Väikese Heidi uued lood. Johanna Spyri

seisnud arsti selja taga, kes andis talle nüüd kogu oma hea lõunasöögi. Ta tundis, et ei suuda seda einet nautida. Kuid äkki hüppas ta püsti ja jooksis paika, kus ta oli enne seisnud, ning sirutas seal mõlemad käed välja märgiks, et ta ei soovi neid enam rusikatena kasutada, ning hoidis neid ülal, kuni tundis, et oli oma eelmise käitumise heastanud. Siis tormas ta tagasi ja hakkas sööma, olles rõõmus nii puhta südametunnistuse kui ebatavaliselt hea eine üle.

      Heidi ja arst ronisid ja vestlesid veel kaua, kuni viimane ütles, et tal oli aeg tagasi minna, ning kahtlemata tahtis Heidi veel jääda oma kitsedega. Kuid Heidi ei tahtnud sellest kuuldagi, sest siis pidi arst üksi terve tee mäest alla ronima. Ta soovis arstiga oma vanaisa hütini kaasa minna, või ehk pisut kaugemalegi. Ta hoidis kogu selle aja oma sõbra kätt peos ning lõbustas teda igasuguste lugudega, näidates talle paiku, kus kitsedele kõige rohkem süüa meeldis, ning teisi, kus suvel kasvas suurel hulgal kõige ilusamaid lilli. Ta oskas nimetada lilli nimepidi, sest ta vanaisa oli suvel talle seda õpetanud. Kuid viimaks nõudis arst, et ta tagasi läheks, ning nad jätsid hüvasti ja arst jätkas laskumist, pöördudes aegajalt, et tagasi vaadata, ning iga kord nägi ta Heidit seismas samas paigas ja talle lehvitamas. Just nii oli ta enda kallis tütar teda vaadanud, kui ta oli kodust lahkunud.

      Oli selge, päikesepaisteline sügiskuu. Igal hommikul ronis arst mäest üles ja tegi ilusaid mägimatku. Sageli tuli ka Alpionu mõnel kõrgemal tõusul talle kaasa, kui nad ronisid iidsete tormist räsitud kuusepuudeni ja häirisid suurt lindu, kes tõusis ehmunult oma pesalt tiivaplagina ja kraaksatuste saatel, otse nende peade kohal. Arstile meeldis väga vestelda oma kaaslasega ja ta imestas, kui hästi too tundis taimi, mis mägedes kasvasid. Vanaisa teadis ka, kuidas neid kõiki kasutada, alustades lõhnavaist kuuskedest ja tumedaist mändidest kuni kähara samblani, mis kasvas igal pool puujuurtel, ning kõige väiksemate taimede ja pisimate lilledeni. Ta tundis ka hästi loomade käitumist, nii väikeste kui suurte, ning tal oli palju lõbusaid lugusid rääkida neist, kes elasid koobastes ja aukudes ja kuusepuude latvades. Ja nii möödus aeg arsti jaoks meeldivalt ja ruttu, ning arst ütles vanale mehele päeva lõpus sageli: „Alati, kui sinust lahkun, sõber, olen õppinud sinult midagi uut.”

      Mõnel ta parimaist päevadest käis aga arst Heidiga matkamas ja nad istusid koos nagu esimesel päeval ja laps kordas oma kirikulaule ja jutustas talle kõike, mida oskas. Peter istus siis neist pisut kaugemal, kuid oli nüüd päris rahulik ega näidanud enam kunagi rusikaid.

      September oli nüüd lõppemas ja ühel hommikul ilmus arst pisut vähem rõõmsamalt kui enne. See oli tema viimane puhkepäev, nagu ta ütles, sest ta pidi Frankfurti tagasi minema, kuid tal oli kurb lahkuda mägedest, kus ta oli hakanud end tundma peaaegu nagu kodus. Alpionu kahetses samuti väga oma külalise lahkumist ja Heidi oli samuti juba harjunud nägema oma head sõpra iga päev, nii et ta suutis vaevalt uskuda, et käes on aeg lahkuda. Ta vaatas meest paluvalt, kuid miski ei aidanud. Siis jättis arst vanaisaga hüvasti ja palus, et Heidi võiks temaga pisut maad kaasa minna, ja Heidi võttis tal käest ja läks koos temaga mäest alla, suutmata ikka veel mõista, et mees päriselt lahkub. Mõne aja pärast jäi arst seisma, silitas lapse käharpead ja ütles: „Nüüd, Heidi, pean tagasi minema ja hüvasti jätma. Kui ma ainult saaksin su Frankfurti kaasa võtta ja enda juurde jätta!”

      Pilt Frankfurdist kerkis lapse silme ette, selle lõputud majaderead, kivised tänavad, isegi preili Rottenmeier ja Tinette, ning ta vastas kõheldes: „Tahaksin meelsamini, et te tuleksite tagasi meie juurde.”

      „Jah, sul on õigus, see oleks küll parem. Kuid nüüd hüvasti, Heidi.” Laps andis talle kätt ja vaatas talle otsa. Lahked silmad, mis allapoole vaatasid, olid pisaraid täis. Siis doktor pöördus ja ruttas mäest alla.

      Heidi jäi liikumatult seisma. Sõbralikud, pisarais silmad olid talle südamesse läinud. Äkki puhkes ta nutma ja hakkas jooksma nii ruttu, kui suutis, lahkuvale kogule järele, hüüdes katkendlikult: „Doktor! Doktor!”

      Mees pöördus ja ootas, kuni laps temani jõudis. Pisarad voolasid mööda Heidi põski ja ta nuuksus: „Ma tulen nüüd koos sinuga Frankfurti ja jään sinna nii kauaks, kui soovid, ainult et pean tagasi jooksma ja seda vanaisale ütlema.”

      Arst püüdis erutatud last rahustada. „Ei, ei, kallis laps,” ütles ta lahkelt. „Mitte praegu; sa pead jääma kuuskede alla, või jääd jälle haigeks. Kuid kuula nüüd, mis ma ütlen. Kui ma olen kunagi haige ja üksik, kas tahad siis tulla ja minu juurde jääda? Võin ma mõtelda, et siin kusagil on keegi, kes minust hoolib ja mind armastab?”

      „Jah, jah, ma tulen otsekohe, kui sa minu järele saadad, ja ma armastan sind peaaegu sama palju kui vanaisa,” vastas Heidi nuuksudes.

      Ja siis jättis arst temaga veel kord hüvasti ja alustas teed, kuid Heidi jäi talle järele vaatama ja kätt lehvitama nii kaua, kuni väike täpike veel näha oli. Kui arst viimast korda ringi pööras ja vaatas lehvitava Heidi ja päikeselise mäe poole, ütles ta endale: „Seal ülal on hea hingele ja kehale ning seal võib õppida, kuidas jälle õnnelik olla.”

      4. Talv Dörflis

      Lumi kerkis hüti ümber nii kõrgele, et aknad paistsid olevat otse maapinnal, ja uks oli täiesti vaateväljast kadunud. Kui Alpionu oleks talviti seal elanud, oleks ta pidanud tegema sedasama, mida tegi Peter iga päev, sest harilikult oli öösel jälle lund sadanud. Peter pidi igal hommikul elutoa aknast välja ronima, ja kui polnud eriti külm ja lumi oli pehme, vajus ta otsekohe peaaegu õlgadeni lume sisse ja pidi rabelema käte, jalgade ja peaga, et end vabaks päästa. Siis ulatas ta ema talle suure luua ja sellega lükkas Peter lume eest, kuni jõudis ukseni. Nüüd pidi ta väga ettevaatlikult lume eemaldama, et ukse avanedes kogu pehme mass sisse ei vajuks, või kui oli küllalt külm, tekkis maja ette niisugune jääsein, et keegi ei saaks ei sisse ega välja, sest aknast mahtus vaid Peter ise välja ronima. Värske lumi, mis vahel öösiti ära külmus, oli Peteri jaoks väga lõbus asi, sest ta astus siis aknast tugevale siledale külmunud pinnale ja ta ema ulatas talle väikese kelgu. Siis võis ta sõita Dörflisse, missugust teed pidi soovis, sest terve mägi oli vaid üksainus lai, lõpmatu kelgutee.

      Alpionu oli oma sõna pidanud ega veetnud talve oma vanas kodus. Niipea, kui hakkas langema esimene lumi, oli ta hüti ja kuurid sulgenud ja läinud koos Heidi ja kitsedega Dörflisse. Kiriku lähedal oli poollagunenud maja, mis oli kunagi kuulunud ühele tähtsale isikule. Seal oli elanud kuulus sõdur, kes oli teeninud Hispaanias, teinud seal mitmeid kangelastegusid ja kogunud suure varanduse. Kui ta tuli koju Dörflisse, kulutas ta osa oma sõjasaagist kena maja ehitamiseks ja tahtis sinna elama jääda. Kuid ta oli liiga harjunud lärmi ja saginaga, et elada rahulikku maaelu, ning varsti asus ta jälle teele ega tulnud enam tagasi. Kui paljude aastate pärast paistis kindel olevat, et ta on surnud, võttis üks kauge sugulane maja endale, aga see oli juba lagunenud ja too ei tahtnud seda enam üles ehitada. Nii asusid majja vaesed elanikud, kes maksid väikest üüri, ja kui majas midagi lagunes, siis see jäetigi nii. Sel viisil oli see kestnud palju aastaid. Kaua aega tagasi, kui Alpionu poeg Tobias oli veel laps, oli Alpionu üürinud selle lagunenud vana maja ja siis sellest lahkunud. Sellest ajast saadik oli see seisnud tühi, sest keegi, kes ei teadnud, kuidas auke ja pragusid kinni toppida, ei suutnud selles elada. Talv Dörflis oli pikk ja külm. Siis puhus ja vingus tuul igast küljest läbi ruumide, nii et tuled kustusid ja vaesed inimesed külmast lõdisesid. Aga Alpionu oskas end aidata. Kohe, kui ta oli otsustanud veeta talve Dörflis, üüris ta jälle vana maja ja töötas terve sügise, et seda korda saada. Oktoobri keskel asusid tema ja Heidi sellesse elama.