Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“. Janika Vaht

ülejäänud koolipäevad, läksin kohe pärast tundide lõppu linna, et endale kuusk muretseda. Ilm oli ilus. Päev hakkas vaikselt õhtusse veerema, ent ei olnud veel päris pime. Kesklinn oli soojades jõulutuledes ning ka mööduvad inimesed paistsid palju sõbralikuma ilmega ringi käivat kui tavaliselt.

      Pidin tõdema, et jõulud on tõesti ilus aeg. Kõik tundub palju helgem, ilusam ja lõbusam, kui tegelikult on. See on illusioonide aeg: saad oodata ja soovida kõike, mida ihkad, mis sellest, et võid hiljem pettuda. Aga hea on midagi oodata. Ja seda ma ka tegin.

      Seisin poeakende ees ja vaatasin väljapanekuid. Korraga patsutas keegi mu õlale ja ütles madalal soojal häälel: „Tervist.”

      Tundsin, kuidas kogu mu keha ja hing ühekorraga meeldivalt elavnesid.

      „Mida sa linnas teed?” küsis Sander sõbralikult naeratades.

      „Kuuske ja ehteid otsin, aga unustan end alailma kõike muud tegema.”

      Sander hakkas naerma ja küsis, kuidas ma kavatsen kuuse koju viia, isegi kui peaksin selle leidma. Vastasin, et plaanisin seda teha liinibussiga.

      „Paistab, et sa vist isegi ei kujuta ette, kui suured puud päriselus on,” naeris tema edasi.

      Millegipärast lõpetasime jäähallis. Panime ostukotid ja pooleteisemeetrise jõulupuu seina najale ning läksime uisutama. „See on küll tore viis reede õhtut veeta,” mõtlesin.

      Ei saanuks öelda, et me ei osanud uisutada. Sander oskas seda vägagi hästi. Tundus, et ta on varem palju harjutanud. Minagi püsisin uiskudel kenasti ja liikusin päris kiiresti, kuid mul oli raskusi pidurdamisega. Koperdasin ja kukkusin tihti. Sandrile pakkus see nalja. Ta nautis end. See tegi mu meele ainult rõõmsamaks. Nii rõõmsaks, et isegi pidev kukkumine ei morjendanud.