Jah, sellest ma tahangi sulle rääkida. Ja ma loodan, et sa räägid sellest edasi. Aga … ainult õigetele inimestele, eks? Ma tean ju küll, Karl, kui sa tahad, siis sa oskad saladust pidada. Ja seda, et see on saladus, mida tuleb pidada, taipad sa kohe.
Niisiis …” Lea köhatas korra, jälle tõstis ta tühjusest käe suu ette. Karl kasutas juhust ja heitis pilgu teiste ruumis viibijate poole – nende ettepoole kummardunud näod reetsid põnevust.
Lea jätkas: “Viimased aastad olen ma olnud siin. Lootuses leida vähemalt midagi sama head, kui Vanamees. Rohkem soolaipu pole meie kätte siiski sattunud. Mis siin põhjustest ikka rääkida … Lõppude lõpuks koperdasime Vanamehe otsa ju ka täitsa juhuslikult. Nii et parem on mitte spekuleerida. Planeet on suur, meid on vähe. Ja ilmselt oli ka neid, põlissofialasi vähe. Kui nad olid tõesti neoliitiline kultuur, siis võis neid kogu planeedi peale kokku olla alla saja tuhande. Aga jah, selleni ma tahangi jõuda. Ja palun, Karl – ära arva, et ma olen kuidagi siin kolkas hulluks läinud või hakanud liiga palju külarahva jutte kuulama. Ega siin siis nii hull ka pole …”
Lea naeratas ja Karl tundis, et neelatab selle peale nii valjult, et see ei saa kellelgi ruumis olijatest märkamata jääda. Ometi ei öelnud ükski kolmest mehest midagi, nende pilgud olid naelutatud ekraanile ega reetnud mingeid muid tundeid peale põnevuse.
“… Siin on kino ja raamatukogu, kuberner korraldab aeg-ajalt vastuvõtte ja vahel harva satub siia ka mõni teadlane mujalt. Alles eelmisel aastal oli siin see naine … Aga, ma kaldun teemast kõrvale. Jah, ütleme nii, et minu käsutuses on juba pikka aega tõendeid, mis lubavad arvata, et Vanamees ei olnud oma liigi viimane esindaja. Need polnud alguses just väga head tõendid: lõkkeasemete juurest leitud karvatuustid, toidujäänused, selline kraam. Aga siiski tõendid, mis tegid uurimistöö jätkamise võimalikuks.
Ja nüüd … nüüd on nii, Karl, et, sinu poole on teel keegi, kelle käsutuses on nii-ütelda päris tõestus. Või noh, öelda, et “tema käes” pole just korrektne, aga sa näed ise. Igatahes jõuab sinu juurde keegi, kes aitab tõestada, et inimkond ei ole üksi, et Sofia põliselanikud on alles. Täpsemalt: nende geneetiline materjal ei ole kadunud. Ja ma ei pea silmas neid armetuid ja kokkuvõttes üsna kasutuid genoomiribasid, mida me oleme Vanamehest saanud.
Sa ilmselt tead, et siinsed sood on veel happelisemad kui Maa omad. Nii et mitte midagi sellist, vaid … Vastamata küsimusi on palju, aga ma loodan, et sa saad aidata neile vastust otsida.
Aga jah, ma tean – see kõik kõlab hullumeelsena, sest mitte kuskilt ei ole ju kunagi elusaid mõistusega olendeid leitud. Aga palun ära pea mind hulluks! Pea mind … ettevaatlikuks. Sest just sel põhjusel saad sa selle teate alles nüüd. Nimelt jõuab minu saadetis sinuni homme. Ma ei tahtnudki varem sõna saata, et info ei leviks. Sest sa saad ju ise ka aru, kui … keeruline ja tundlik see info on. Igatahes, inimene tuleb ise sinu juurde, instituuti. Ole seal, aita teda, vii ta õigete inimeste juurde. Kui kõik läheb ilusti, on ta juba pärastlõunal kohal, sa saad vastused kõigile küsimustele, mis ma sinus tekitasin, ja saad üleüldse mu praegusest sõnumist paremini aru.”
Lea naeratas ja lehvitas kelmikalt nähtamatu kaamera suunas ning siis pilt kustus.
“Mis jamps see nüüd oli?” hüüatas Brasemann, ninalt prille kiskudes ja neid oma kitliserva pühkima asudes.
“Jah, misasi see oli?” ei suutnud ka Hyttynen ütlemata jätta.
“Rahu, sõbrad, rahu!” võttis Karli kergenduseks sõna Copou. “Nagu äsja kuulsite, tuleb meil oodata. Ja kui me oleme kannatlikud ja ootame, tuleb siia keegi, kes oskab lähemalt rääkida.”
“See kõlas jampsimisena. Kas Valén tahtis öelda, et ta saadab siia kellegi, kellel on elus tulnukas käekõrval?”
Karl kehitas õlgu. “Ma tean täpselt sama palju kui teie. Aga ma ei usu, et asi päris selles on …”
“Teate,” Hyttynen oli vahepeal käe taskust võtnud ja osutas nüüd näpu vahel oleva võtmekimbuga Karlile. “Eelmine kord oli instituudil tükk tegemist, et teaduste akadeemiale ja erarahastajatele seletada, et te tõlgendasite Hoffmanni leide lähtuvalt oma jampslikust fantaasiast, mitte uurimistulemustest. Teie pärast jäigi Hoffmanni ekspeditsioon lõpuks poolikuks, sest AB&B, Lancasteri Fond ja Marsi Ühing võtsid pärast kogu seda telliskivijuttu oma raha tagant ära. Nad arvasid, et Hoffmann on samasugune soolapuhuja nagu teie, Harak!”
“Rahu, rahu!” Mihai Copou vehkis kätega. “Siinolijatest peaksin mina doktor Haraku juhendajana olema tema suhtes kõige karmim. Aga igal teadlasel on luba teha vigu ja igal teadlasel on ka luba täita valgeid laike oma oletustega. Ilma selleta polekski teadust. Doktor Harak eksis, ta on seda tunnistanud. Kas pole nii, Karl?”
Karl noogutas ja soovis olla ükskõik mujal, kuid mitte selles instituudis, selles laboris, nende pimestavate lampide ja läbipuurivate pilkude all.
“No näete. Ja see, et kõigiti lugupeetud doktor Valén meie sõpra Karli siin usaldab …” – Brasemann mühatas – “… ja temast sõnumitooja teeb, ei saa ju kuidagi olla paha. Kuulakem ikka sõnumit!”
“Jah, aga sõnum ise on ju segane,” ei jätnud Brasemann jonni, olles vahepeal prillid taas oma karvasele ninale upitanud, “Sofiat on tõesti uuritud juba viiskümmend aastat. Ja tõsi ta on, kui ma õigesti mäletan, siis koperdasid Vanamehe otsa Ozymandiase firma ehitustöölised kuivendustöid tehes. Arvestades, et me ei tea Maa ajaloostki kõike, on muidugi ime, et nii pisikese elanikkonnaga planeedil nagu Sofia, on niigi palju leitud. Aga ikkagi – planeeti asustamiseks välja valides tegi ju Ozymandias kõiksugu mõõtmisi ja uuringuid. Küll loendati metsloomi, küll kalu meres, võeti mullaproove … Oeh, me kõik oleme Vanamehega seoses neist asjust lugenud. Ja nüüd siis see!”
“Jah, aga …” alustas Karl, “Kui muidugi tohib …?”
“Tohib, tohib,” vastas Copou Brasemanni ja Hyttyse tigedate pilkude all. “Oleme ju kõik sõbrad siin.”
Jah, loomulikult. “Kas see võimalus ei tule kõne alla, et Sofia asukad tahtsidki ennast ära peita? Ja kui neid oli tipphetkel tõesti alla saja tuhande nagu Lea … doktor Valén, ütleb, siis võib neid ju praeguseks olla alles palju vähem. Ja Sofial elab vist paarkümmend tuhat inimest …”
“Viiskümmend,” märkis Hyttynen.
“Viiskümmend tuhat inimest,” jätkas Karl, “planeedil, mis on Maast poolteist korda suurem. No mõelge ise, seal võib elada mitu tuhat olendit ilma, et keegi neile isegi pimesi otsa koperdaks.”
“Jah, aga mõõtmised, uuringud!” ei jätnud Brasemann jonni. “Noormees, olete te üldse Ozymandiase aastaaruandeid lugenud?”
“Olen küll,” osutas Karl enda ees laual seisvale 3D-kuvajale ja tsiteeris peast: “Sofia liigirikkuse kohta ei ole võimalik lõplikku hinnangut anda, sest suur osa planeedi maismaaosa ligemale 250 miljonist ruutkilomeetrist on kaetud metsa ja metsastunud märgaladega või kujutab endast läbipääsmatuid mägipiirkondi. Võib eeldada, et nende alade fauna on vähemasti sama rikas kui paremini läbiuuritud ja asustuseks sobilikumad tasandikud ja rannikupiirkonnad. Võimalust seniavastamata keerukamate eluvormide olemasoluks tuleb lugeda väga suureks.”
Brasemann oli just avamas suud, et midagi sõnada, Hyttynen hakkas taas vehkima võtmekimbuga ja Copou oli tõstmas käsi, et kõiki teisi veel enne, kui nad midagi ütlevad, vaikima sundida, kui kostis kõrvulukustav plärin ja laboriukse kohal rippuv ekraan lõi helendama.
“Külaline professor Copou juurde,” teatas tülpinud hääl ja ekraanil paistis end oma pöördtoolil poolenisti kaamera poole pööranud salkus juustega valvur. Kuid valvur ei läinud kellelegi korda, kõigi laboris viibijate pilgud olid suunatud tema taha, valvelaua ees seisvale