn ja sellega kaasneb kas kerge nukrus või ülevoolav lõbusus. Tavaliselt, kui sajab, jätan akna lahti. Ärgates on tuba värskust täis ja ka mina tunnen, et olen puhtusest joobunud. Kui ma vanavanemate juures olen, siis käin alati vihmaga jalutamas. Seal on mulle armsaks saanud metsarada. Mul on tunne, et kõik elav, mis mind seal ümbritseb, armastab samamoodi vihma. Seal tunduvad igapäevamured kauged.”
Taipasin, et olin end rääkima unustanud. Mul oli piinlik.
„Anna andeks, et ma sinuga nii koduselt räägin.”
Keerasin pea ära ja suunasin pilgu vihikusse.
„Ei, mulle meeldib, et sa räägid. Ausalt öeldes olin pisut üllatunud, sest tavaliselt ei ütle sa kuigi palju. Räägid rohkem pinnapealsetest asjadest.”
Sellised sõnad olid mulle meelituseks. Mul oli hea meel, et ta sedasi reageeris.
„Ju oled mu usalduse võitnud,” vastasin kindlameelselt. Mulle tundus, et viimasel ajal üllatasin teda sageli. Kui ma midagi ütlesin või tegin, jäi ta mulle tihtipeale sõnatult otsa vaatama. See tegi mu meele heaks. Filosoofia möödus mõistetamatult ja kiiresti.
Sander seisis kooliukse ees. Õues sadas paduvihma. Ta kaalutles pikalt, kas astuda saju kätte või mitte. Muigasin. Tõmbasin kiirelt mantli selga ja salli kaela ning tormasin kooliuksest välja. Jäin Sandri kõrvale seisma. Vaatasin talle otsa ja naeratasin. Taipasin, et olin kiirustades oma vihmavarju nakki jätnud. Kui tagasi läksin, oli garderoob juba lukku keeratud. Astusin nördinult uuesti uksest välja.
„Mu vihmavari jäi luku taha.”
Sander hakkas naerma, mis pani ka mind piinlikkusest kergelt kihistama.
„Lähme siis kiiresti bussipeatusse,” sõnas ta ja astus vihma kätte. Tema sassis soeng liibus hetkega pea ligi. Ta tõmbas kergelt sõrmedega läbi juuste ja liikus edasi. Kõndisin talle järele.
„Parem jalutame täna. Võin sind näiteks enda juurde teed jooma kutsuda. Peale sellist jalutuskäiku kulub küll üks kuum tee ära. Või mida sina arvad?”
Sander muigas. „Sa ei jäta mulle just eriti suurt valikuvõimalust.”
Viisin Sandri enda juurde kõige pikemat teed pidi. Olin üsnagi kindel, et ta sai sellest aru, kuid võimalus oli liiga hea, et seda mitte kasutada. Rääkisime palju. Kodutänavale jõudes hakkas vihm tasapisi vaibuma. Korraga jäi Sander seisma.
„Oled sa kindel, et ma tulla tohin? Mida su vanemad ütlevad, kui sa võõra poisi endaga kaasa tood?”
„Neid pole kodus, ära muretse.”
Keerasin ukse lahti ja me astusime sisse. Panin mantli köögitoolile kuivama. Soovitasin Sandril sama teha. Käisin kärmelt oma toas ära ning panin kuivad riided selga ja kammisin juuksed läbi. Lokki tõmbuva tuka kinnitasin klambriga