On iseloomulik, et paljud Peirce’i järglased, nagu Charles Morris või Thomas Sebeok, ei kasuta Peirce’i kategooriaid nagu ‘esimene’ või ‘esmasus’ ning isegi eelistavad mitte anda otseseid märgidefinitsioone, pidades paremaks näiteid ja parafraase.
Näib, et põhjus pole Peirce’i ebapiisavates pingutustes, vaid peitub märgi loomuses. Kui me püüame defineerida märki, lähtudes samast loogikast, millega defineerime ükskõik millist teist empiirilist objekti (ent see ongi täpselt, mida Peirce üritab oma fenomenoloogias või faneroloogias teha), libiseb märk lihtsalt minema. See ei ole objekt nagu teised asjad. Märk ei ole „mingiasi” (something), see pole üldse mingi asi (thing).
Tekib paradoksaalne olukord. Me võime märgid suurepäraselt ära tunda. Me võime neid kirjeldada ja analüüsida, meil on nende süstematiseerimiseks palju erinevaid viise, kuid me ei suuda öelda, mis märk ise on. See tekitab palju tüli, ning mitte üksnes teoreetilisel tasandil. Iseäranis suured probleemid kerkivad erinevates kultuurisemiootika valdkondades, nt on küllaltki suur hulk publikatsioone filmisemiootikast, kuid me ei tea, mis on kinematograafiline märk. On olemas filmikeel (isegi erinevad filmikeeled), on olemas terve hulk selle keele kirjeldusi ja analüüse, kuid mis on filmikeele märk, jääb enamasti segaseks. Teatud mõttes tekivad sarnased probleemid luulesemiootikas, muusikasemiootikas jne. Isegi loomuliku keele märgiküsimus ei ole praegu enam nõnda selge, nagu see tundus olevat mõni tosin aastat tagasi. On tekkinud isegi semiootika eriliik: märkideta semiootika.
Nüüd kerkib küsimus: miks ei esinenud Saussure’il niisuguseid raskusi? Vastus on ilmne: Saussure’i jaoks ei ole märk algusest saadik empiiriline fenomen. Tema implitsiitselt platonistlikus süsteemis on märgil sama loomus nagu Platoni ideel. See ei ole mingi objekt, vaid see realiseerub objektis. Teisisõnu, ka Saussure’i puhul peame järeldama sama mida Peirce’i puhul: märke ei saa käsitleda sarnaselt teiste asjadega. Asjade maailmas pole kohta märkidel, märkide maailmas pole kohta asjadel. Semiootika püüab leida ja rajada teid nende maailmade vahel.
Kolmas samm. Märkide tee
Olen veendunud, et hea märgidefinitsiooni puudumine ei ole nüüdisaegse semiootika rajajate viletsa pingutuse tagajärg. Raskused peavad peituma objektis endas. Püüame läheneda probleemile vastassuunast: mitte uurida välja, mis on märk, vaid mis see ei ole. Tõepoolest, semiootika tormi ja tungi perioodil olid uurijad alati entusiastlikud, kui nad avastasid uut tüüpi märke, semiootikavaldkondi jne. Vrd nt Morrise (1938) ja Sebeoki (1994) raamatute algusi, mis sisaldavad rea näiteid: see on märk, need on märgid, need, need ja need on märgid jne. Neil on loomulikult õigus: „need” on tõepoolest märgid. Ent kui kõik „need” meie ümber on märgid, mis siis ei ole märk? Kui iga asi on märk, siis ei ole semiootika enam seotud empiirilise teadmisega, vaid sellest saab n-ö „üleüldine kõiksuse teooria”. Märgi identiteet ei ole temas endas, vaid on täiesti teises objektis, mida nimetatakse märgi tähenduseks. Märk ei ole identne ei iseenda ega objektiga, mida ta tähistab. Märki identifitseerib tema tähendus, kuid märk ei ole identne ka oma tähendusega, need on põhimõtteliselt erinevad fenomenid. Seega ei kehti märgimaailmas identsuse seadus. Semiootika aluseks on sisemine paradoks: A ≠ A.
Märgisfääri põhimõtteline paradoksaalsus ei ole vaid üks selle eripärasid. Piisab, kui öelda, et see on ebatõe fenomeni alus. Märgieelses ja – välises maailmas ei ole kohta valedele, vale tuleb maailma koos keelega, valed luuakse märkide abil. Nagu väitis resoluutselt Rousseau ja enne teda Aisopos, keel on loodud valetamiseks. Võitlusest ebatõe vastu on sajandite vältel saanud alati võitlus keele vastu, selle semiootilise loomu vastu. Kuid see võitlus on lootusetu kas või juba seetõttu, et märkide vastu saab võidelda ainult märkidega.
Ometi tunneb mõttelugu erinevaid katseid vältida märke ja identsuse seadust. See võib näida küllaltki ootamatu, kuna just märgid näivad seda seadust rikkuvat, kuid tuleb tõdeda, et võitlus (enese) identiteedi vastu on peaaegu alati ka võitlus märkide vastu. Eelkõige seonduvad katsed öelda lahti identsuse seadusest idamaise mõtlemise traditsioonidega, ent ka läänemaailmas võib näha mitmeid katseid seda põhimõtet õõnestada. Ehk kõige tuntum on Herakleitose ütlus „Sa ei saa astuda kaks korda samasse jõkke” (Platon, „Kratylos” 402a). Siiski on hämmastav, kui probleemsed kõik need katsed on. Näiteks eitab Herakleitose väide ainult objekti eneseidentiteeti, kuid mitte subjekti oma. Kaks korda ei saa astuda samasse jõkke, sest muutunud on jõgi, mitte see, kes astub (muidugi võib olla ka täiesti vastupidine järeldus, mille aluseks on tees subjekti pidevast muutumisest muutumatus maailmas: „Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti”, Kg 1:4). Teiseks, täielikult eitatakse mitte objekti eneseidentiteeti, vaid ainult erinevaid ajasegmente. Miski ei ohusta objekti eneseidentiteeti igal eraldi ajahetkel, teisiti oleks võimatu jõkke astuda mitte ainult kaks korda, vaid isegi üks kord.
Mis on eneseidentiteedi alus jõe või ükskõik millise teise objekti puhul? See on märk, mis tähistab vastavat objekti. Mis Herakleitost häirib, on see, et pidevad muutused maailmas ei peegeldu sõnades, märkides. Märgid eksitavad: jões on juba teine vesi, kuid seda nimetatakse ikka samaks jõeks. Hiljem hakkab sarnane probleem vaevama keskaegseid nominaliste.
Tõmbame otsad kokku. Ilma märkideta ei ole ükski teadmine võimalik, ning teadmise eeltingimus on fenomeni identsus iseendaga (A = A), samas kui teadmise protsessis asendatakse see A millegi muuga (A = B), mis peab seda fenomeni esindama ning mis on sellest fenomenist põhimõtteliselt erinev (A ≠ B), ning manipuleerimine selle substituudiga (B), et saada tulemused, mis ümberpööratud asenduse kaudu adresseeritakse tagasi algfenomenile (A). Mis on need A-d ja B-d? Me võime neid tõlgendada paljudel erinevatel viisidel, nt A on objekt ja B on selle mudel või A on objekt ja B on selle märk, või A on märk ja B selle tähendus. Igal juhul kulgeb teadmise tee mööda märkide rada. „Teadmine on alati märgisüsteem.” (Mamardašvili, Pjatigorski 1997: 88)
SEMIOOTIKA, KULTUUR JA KULTUURISEMIOOTIKA
Rääkides semiootilistest uuringutest kultuuri valdkondades, tuleb pidada meeles, et sel probleemistikul on kaks põhimõtteliselt erinevat käsitlust. Üks on rohkem levinud ameerika semiootilises traditsioonis ja lähtub Charles Sanders Peirce’i kontseptsioonidest, teine on seotud euroopa semiootikaga – ennekõike pean siin silmas nn Tartu–Moskva koolkonda, mis lähtub Ferdinand de Saussure’i semioloogiast.
Peirce’i klassikalise definitsiooni järgi on märk „miski, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või mingil määral” (CP 2, 228), st märgil enesel ei ole mingit n-ö märgilisuse tunnust, märgilisus on nelja muutujaga funktsioon ning märgiks saamise protsessi nimetatakse Peirce’i õpilase Charles Morrise terminit kasutades semioosiks.
Niisiis, semioos on neljakomponendiline: ‘miski’, st esmalt märk ise (M), seejärel ‘miski’, mida esimene ‘miski’ asendab, st objekt (O), ‘keegi’, kes on märgi kasutaja (K), ning lõpuks see suhe, mis seob esimest ‘miskit’ teisega ja mida võiks nimetada märgi tähenduseks (T). Hiljem lisas Morris semioosile viienda komponendi: konteksti. Peirce’i skeemis on kontekst vaid implitsiitne, nii et edaspidi ei hakka ma seoses Peirce’i semiootikaga kontekstile apelleerima.
Peirce’i semiootikat võiks nimetada