„Muidugi tulen, kui doktor ka tuleb,” vastas Heidi.
Peter heitis kõrvalpilgu arsti poole. Vanaisa tuli nüüd välja oma lõunakotiga, ning olles arsti tervitanud, läks Peteri juurde ja pani selle talle vööle. See oli raskem kui tavaliselt, sest Alpionu oli lisanud täna pisut liha, arvates, et arstile meeldiks süüa oma einet väljas nagu lapsedki.
Siis algas ülesronimine. Kitsed tõuklesid Heidi ümber nagu ikka, kõik püüdes talle kõige lähemale pääseda, kuni viimaks tüdruk seisma jäi ja ütles: „Nüüd peate ees minema ja korralikult käituma ja mitte tagasi tulema, et mind tõugata ja puselda, sest ma tahan arstiga rääkida,” ja ta patsutas Lumehelbekesele kergelt seljale ja käskis tal olla hea ning kuulekas. Pikkamööda õnnestus tal endale teed teha ja arsti juurde jõuda, kellel ta käest kinni haaras. Nüüd polnud arstil enam vestlemisega raskusi, sest Heidil oli palju rääkida kitsedest ja nende omadustest ja lilledest ja kaljudest ja lindudest, ja nii kulus aeg märkamatult ning nad jõudsid puhkamispaika enne, kui nad arugi said. Kuid Peter oli mäkketõusul arsti vaadanud väga ebasõbralikult, mis oleks arsti ehmatanud, kui ta oleks seda näinud.
Heidi juhtis nüüd oma sõbra oma lemmikpaika, kus tal oli tavaks istuda ja vaadet nautida; arst järgnes ta eeskujule ja istus tüdruku kõrvale soojale rohule. Kuldne sügispäike kiirgas üle mägede ja kaugema rohelise oru. Suur lumeväli helkis eredas päikesesäras ja kaks halli kaljutippu kerkisid iidses majesteetlikkuses tumesinise taeva taustal. Hommikutuul puhus tasa ning leebelt üle mägede ja kiigutas kergelt viimaseid siniseid kellukesi, mis olid veel järel suve õiterikkusest, nende õrnad õied noogutasid lõbusalt päikesepaistel. Kõrgel ülal lendas suur röövlind laias kaares, kuid täna oli ta hääletu. Laialisirutatud tiibadega liugles ta rahulikult üle sinitaeva. Heidi vaatas alguses ühele, siis teisele poole. Kõikuvad lilled, sinitaevas, rõõmus päikesepaiste, õnnelik lind – kõik oli nii ilus, nii ilus! Heidi silmad särasid rõõmust. Ja ta pöördus oma sõbra poole, et näha, kas too ka vaatepilti naudib. Arst oli mõtlikult ringi vaadanud. Kui ta nüüd lapse säravaid silmi märkas, ütles ta: „Jah, Heidi, ma näen, kui ilus kõik on, aga ütle mulle, et kui siia satuks üks kurb süda, kuidas võiks seda ravida, et see sellest ilust rõõmu tunneks?”
“Oh, aga,” hüüatas Heidi, “keegi pole mägedes kurb, ainult Frankfurdis.”
Arst naeratas, siis jätkas tõsinedes: „Aga kui keegi ei suudaks oma kurbust Frankfurti maha jätta, kas sa tead siis midagi, mis võiks teda aidata?”
„Kui sa ei tea, mida teha, siis pead kõik jumalale ära rääkima,” vastas Heidi otsustavalt.
“Ah, see on sul hea mõte, Heidi,” ütles arst, „aga kui see on jumal ise, kes on selle häda saatnud, mida siis talle ütelda?”
Heidi mõtiskles veidi; ta oli kindel, et jumal suudab igas hädas aidata. Ta mõtles oma kogemustele ja leidis siis vastuse.
„Siis pead ootama,” ütles ta, „ja endale ütlema, et jumal kindlasti teab, kuidas meid hädast välja aidata, ainult et me peame olema kannatlikud ja mitte lootust kaotama. Ja siis äkki juhtub midagi ja me näeme selgesti, et jumal on meie jaoks algusest peale plaanitsenud midagi head. Kuid meile tundub, et me jäämegi õnnetuiks, sest me ei näe seda kohe.”
“See on ilus usk, laps, ja loodame, et see jääb püsima,” vastas arst. Siis istus ta mõnda aega vaikides, vaadates võimsaid mägesid ja rohelist päikesepaistelist orgu allpool, enne kui uuesti rääkima hakkas:
“Suudad sa mõista, Heidi, et siin võib istuda üks mees, kelle silmade ees on selline vari, et ta ei suuda näha ega nautida seda ilu tema ümber, et ta süda muutub kahekordselt kurvaks, teades, kui ilus siin on? Suudad sa seda mõista?”
Lapse noor rõõmus süda tundis äkki valu. Mehe kurbus meenutas talle vanaema, kes ei näinud enam kunagi päikesepaistet ja siinset looduse ilu. See oli üks Heidi suurimaid muresid, mis aeg-ajalt ärkas, kui ta mõtles pimedusele. Ta ei rääkinud mõnda aega, sest ta rõõm oli äkki kadunud. Siis ütles ta tõsiselt:
“Jah, ma mõistan seda. Ja ma tean seda, et siis peab lugema vanaema kirikulaule, mis toovad valguse veidi tagasi, ja sageli muutub nii valgeks, et ta on jälle õnnelik. Vanaema ise ütles mulle seda.”
„Mis laulud need on, Heidi?” küsis doktor.
“Ma tean ainult laulu päikesest ja ilusast aiast ja mõningaid värsse ühest pikemast laulust, mis on vanaema lemmikud, ja ta palub mul alati neid kaks või kolm korda ette lugeda,” vastas Heidi.
“Siis loe mulle neid ette, sest ka mina tahaksin neid kuulda,” ütles arst ja seadis end paremini kuulama.
Heidi pani käed kokku ja istus hetke või kaks mõtteid kogudes. „Kas peaksin alustama salmiga, mille kohta vanaema ütleb, et see annab talle lootust ja enesekindlust?”
Arst noogutas nõustuvalt ja Heidi alustas:
Ärgu tundku su süda muret
Ega hing pettumust,
Sul on üks tark kaitsja
Kes sinu juurde jääb.
Kui miski viltu läheb,
Siis temalt abi saad
Ja kõik su katsumused
Siis rõõmuks muutuvad.
Kui vahel tundub sulle,
Et oled üksi jäänd,
Et ei ta sinust hooli,
Sellest lapsest õnnetust,
Siis ära ikka kahtle,
Ta armastus on jääv,
Sest kannatlikke ootab
Kõik, mis nad soovinud.
Heidi peatus äkki; ta polnud kindel, kas arst teda veel kuulab. Too oli käe silmade ette pannud ja istus liikumatult. Heidi arvas, et ehk on ta magama jäänud, ja kui ta ärkab ja tahab veel värsse kuulda, siis võib ta jätkata. Kõik oli vaikseks jäänud. Arst istus vaikides, kuid kindlasti ei maganud. Ta mõtted olid kandnud teda tagasi sellesse aega, kui ta oli väikese poisina seismas oma kalli ema tooli kõrval. Ema oli käe talle ümber pannud ja luges talle laulu, mida ta praegu kuulis Heidilt ja mida ta nii ammu enam ei olnud kuulnud. Nüüd kuulis ta jälle oma ema häält ja nägi endal tema lahkeid silmi nii armastavalt puhkamas; ja kui laul oli vaikinud, kuulis ta lahket häält lausuvat veel teisigi sõnu; ja need sõnad kandsid teda mõtteis nii kaugele, kaugele, et võttis kaua, enne kui ta end liigutas või käe silmade eest ära võttis. Kui ta end viimaks sirgu ajas, nägi ta, et Heidi vaatas teda imestades.
“Heidi,” ütles ta lapse kätt enda pihku võttes, „see oli üks ilus laul,” ning ta hääl helises rõõmsamalt. „Me tuleme jälle siia ja siis loed seda mulle jälle.”
Peter oli vahepeal küllalt tegutsenud, et oma viha lahutada. Heidi polnud temaga siin palju päevi käinud, ja kui ta viimaks tuli, istus ta kogu aeg selle vanahärra kõrval ja Peter ei saanud temaga sõnagi vahetada. Poiss oli kohutavas tujus ja viimaks ta läks ning seisis arsti selja taha, kus viimane ei saanud teda näha, ning käsi rusikasse surudes tabas ta oma vaenlast kujuteldavate löökidega. Viimaks tegi ta seda mõlema rusikaga, ja mida kauemaks Heidi selle härra kõrvale jäi, seda raevukamalt ta oma rusikatega ähvardas.
Vahepeal oli päike tõusnud kõrgusele, mis Peteri teada näitas lõunatundi. Äkki hüüdis ta nii valjusti, kui suutis: „On lõunaaeg.”
Heidi oli tõusmas, et tuua lõunakotti, nii et arst võiks süüa seal, kus istus. Kuid too peatas teda, öeldes, et ta pole üldse näljane, ja soovis vaid klaasitäit piima, sest tahtis ronida pisut kõrgemale. Siis leidis ka Heidi, et ta pole üldse näljane ja tahab vaid piima, ning hiljem võiks ta juhatada tohtrit suurele samblaga kaetud kaljule, kust Rohevint oleks peaaegu alla hüpanud ja surma saanud. Seepärast jooksis ta Peteri juurde ja palus tal tuua piima kahele. Peter ei paistnud asja mõistvat. „Kes sööb siis ära selle, mis kotis on?” küsis ta.
„Sina