Sellist ostsilleerumist püüab oma semiootika määratluses tabada Kalevi Kull, kelle järgi on semiootika „teadus, mis uurib asjade mitmena-olemist; ehk – semiootika on teadus, mis uurib tähendusi genereerivaid süsteeme” (isiklik kirjavahetus). Sealjuures rõhutab Kull, et määratluse esimene ja teine pool tähendavad sama, ehkki esimene käsitleb asju, teine tähendusloome mehhanismi. Vaid erinevad tähendusmehhanismid lubavad näha asju nende mitmena-olemises ja seda mitmena-olemist välja tuua.
Asja mitmena-olemine on semiootilise pluralismi tagajärg: asi ja selle märk on omavahel seotud üksnes semiootiliselt, mitte materiaalselt; nagu on formuleerinud Ossip Mandelštam: asi ei ole sõna peremees („Sõna ja kultuur” 1921). Kuid semiootiline pluralism avaldub kahel tasandil: ühe märgisüsteemi seisukohalt on see märgi võime osutada mitmele asjale või asja erinevatele aspektidele, semiosfääri tasandil aga võimalus näha maailma läbi erinevate märgisüsteemide prisma ja käsitleda seda erinevate märgisüsteemide terminites. Semiosfäär produtseerib pidevalt uusi märgisüsteeme.
Siinkohal oleks otstarbekas lisada üks metodoloogiline selgitus. Ma tahaksin pakkuda termini ‘semiootiline reduktsioon’, mis mõnes mõttes sarnaneb fenomenoloogilise reduktsiooniga, kuid teisalt vastandub sellele. Fenomenoloogiline reduktsioon on Husserli filosoofia alus. Selle eesmärk on murda välja maailma nähtavusest ja jõuda puhta olemise juurde. Husserlil on see reduktsioon ise kompleksne ja mitmeastmeline protsess, mis algab psühholoogilisest reduktsioonist, jätkub eideetilisega (eidetische Reduktion) ning lõpeb transtsendentaalsega. Eesmärk on vabaneda psühholoogilisest, ajaloolisest ja individuaalsest faktilisusest. Heidegger teeb järgmise sammu ja vabastab olemise tähendusest. Eespool nägime, et Peirce lähtub oma konstrueerimises – täiesti teistes terminites – sarnasest loogikast.
Veel huvitavam on märkida, et Ferdinand de Saussure, kes üldse väldib filosoofilist laadi mõttearenguid, teeb midagi sarnast. Tal on vaja jõuda puhta keele juurde ning ta vabastab keele selle ajaloost, ruumilisest paiknevusest, materiaalsest manifestatsioonist ning ka psüühikast (viimases ei ole ta päris järjekindel ja me näeme paraku temalgi jälgi teatud psühholoogilisest argumentatsioonist – oletatavasti on tegu varasemate formuleeringutega, mis jäid tema põhiteose teksti seetõttu, et ta ise ei olnud seda trükiks ette valmistanud). Kogu see „väljaroogitud” osa moodustab Saussure’i jaoks kõne sfääri, mis vastandub keelele. Kõne on lahutamatult seotud kõnelejaga, tema psüühika, füsioloogia, kõneaparaadi omaduste, koha ja ajaga. Kõigest sellest tuleb keeleteadusel vabaneda. Seda, kuidas Saussure jõuab puhta keele ja puhta märgini, nimetaksingi semiootiliseks reduktsiooniks.
Mis siis jääb? Mis siis on Saussure’i jaoks keele puhas olemine (andestatagu mulle siinkohal demonstratiivselt mittesaussure’iliku terminoloogia kasutamine)?
Keel on Saussure’il märgisüsteem, kusjuures märgid on iseloomustatavad kui struktuur, st keelesiseste suhete süsteem. Iga märgi puhul on oluline määrata kaht tüüpi suhe: esiteks märgisisene, st tähistatava ja tähistaja vaheline suhe (see suhe määrab märgi tähenduse), ning teiseks märgiväline, st märgi ja kõikide teiste märkide vaheline suhe samas keeles (see suhete süsteem määrab märgi väärtuse). Keele struktuuril on tähtsad tagajärjed selle semantikale. See, kuidas mingi keele märgid on omavahel seotud, moodustab vastava keele maailmavaate (Saussure ise niisuguse järelduseni ei jõudnud, seda tegid Edward Sapir ja tema õpilane Benjamin Lee Whorf). Kuidas ja millele üks või teine märk osutab, sõltub seega suuresti märgi sisust, mis on lahutamatult seotud märgi väärtusega.
Saussure’i keelemärgid on Peirce’i märkide-esitistega võrreldes sootuks midagi muud: viimaseid kvalifitseeriks Saussure märkide realiseerimisena kõnes, kuna juba definitsiooni järgi on need seotud objekti ja interpreteerijaga. Seega on eksitav levinud arvamus (mida kohtame nt Jakobsonil), et Saussure käsitles vaid sümboleid, ignoreerides ikoonilisi ja indeksaalseid märke: ükski Peirce’i märgitüüp ei ole Saussure’i süsteemi seisukohalt üldse märk, vaid need on märgi manifestatsiooni erinevad viisid. Nii oleks korrektne rääkida mitte ikoonilistest, indeksaalsetest ja sümboolsetest märkidest, vaid ikoonilisest, indeksaalsest ja sümboolsest märkide kasutusviisist.
Märgi esmane ja tähtsaim omadus on tähendada. Kui asja identiteet rajaneb sellel, mis ta on, siis märgi identiteedi aluseks on just see, mis ta ei ole ega põhimõtteliselt saagi olla – tema tähendus. Teisisõnu, tundmatu objekti puhul küsime, mis see on, tundmatu märgi puhul aga, mida see tähendab.13
Viimasele küsimusele võib anda kaks põhimõtteliselt erinevat vastust. Esiteks võib märgi tähendust püüda seletada, st küsijale tuttavate märkide abil tõlkida; sellisel moel toome esile märgi sisu. Teiseks võib osutada asjale või nähtusele, mida see tähistab; sellisel moel toome esile märgi osutuse. Kummalgi juhul ei ole märgil endal, mis viib tähenduse juurde, oma tähenduses osa.
Vaid tänu niisugusele enesehülgamisele saab märk tuua maailma tähenduse ja märkide uurimine on esimene samm maailmast arusaamisel. Nagu ütles Leibniz: „Keegi ei tohi karta, et märkide uurimine viib meid asjade juurest eemale, vastupidi, see viib meid asjade olemuse juurde” (Leibniz 1961–1962: 461).
4. Atomistlik ja holistlik semiootika
Kui lähtuda sellest, et semiootika aineks on märgid ja märgisüsteemid, siis kumb on primaarne, kas (üksik)märk või märgisüsteem? Peirce lähtub esimesest. Seepärast tulebki märki niivõrd hoolikalt defineerida, et sellest sõltub kogu ülejäänud semiootikarajatis. Märkidest koosnevad ütlused, tekstid, keeled jne, mis on kõik samuti käsitletavad märkidena. Vastupidist vaatenurka näeme Ferdinand de Saussure’il, kellel on primaarne keel, mis koosneb märgisüsteemina märkidest ja neid valitsevatest reeglitest (üksikasjalikumalt Saussure vaadetest vt pt „Peirce, Saussure ja semiootika alused”). Sellisest fenomenist nagu üksikmärk on Saussure’i süsteemis mõttetu rääkida. Märk on alati osa süsteemist, milles ta on seotud teiste märkidega, nende seoste kogumit nimetatakse antud keele (märgisüsteemi) struktuuriks. Eespool toodud näide, kus ukse vahel olev tool on märk, mitte mööbliese, on võimalik vaid seetõttu, et tool ei ole ukse ega sissepääsu kohustuslik element. Seega ei esine tool siin üksikmärgina, vaid lihtsa märgisüsteemi elemendina (selles märgisüsteemis on kaks märki: ukse vahel olev tool ning nullmärk, st tooli mitte-olemine ukse vahel). Siit ka teine järeldus: seda, kas mingi asi või fenomen on märk, ei saa otsustada kontekstiväliselt.
Nt üks ja seesama akustiline või visuaalne signaal võib olla mingis keeles märk, esitades selle keele morfeemi, sõna või ütluse, ja mingis teises keeles mittemärk. Nii on ratus ladina keeles sõna, mille tähendus on ‘kindel, püsiv, kehtiv’, eesti keeles aga pole see mingi sõna ja oleks ekslik näha sõnas ‘korratus’ vastavat komponenti, ehkki potentsiaalselt võiks leida etümoloogiaharrastajaid, kes püüaksid siin näha derivatsioonimudelit ‘ko-ratus’ ja tuletaksid sealt edasi sügavamõttelise filosofeemi, et kaas-kord tekitab korratust. Sellistes konstruktsioonides pole mõistagi mingit lingvistilist väärtust, küll aga võib olla poeetiline. Veel näeme sedalaadi konstruktsioone erinevates ideoloogilistes diskursustes, mis lähtuvad enamasti rahvusromantilisest poeetikast.
Nii on üks praegu aktuaalseid näiteid vaidlus Ukraina riikluse üle, mis kummalisel, kuid sugugi mitte ootamatul moel on tihti üle läinud vaidluseks sõna ja mõiste ‘Ukraina’ üle. Osa vene rahvuslasi väidab, et sellist riiki ei saa olla, kuna sellist rahvast pole kunagi olnud. Seepeale vastavad mõned ukraina rahvuslased, et on küll, nad on pärit vanast ukrõ-nimelisest