Kultuuriuuringutes vastavad Peirce’i märgidefinitsiooni neljale muutujale neli uurimisaspekti:
1) aspektis M uurib peirce’ilik kultuurisemiootika kultuuris kasutatavaid märke, nende ülesehitust, esinemissagedust, kasutamise reegleid jne;
2) aspektis O pakub talle huvi nt see, kuidas kultuur eristab märgistatud ja mittemärgistatud alasid, püüdes välja selgitada märgistatuse/mittemärgistatuse loogikat ning asjade semiootilist hierarhiat (ühed asjad väärivad märgistamist esmajärjekorras, teised võivad olla märgistatud, kolmandad on märgialast välja lülitatud jne);
3) aspektis K käsitleb ta märgi loomist, säilitamist ja kasutamist antud kultuuri kandjate poolt;
4) aspektis T uurib ta neid seaduspärasusi, mis seovad erinevaid kultuuriobjekte neid tähistavate märkidega.
Kultuur on peirce’iliku semiootika vaatenurgast üks paljudest võimalikest uurimisobjektidest, kusjuures sugugi mitte kõige tähtsam. Nii räägitakse ameerika semiootikas zoosemiootikast, mis on biosemiootika üks osa, zoosemiootika üheks osaks on omakorda mh antroposemiootika ning kultuurisemiootika on üks antroposemiootika valdkondadest. Samas on semiootikas väga palju muid tähtsaid ja huvitavaid valdkondi, nagu keelesemiootika, fütosemiootika jne. (Vrd nt Deely 1990.)
Ent sellega asi veel ei piirdu. Morrise järgi on semioosil kolm dimensiooni: süntaktika, semantika ja pragmaatika. Süntaktika käsitleb üksikmärkide ja märkide produktsiooni (nt ütlused, tekstid) korrektsust. Semantika jaguneb kaheks valdkonnaks, nn nõrgaks ja tugevaks semantikaks: esimene neist uurib märkide sisu (T), teine osutust (O). Pragmaatika aga tegeleb märkide kasutamisega (K). On ilmne, et rääkides kultuurisemiootikast peirce’ilikus mõttes, peetakse silmas ennekõike pragmaatilist dimensiooni: jutt on esmajoones sellest, kuidas märgid funktsioneerivad ühes või teises kultuuris või selle valdkonnas.
Täiesti teistmoodi käsitletakse kultuurisemiootikat Tartu–Moskva koolkonnas: kultuur ja semiootika ei ole teineteisest sõltumatud fenomenid. Kultuur on oma olemuselt semiootiline ja semiootika areneb kultuurikeskkonnas. Seega on kultuurisemiootika esmane ja keskne semiootika valdkond. Semiootika ongi ennekõike kultuurisemiootika. Kõik teised semiootikavaldkonnad on kultuurisemiootikaga seotud ja tihti ka sellest tuletatud. Veelgi enam, paljud nähtused, mida erinevad valdkonnasemiootikad püüavad oma terminites lahti mõtestada, on ise kultuuri semiootiliste mehhanismide sünnitised. Nt kui natuurfilosoofiliselt on kultuur looduse (väär)arengu tulemus, siis semiootiliselt peab paika vastupidine suhe: kultuur loob ning avardab pidevalt looduse mõistet.
Kultuurile lähenetakse Tartu–Moskva semiootikas kahest vaatevinklist: neist esimene (väline) käsitleb kultuuri funktsionaalselt semiootilise mehhanismina, mis võtab vastu, töötleb, säilitab, loob ja edastab informatsiooni. Ent vähem tähtsad pole kultuuri seesmised parameetrid, mis toovad esile olulise paradoksi. Kultuur on omaette universum, kuid see universum on ühtaegu suletud ja avatud. Kultuuri seisukohalt on põhimõttelise tähtsusega, et ta ei ole kõik, mis on olemas, st on asju, mis asuvad kultuurist väljaspool. Mis nimelt sellest väljaspool asub, oleneb antud kultuuri tüübist. See võib olla mets, jumal(ad), barbaarne kultuuriväline maailm jne. Alates 18. sajandist, ennekõike rousseau’istlikust filosoofiast, sai kultuuriväline maailm endale nimetuseks Loodus. Nagu juba öeldud, ehkki rousseau’istliku maailmavaate seisukohast on primaarne loodus ning kultuur esineb mitte üksnes looduse vastase ja seega taunitava, vaid ka sekundaarse, looduse peal parasiteeriva fenomenina, on semiootilises mõttes primaarne nimelt kultuur, looduse mõiste tekib selle vastandina. Seega kodifitseerib kultuur ennast ruumilistes terminites: kultuur on mingi ala, mis on mittekultuurist ümbritsetud. Selles mõttes on märkimisväärne, et juba etümoloogiliselt seondub sõna ‘kultuur’ maaga, põllumajandusega – agri cultura kui kultuuri üks vanemaid ja tähtsamaid liike. Sama kehtib sõna ‘kultiveerima’ kohta, millel on ka maaharimise tähendus. Niisiis, kultuur on kultiveeritud ala, mis vastandub „metsikule” alale.25 Kultuur on rangelt piiritletud, struktureeritud ja mõtestatud, loodus aga on piiritlemata, amorfne ja mõistmatu. Kultuur konstrueerib loodust sarnastes, mõnikord koguni samades terminites kui iseennast, kuid vastandmärgiga; kultuur loob looduses oma vastandi, anti-kultuuri.
Pole raske märgata, et semiootikas leidub ohtrasti kultuuriga analoogilisi nähtusi ja tendentse. Esiteks, semiootikat võib kujutleda alana, kus toimub semioos; kõik semiootilised protsessid leiavad aset semiootilises ruumis ehk semiosfääris. St semiootika valdkonda kuuluvad märgid ning ka kõik see, mida vähemalt potentsiaalselt võib märkidega tähistada. See ala on piiritletud: on oluline, et sugugi kõik ei kuulu semiootika valdkonda. Nagu kultuuri puhul, kohtame siingi üht olulist paradoksi. Võiks arvata, et mittesemiootiline ala on primaarne, semiootiline ala aga tekib selle semiotiseerimise käigus. Kuid semiootika seisukohalt on see suhe vastupidine: mittesemiootiline ala on sekundaarne ja tekib kultuuri teatud semiootilise arengu etapil. Loodus osutub arendatuks kultuuri poolt, niisamuti on mittesemiootiline valdkond välja arendatud semiootilisest.
Teiseks, nagu kultuurilgi, on semiootikal selgelt jälgitav ekspansionistlik tendents, püüdlus oma ala avardada: märgistada seda, mis on seni märgistamata. Mittesemiootilise valdkonna sekundaarsus avaldub ka asjaolus, et sellest rääkida või koguni ükskõik mida teada tähendab selle vähemalt osalist ümberkandmist semiootilisse valdkonda.
Kultuur vajab mittekultuuri ja seda mitte üksnes väljaspool oma piire. Nõnda produtseerib kultuur enda sees ainult enesele omase mittekultuuri, looduse: nii nt tekivad pargid, iluaiad, looma- ja botaanikaaiad. Need ei ole „päris” loodus, vaid looduse märgid, kodifitseeritud antud kultuuri terminites. Nt Euroopa, aga ka islami kultuurides on aia ja pargi semantika seotud (kaotatud) paradiisiga: looduseigatsus on ühtlasi igatsus Looja järele.Tekib midagi yin’i ja yang’i vahekorra taolist: kultuur välistab looduse ja püüab seda alistada, tekitades selles n-ö kultuuri enklaave, samas aga sisaldab loodust iseeneses.
Suurim erinevus peirce’iliku ja saussure’iliku semiootika vahel on, et Peirce’i huvitab eelkõige märgi olemus, selle seos tähendusega, selle epistemoloogiline väärtus jms probleemid. Saussure’i jaoks ei ole märk iseenesest probleem, ta on keeleteadlane, mitte loogik ega filosoof. Temale on märgid keeles n-ö juba ette antud; põhiline probleem on aga keel kui märgisüsteem, see, kuidas keelemärgid on konstrueeritud, kuidas need varieeruvad ning kuidas need omavahel seotud on. Niisiis, võiks öelda, et peirce’ilik semiootika on märgikeskne, saussure’ilik semioloogia aga keelekeskne. Keel on Saussure’i jaoks märgisüsteem, üks paljudest teiste märgisüsteemide seas ja seepärast on keeleteadus osa semioloogiast – teadusest, mille peatset loomist Saussure lootis (erinevalt Peirce’ist ei olnud Saussure eelnevast semiootilisest traditsioonist teadlik ega tundnud isegi seda terminit, seetõttu pakkus ta välja uue, enda leiutatu26). Saussure’ist lähtuv euroopa semiootiline traditsioon püüabki seda programmi realiseerida. Nt käsitletakse siin kultuuri ennekõike erinevate koodide ja sõnumite kompleksina.
Mis puudutab aga Tartu semiootikat, siis siin on üks kindel eripära. Saussure’i vaadete allikaks oli loomulik keel, Tartu–Moskva kultuurisemiootika põhilised uuringuobjektid on loomulikust keelest keerulisemad – folkloor, religioon, ilukirjandus jm kunstid. Kui Saussure väitis, et kõik oluline on keeles endas, siis niisuguste fenomenide puhul seda väita ei saa: kunstis on teos tähtsam kui esteetilised ideaalid, millele see tugineb. Nii kerkib esile teksti probleem.
Klassikalise strukturalismi jaoks on tekst lihtsalt üks kõne liikidest (keel realiseerub erinevates substantsides, kasutades Louis Hjelmslev’ terminoloogiat) ning vaid üks paljudest võimalikest realisatsioonidest, kusjuures vaikimisi peetakse silmas üksnes kirjalikku teksti. Teksti autonoomsed omadused (kompositsioon, raam, aga samuti kommunikatiivne perspektiiv) ei tundu väärivat eraldi käsitlust. Tekst on ühelt poolt keele suhtes sekundaarne (ja seepärast mitte eriti oluline) nähtus, teiselt poolt ei ole ka kõneleja/kuulaja suhtes iseseisev