Aga teha polnud midagi. Kuigi Karl oli pigem mures professori saatuse pärast ja tahtis teada, kes siis instituuti tungis, pakkus talle ometi kindlust ja rahuldust teadmine, et meelelahutusplaneedil, kus elas kakskümmend miljardit inimest ja mida külastas aastas kümme korda rohkem söögi-, joogi- ja loomulikult seksijanulist turisti, ei äratanud üks kolmekümne viie aastane mees ja tema kergelt rase viieteistaastane neiu mitte mingit tähelepanu. Sinu kiiks ei ole minu kiiks, oleks olnud kõige teravam kriitika, mida selline paarike vastavalt kas Lõbude Aiaks (ametlikult) või Libude Aiaks (rahvapäraselt) kutsutud planeedil pälvinuks. Seda ka kohalike ametnike suust, kelle tööjuhised olid väga selged: klient, olgu või kahtlustäratav klient, on kuningas. See, kas tema kirjeldus võiks langeda kokku kellegagi, kelle vastu Maa politsei väidetavalt huvi tunneb, ei läinud Maast ja Marsist vaid hapras sõltuvuses olevate, peamiselt oma seaduste järgi elavate välisilmade mitteametlikul pealinnal Kuala Lumpur Kahel mitte kellelegi korda.
Nõnda kujutas maabumisdokumentide koostamine endast pelka kiirustades tehtud formaalsust, mille vältel Karl lasi arvutil end ja Mariat kiirustavate ametnike tülpinud pilgu all skannida, trügis siis närvilistest ja higistest turistidest koosnevat saba mööda edasi ja poetas koos ID-kaardiga ametnikule asjaajamise libedamaks kordaminekuks letile ühe paljudest rahatähtedest, mis ta oli Maal enda käsutusse saanud enne Gothiale piletite ostmist ja pärast Copou töörühma pangaarve tühjendamist.
Jõudnud hõljukrongiga kosmosesadamast kesklinna ja jalutades turismiinfoarvuti soovitatud hotelli poole, mõtles Karl edasise plaani peale. Üht-teist oli tal õnnestunud Marialt siiski kas välja pressida või lihtsalt neiut vaadeldes teada saada. Näiteks seda, et tüdruku kaine ja rahulik käitumine Maal oli olnud osa šokist. Niipea, kui Gothia oli startinud ja tüdruk oli aru saanud, et ta võib vähemasti esialgu ja mingil määral Karli usaldada, oli ta ligemale kaheteistkümneks tunniks uinunud. Ärgates oli Maria aga viibinud terve ööpäeva letargias, kust Karlil õnnestus teda vaid aegamisi ja ainult osaliselt äratada. Ühel korral oli neiul olnud hüsteeriahoog. Hüsteeriahoog, mis andis siiski olulist infot.
Karl oli püüdnud uurida Marialt tema raseduse kohta ja mõistnud, et vaene tüdruk ei saa tegelikult ka ise hästi aru, mis temaga toimub. Marial kas puudusid mälestused rasestumise asjaoludest või ta ei suutnud toimunust lihtsalt šoki tõttu rääkida või siis oli ta jäänud rasedaks tõesti kuidagi nii, et ta ei saanudki seda teada – pikaajalise täisnarkoosi all näiteks, oletas Karl. Tüdruk kinnitas ainult, et temaga ei olnud tema enda teada juhtunud mitte midagi erilist. Et ta oli käinud koolis, suhelnud sõpradega, käinud – nagu kõik teisedki – haiglas ülevaatusel. “Ja seal ei juhtunud mitte midagi erilist?” oli Karl kohe küsinud, kuid saanud vastuseks vaid tumma pearaputuse.
Ka Maria suhetest Leaga ei selgunud suurt midagi peale selle, et Lea oli viibinud Maria kodukülas välitöödel – kas meelega või juhuslikult? –, seal neiuga kokku puutunud ja teda viimaks aidanud. Nagu Karl tüdruku segasevõitu, nutuhoogude vahele räägitud katkendlikust loost aru sai, oli Maria juba siis rase ja tema vanemad olid andnud ta Leale kaasa hirmust, et külarahvas võib tüdruku lintšida, “sest keegi ei teadnud, kes seda tegi,” oli Maria enda kõhule osutades ja nutta löristades rääkinud, “mõned ütlesid, et metsavaimud ja … ja … siis isa ütles, et ma pean ära minema … kuni nad mõistuse pähe võtavad.”
Miks keegi selliseid oletusi oli teinud ja miks see endaga automaatselt vägivallaähvarduse kaasa tõi, seda Maria ei osanud, ei tahtnud või ei suutnud selgitada. Ta ütles vaid, et külas olid olnud ka mingid preestrid. Kas need preestrid tahtsid head või halba või kas just nemad soovitasid Maria vanematel tüdruk Leaga kaasa saata, seda ei saanud Karl enam teada. Neiu tõmbus ülejäänud reisipäevadeks iseendasse, suure osa ajast magades või teeseldes magamist ning süües vaid palukesi toidust, mida Karl süstiku bistroost kajutisse tõi.
Viimasel reisipäeval Maria siiski elavnes veidi. Ta käis koos Karliga illuminaatoritekil vaatamas üha lähenevat Kuala Lumpur Kahe rohekassinist ketast ja rääkis natuke Sofiast: selle pikkadest külmadest talvedest ja kirjust sügisest, metsasügavuses luuravatest ohtlikest kiskjatest, kellest Karlile oli meelde jäänud ainult nimed: nelikael ja põhjalõvi ning mägedes pesitsev, sünge varjuna puude kohal jahti pidav kaljuankur. Viimane oli neiu kirjelduse järgi segu lendleemurist ja nahkhiirest, ainult mitu korda suurem. “Ta võib inimese ära viia!” oli Maria ise kinnituseks noogutades Karlile seletanud, tundes ilmselget uhkust oma koduplaneedi üle, mis võis olla küll väike ja kõrvaline, kuid mille kiskjaid teati kogu asustatud ilmaruumis.
Karl sai Mariat kuulates aru, et välisilmade inimeste arusaam elust on üldse üsna erinev sellest, mida tema oli õppinud harjumuspäraseks või normaalseks pidama. Maria jutustas talle veritasust ja meeste kombest pidupäevadel või kõrtsiõhtutel vigastustega lõppevaid rusikavõitlusi pidada, rääkides sellest kõigest, kui millestki igapäevasest, võib-olla isegi veidi igavast. Pole siis ime, mõtles Karl, et nad oleksid valmis ka süütu lapse ja selle vanemad lintšima. Kuid justkui lugedes mehe mõtteid, seletas Maria, et ta ei heida külarahvale ette nende veriseid plaane.
“See on alati nii olnud,” oli tüdruk seletanud, vaadates nende kohale kerkivat ja üha hiiglaslikumaid mõõtmeid võtvat Kuala Lumpur Kahte, “et kõik peab jääma nii, nagu on, või üldse mitte jääma.”
Selle kohta ei olnud Karl osanud midagi öelda. Ta lootis ainult, et saagu, mis saab – tüdruk ei pea enam kunagi sellesse jubedasse kohta tagasi minema ja unustab loodetavasti aja jooksul ka Sofia julmad kombed ja tagurlikud tavad.
Nad kõndisid läbi Kuala Lumpuri troopiliste taimedega palistatud tänavate ja imetlesid kahele poole teed jäävaid atraktsioone: bordelle meenutavaid restorane ja restorane meenutavaid bordelle, porno-, erootika- ja igale võimalikule fetišile, fantaasiale ja sättumusele orienteeritud 3D- ja 4D-kinosid, nii väikeseid, keskmiseid, suuri kui ka hiiglaslikke. Nad vaatasid üüratuid kasiinosid, poekesi, poode ja kaubamaju, mis müüsid kõike alates elusloomadest ja käsitulirelvadest ning lõpetades laste mänguasjade ja vannitoasisustustega, Tai, Malai, Vietnami, Hiina ja Jaapani massaažisalonge, Türgi, Soome ja Vene saunu, Ameerika ja Argentiina steakhouse’e, inglise teetube ning ridade kaupa Kagu-Aasia kopitiam’e. Jälgides aeg-ajalt enda kõrval sammuvat Mariat, tundus Karlile, et nähtu süstis tüdrukusse, kes ilmselgelt ei olnud mitte midagi niisugust enne näinud – ime tegelikult, et ta iseseisvalt Maale jõudis – veidi rohkem elu sisse.
Karl, kes isegi polnud kunagi midagi päris sellist näinud, oli üllatunud, et provintslikult põllumajandusplaneedilt pärit tüdruk end Kuala Lumpuril ilmselgelt hästi tundis. Võib-olla on see ka lihtsalt kergendus, vabanemine hirmust, oletas Karl, kuid põhimõtteliselt oli tal ükskõik. Tal oli hea meel, et Mariale siin meeldis, ning ta noogutas kaasa, kui Maria osutas kasiinode värvilistele reklaamtuledele, ja naeris, kui tüdruk jooksis vaateakna juurde, mille taga kari pisikesi neoonvärvilisi leemureid puuris ringi jooksis ja akrobaatilisi mänge mängis. Ise jälgis Karl hämminguga majade rõdudel seisvaid prostituute, kes näisid olevat riietatud lihtsalt valgusesse, mis muutis