“Hyttynen tuleb aga teiega,” jätkas Copou. “Te ronite siitsamast ventilatsiooniavast sisse. Ma küll ei mäleta enam, kuhu need täpselt viivad, aga maja ehitamise ajal kolmkümmend aastat tagasi sai korra katsetatud, et kas keemiaõnnetuse korral, kui uksed automaatselt sulguma peaksid, saab mööda õhutorusid ronida – saab küll. Kui te just väga ära ei eksi, siis pääsete torude kaudu majast välja. Soovitan teil pärast instituudist väljumist lahku minna. Hyttynen, sina katsu kohe kätte saada politsei. Karl, sina võta ühendust Valéniga ja lepi temaga kokku, mis Mariaga teha. Proovin sinuga pärast selle jama lõppu ise ühendust võtta.”
Väljas oli müra ja kolistamine lõppenud. Selle asemel kostis ukse tagant käskiv hääl: “Professor Copou, me teame, et te olete seal ja me teame, kellega te seal olete. Tehke uks lahti ja keegi ei saa viga, me ei tulnud siia vaenulike kavatsustega.”
“Kes see meie on ja mis te turvamehega tegite?” küsis Copou vastu. Sellele järgnes vaikus.
“Niisiis, Maria, usalda Karli nagu sa usaldasid Lead! Ta viib su ohutusse kohta. Minge nüüd!” andis Copou käsklusi vaiksel, vastuvaidlemist mittesallival häälel.
“Ja veel,” pöördus ta Hyttyneni poole, “mitte kellelegi mitte üht sõna tüdrukust. Kõige vähem politseile. Kui nad saavad midagi ise teada, siis las saavad, aga me ei tohi reeta seda, mida Valén ütles. Kui ta ei eksi, on see kõik liiga väärtuslik. Ja kui ei ole – sina olid ise see, kes hõõrus meile kõigile Karliga juhtunut nina alla.”
Hyttynen tegi mõru näo, kuid Copou haaras tal reväärist kinni ja ütles: “Mõtle ka, sa ei taha ju saada kümne aasta pärast selle instituudi direktoriks, kelle nina alt napsati ära aastatuhande leid?”
Seepeale Hyttynen noogutas ja aitas Karlil kokkupandava redeli piki lage jooksva ventilatsiooniava alla paigutada. Ta ronis ise esimesena üles, avas luugi ja kadus torusse. Karl kummardus laua alla: “Maria? Mina olen Karl. Ma aitan su siit välja.”
Tüdruk noogutas ja ajas end püsti. Karl märkas, et ta oli umbes viiendat, võib-olla alles neljandat kuud rase, kuid tema õblukese keha juures torkas see silma. Mees ulatas neiule käe, mille viimane ettevaatlikult vastu võttis. Kui külm ta on, mõtles Karl tüdrukut mööda redelit edasi aidates.
“Professor Copou!” kostis hääl ukse tagant, “Teil on minut aega, siis me laseme ukse õhku ja tagajärgede eest vastutate teie!”
“Kes need on?” küsis Karl, kuid Copou andis käega märku kiirustada ja astus ise ukse poole.
“Ma olen vana mees,” hõikas ta. “Ma ei taha siin instituudis rohkem märatsemist. Oodake hetk, ma otsin võtmed ja teen ukse kohe lahti.”
Selleks ajaks oli ka Karl jõudnud redelile ronida. Ta lükkas tüdruku ventilatsioonišahti ja turnis ägisedes ise järele, mõeldes, et sellega ta küll hommikul ärgates ei olnud arvestanud. Jõudnud üles, pööras ta end kitsas šahtis vaevaliselt ümber ja nägi, et Brasemann on juba võtnud redeli maha, et kaotada põgenemise jäljed. Karl asus enda järelt luuki kinni tõmbama, kui Copou korraks luugi alla astus ja oma rahakotist ühe plastkaardi võttis.
“Sul läheb seda vaja, kui sa tahad tüdruku kindlasse kohta toimetada!” ütles ta kaarti Karlile ulatades. “Ma tean, et su enda vahendid on piiratud. Nii, et võta! Sa tead küll, kuidas seda kasutada. Räägime uuesti, kui see jama läbi on.”
Karl tahtis vastu vaielda, kuid professor liikus juba ukse juurde, korrates, et ta on vana mees, kes ei taha tüli. Karl pistis kaardi taskusse ja asus tüdruku järel mööda kitsast plekktoru edasi ronima. Ta kuulis veel, kuidas labori uks avanes ja rasketes saabastes mehed mööblit kolinal ümber lüües sisse sööstsid.
“Vanamehed, seina äärde!” kõlas kellegi käsklus. “Seo nad kinni! Teie teised, otsige ruum läbi, vaadake, ega keegi aknast välja ei hüpanud …”
Siis jõudis tüdruk kahe toru ristumiskohta ja küsis sosinal: “Kuhu nüüd?” Karlil polnud õrna aimugi ja Hyttyneni polnud kuskil näha ega kuulda. “Vasakule,” sosistas Karl huupi ja nad koperdasid edasi. Selja tagant oli korraks veel kosta karjumist ja akende klirinat, kuid siis tegi ventilatsioonišaht käänaku ja siis veel ühe ning kõik helid peale tuule undamise ja nende enda neljakäpakil ronimise kolina ja müdina sumbusid.
Peagi ei saanud Karl enam aru, milline on õige suund või kas see üldse olemas on: aeg-ajalt nägi ta enda all šahtiluuke ja kõrval tuulutusavasid, kust paistsid laborid, koridorid, bürood, kuid ei olnud võimalik kindlaks teha, kas need olid ikka pühapäevaselt maha jäetud ja tühjad või äkki luurasid ka neis tundmatud hambuni relvastatud mehed.
Karli selg, põlved ja küünarnukid valutasid, kuid ta rühkis üha edasi, tüdruku järel. Vahel viimane küll peatus, et sosinal küsida, kas tuleks minna paremale või vasakule või otse, kuid enamasti ei osanud Karl nõu anda, pakkudes huupi või arvatavast tuulesuunast lähtuvalt.
Viimaks jõudsid nad kohta, kust enam edasi ei saanud: toru lõppes võrega, mille taga oli laisalt liikuv tiivik. Selle taga paistis omakorda päevavalgus.
Vaevaliselt trügides vahetasid nad kohad. Jälle tundis Karl, kui külm on tüdruku nahk, ja mõtles hirmuga sellele, mida vaene neiu läbi on pidanud elama ja kui palju ta sellest kõigest üldse aru on saanud. Loodetavasti vähe.
Karl sättis ennast jalgadega võre suunas ja surus käsivarred kahele poole vastu šahti metallpinda. Ta tõmbas põlved konksu ja, hinganud korra sügavalt sisse, andis võrele hoobi. Nõrgalt kinnitatud traatvõre ja selle taga asuv plasttiivik lendasid mõlemad valju kolinaga küljest ja Karl tundis, et oleks ise äärepealt nende järel torust välja kukkunud.
ahtis kaikus hoobi metalne kaja ja Karl kartis, et kohe hakkab kuskilt kostma signalisatsiooniheli või kuuleb ta sammumüdinat. Ei kumbagi. Karl tõmbas jalad šahti tagasi, pööras end ukerdades ringi ja vaatas välja – nad olid instituudi pargipoolsel – metsistunud pargi, jumal tänatud! – küljel, kus maapind tõusis ja hoone esimene korrus jäi mäenõlva sisse, teisest korrusest sai aga esimene.
“Meil on vedanud,” teatas Karl, kui nad olid jõudnud maapinnast napi kahe meetri kõrgusest avausest alla.
“Miks?” küsis tüdruk, mehele oma mandlikujuliste silmadega pingsalt otsa vaadates.
“Esiteks, su sõbrad võtsid ilmselgelt signalisatsiooni maha.”
“Nad pole mu sõbrad.”
“See oli nali.”
“Nali,” kordas tüdruk kaugusesse vaadates. Karl tundis end kõhedalt, viipas siis aga instituudi aia poole ja lausus: “Ja teiseks, me oleme vähekäidavas kohas. Seal, nende põõsaste juures on värav. See on lahti. Lähme sealt välja ja edasi on juba lihtne.”
Tüdruk noogutas ja nad lippasid värava suunas, hoides tihedalt kasvavate hõbenulgude ja nende vahele istutatud ebaküdoonia- ja lumemarjapõõsaste vahele. Nad ei vaadanud kordagi selja taha ega märganud seetõttu instituudi teisest tiivast tõusvat musta suitsu. Ka ei kandunud nendeni sinna saabuvate politsei-, kiirabi- ja tuletõrjeautode sireenid.
“Maria,” ütles Karl, kui oli tüdruku ettevaatlikult kõrvaltänavaid mööda oma korterisse toimetanud ja päevinäinud diivanile istuma pannud, “sa tead, et ma ei taha sulle halba, eks?”
“Ma tean, Lea ütles nii,” vastas neiu ja Karl mõtles, kuidas seob teda nüüd see tüdruk naisega, keda ta polnud viis aastat näinud. Ta vaatas Mariale tõsiselt otsa ja kinnitas:
“Lea, kes sind siia saatis, on minu väga-väga hea sõber.”
“Jah, ta rääkis.”
See vastus ei rahustanud Karli kuigivõrd. “Lea on minu väga hea ja väga vana sõber,” kordas ta üle, “ja kui tema saadab oma sõbra minu juurde – Lea on ju sinu sõber, eks?”
Tüdruk noogutas ja Karl jätkas: “Kui tema saadab oma sõbra minu juurde, siis teen ma kõik, et tema sõpra kaitsta ja aidata. Sa ju nägid, ma aitasin su siia. Ja ma aitan sind ka edasi.”
Tüdruk