Heidi oli väga mures; ta ei suutnud alguses uskuda, et see, mida ta oli nii kaua endale ette kujutanud, tegelikult ei juhtugi. Ta seisis liikumatult mõne hetke, et ootamatust pettumusest üle saada. Doktor ei öelnud rohkem midagi; kõik vaikisid, ainult kuuskede kahinat oli kuulda. Siis meenus Heidile äkki, miks ta oli siia jooksnud ja miks arst oli tulnud. Ta tõstis pilgu ja nägi mehe kurba ilmet, mida ta polnud kunagi Frankfurdis märganud. See läks Heidile südamesse; ta ei suutnud taluda, et keegi on õnnetu, eriti tema kallis doktor. Kahtlemata oli see sellepärast nii, et Klara ja vanaema ei saanud tulla, ja Heidi hakkas mõtlema, kuidas arsti kõige paremini lohutada.
„Oh, kevad tuleb ju varsti ja siis nad saabuvad kindlasti,” ütles ta rahustavalt. „Aeg möödub väga ruttu ja siis saavad nad jääda kauemaks ja Klarale meeldib see kindlasti rohkem. Nüüd läheme ja otsime vanaisa üles.”
Käsikäes ronisid nad tüdruku hüti juurde. Heidi püüdis nii innukalt oma sõpra jälle rõõmsamaks muuta, et ta hakkas otsekohe kinnitama, et talv möödub mägedes nii kiiresti, et seda on vaevalt märgatagi, et suvi on jälle käes, enne kui nad arugi saavad, ja ta veendus ka ise oma sõnade õigsuses, nii et ta hüüdis oma vanaisale lähenedes üsna rõõmsalt: „Nad ei tulnud veel täna, kuid jõuavad siia üsna varsti.”
Vanaisa teadis tohtrit, sest laps oli talle nii palju oma sõbrast rääkinud. Vana mees sirutas käe sõbralikuks tervituseks. Siis istusid kaks meest hüti ette ja arst andis Heidile märku enda kõrvale istuda. Arst rääkis Onule, kuidas härra Sesemann oli nõudnud, et ta selle reisi ette võtaks, ning ta tundis ise, et see võiks talle head teha, sest ta polnud end enam ammu tervena tundnud. Siis sosistas ta Heidile, et ta oli endaga kaasa toonud mõningaid asju, mis olid reisinud koos temaga Frankfurdist saadik, ja need rõõmustavad teda kindlasti rohkem kui vana arsti nägemine. Heidi oli väga rõõmus seda kuuldes ja imestas, mis asjad need olla võiksid. Vana mees soovitas arstil veeta mägedes nii palju ilusaid sügispäevi kui võimalik ning tulla üles iga kord, kui ilm vähegi lubab. Ta ei saa arstile küll elupaika pakkuda, kuid ta soovitas tohtril mitte minna tagasi Ragatzi, vaid jääda Dörflisse, kus on üks kena puhas väike võõrastemaja. Siis võiks tohter tulla igal hommikul üles mägedesse, mis teeks talle palju head, ja kui talle meeldiks, siis võiks tema, vanaisa, viia teda kaugemale mägedesse, ilusatesse paikadesse. Arstile meeldis see ettepanek ja ta otsustas teha nii, nagu vanaisa soovitas.
Vahepeal oli päike taevas kõrgemale tõusnud ja keskpäev oli käes. Tuul oli vaibunud ja kuused seisid liikumatult. Õhk oli ikka selle kõrguse kohta veel imeliselt soe ja mahe ja päikese soojusesse segunes värskendav jahedus.
Alpionu tõusis nüüd ja läks hütti, tulles mõne hetke pärast tagasi lauaga, mille ta asetas pingi ette.
„Nii, Heidi, jookse nüüd sisse ja too meile midagi süüa,” ütles ta. „Pakume arstile seda, mis meil on. Kuigi toit on lihtne, on söögisaal väga meeldiv.”
„Seda arvan minagi,” vastas arst, vaadates alla päikesepaistelisse orgu, „ja ma võtan vastu lahke kutse; siin ülal maitseb kindlasti kõik suurepäraselt.”
Heidi jooksis edasi-tagasi kiirelt nagu mesilane ja tõi välja kõik, mis ta kapist leidis. Ta oli üliõnnelik, et võis tohtri tuju parandada. Vanaisa oli vahepeal einet valmistanud ja astus nüüd välja aurava piimakannu ja pruuni röstitud juustuga. Siis lõikas ta lihast, mida ta oli kuivatanud värskes mägiõhus, kolm õhukest tükki ja arstile meeldis see söök paremini kui miski muu terve möödunud aasta jooksul.
“Meie Klara peab kindlasti siia üles tulema,” ütles ta. „See teeks temast teise inimese, ja kui ta sööks siin nii, nagu mina täna sõin, siis muutuks ta nii paksuks, nagu ta kunagi varem pole olnud.”
Kui ta rääkis, oli näha üht meest mööda teed üles tulemas, kandes suurt kompsu seljas. Hüti juurde jõudnud, heitis too koorma seljast maha ja hingas paar tublit sõõmu värsket mäestikuõhku.
„Ah, sealt tulebki pakk, mis minuga Frankfurdist kaasa reisis,” ütles doktor tõustes, astus paki juurde ja hakkas seda lahti siduma, Heidi ootusärevalt pealt vaatamas. Kui arst oli vabastanud paki tugevast kattematerjalist, lausus ta: „Nii, laps. Nüüd võid oma aarded ise lahti pakkida.”
Heidi sidus oma kingitused ükshaaval lahti, kuni need olid kõik avatud, ja oli mõnda aega imestusest ja rõõmust keeletu. Alles siis, kui doktor uuesti juurde astus ja suurelt karbilt kaane ära võttis, et näidata Heidile kooke, mida vanaema pidi oma kohvi kõrvale saama, hüüatas tüdruk viimaks: “Nüüd on vanaemal alles häid asju, mida süüa,” ja tahtis kõik jälle kokku pakkida ja otsekohe tema juurde teele asuda. Kuid vanaisa ütles, et õhtu eel lähevad nad mõlemad arsti saatma ja võtavad siis asjad kaasa. Heidi leidis nüüd ilusa tubakakoti ja viis selle ruttu vanaisa kätte. See meeldis vanaisale väga; ta täitis sellest kohe oma piibu ja mõlemad mehed vestlesid igasugustest asjadest, suits piipudest keerlemas, ja Heidi hüples ühe kingi juurest teise juurde. Viimaks tuli ta jälle nende poole, jäi arsti ette seisma, ootas, kuni juttu tekkis vaheaeg, ja ütles siis: „Sinu tulek, doktor, tegi mulle rohkem rõõmu kui miski muu.”
Mõlemad mehed naeratasid ja arst ütles, et ta poleks seda kunagi uskunud.
Kui päike hakkas mägede taha laskuma, tõusis arst, et minna Dörflisse ja otsida peavarju. Vanaisa kandis kooke ja salli ja suurt vorsti, arst võttis Heidi käekõrvale ja nad kõik alustasid teed mäest alla. Peteri maja juurde jõudes jättis Heidi teistega jumalaga; ta pidi ootama vanaema juures, kuni külalisega Dörflisse läinud vanaisa jälle tagasi tuleb. Kui arst tema kätt surus, küsis tüdruk: „Kas sulle meeldiks tulla homme kitsedega välja?” Sest see oli kõige ilusam asi, mida ta teadis.
„Nõus!” vastas arst. „Me läheme koos.”
Heidi jooksis nüüd sisse vanaema juurde. Suure jõupingutusega tassis ta kõigepealt sisse koogikarbi, siis jooksis jälle välja ja tõi sisse vorsti – sest ta vanaisa oli pannud kingitused ukse juurde maha – ja kolmandal korral tuli salliga. Ta pani need vanaemale nii lähedale, et viimane võiks neid puudutada ja aru saada, mis seal on. Salli asetas ta vana naise põlvedele.
“Need on kõik Frankfurdist, Klaralt ja vanamammalt,” selgitas ta hämmeldunud vanaemale ja Brigittele. Viimane oli üllatunult pealt vaadanud, kuidas Heidi neid raskeid asju sisse tassib, suutmata mõista, mis lahti on.
„Ja sulle meeldivad koogid, kas pole, vanaema? Maitse, kui pehmed need on!” ütles Heidi ikka ja jälle, ja vanaema vastas talle: „Jah, jah, Heidi, muidugi! Küll on ilmas lahkeid inimesi!” Ja siis silitas ta sooja paksu salli ja lisas: „See on nii hea külmal talvel! Nüüd on mul midagi ilusat selga panna.” Heidi üllatus pisut, sest vanaema paistis tundvat suuremat rõõmu sallist kui kookidest. Vahepeal seisis Brigitte peaaegu aukartlikult vorsti vaadates. Ta polnud kogu oma elu jooksul näinud nii hiigelsuurt vorsti, veel vähem niisugust omanud, ja suutis vaevalt oma silmi uskuda. Ta raputas pead ja ütles kahtlevalt: “Pean küsima onult, milleks see on mõeldud.”
Kuid Heidi vastas kõhklemata: „See on mõeldud söömiseks ja mitte millekski muuks.”
Sel hetkel tormas Peter kolinal sisse. „Onu tuleb just minu järel,” alustas ta ja siis jäi vait, sest ta oli märganud vorsti ja oli liiga rabatud, et midagi lisada. Kuid Heidi mõistis, et vanaisa oli lähedal, ja jättis vanaemaga hüvasti. Vanaisa ei möödunud nüüd kunagi sellest majast vanale naisele tervist soovimata ja vanaemale meeldis kuulda, kuidas ta sammud lähenesid, sest mees ütles alati midagi rõõmustavat. Kuid täna oli juba liiga hilja Heidi jaoks, kes ärkas koos lõokestega, ja vanaisa pani ta alati õigel ajal magama, nii et sel õhtul hüüdis vana mees vaid aknast sisse „head ööd” ja alustas lapsega otsekohe koduteed. Kahekesi ronisid nad tähtedest särava taeva all oma rahuliku elupaiga poole.
3. Tasu
Järgmisel hommikul asus arst koos Peteri