Peter vaatas üllatunult käskivat väikest kogu, kelle tumedad silmad välku lõid, ja langetas vastumeelselt kepi. „Ma lasen tal minna, kui annad mulle homme veel veidi juustu,” ütles ta, sest oli otsustanud oma hirmu eest pisut midagi saada.
„Sa saad selle kõik, homme ja iga päev, ma ei taha seda,” vastas Heidi, olles valmis ta nõudmisi rahuldama. “Ja ma annan sulle ka leiba, sama suure tüki nagu sa tänagi said, aga sa pead lubama, et ei peksa kunagi Rohevinti ega Lumehelbekest ega üldse ühtki kitse.”
“Hüva,” vastas Peter, “mul ükskõik,” mis tähendas, et ta nõustub lepinguga. Ta laskis Rohevindil minna, kes rõõmsalt oma kaaslaste juurde hüppas.
Ja nii märkamatult oli päev õhtusse jõudnud ja päike hakkas kõrgete mägede taha vajuma. Heidi istus jälle maas, vaikselt uurides siniseid kellukaid, kui need helkisid õhtupäikeses, kui lilled ja rohi muutusid kuldseteks ja kaljud pea kohal hakkasid särama ja helkima. Otsekohe hüppas ta püsti. “Peter! Peter! Kõik on tules! Kõik kaljud põlevad, ja suur lumine mägi ja taevas! Oh, vaata, vaata! Kõrge kalju seal üleval on leekidest punane! Oh ilus, põlev lumi! Tule, Peter, vaata, tuli on jõudnud suure linnu pesani! Vaata kaljusid! Vaata kuuskesid! Kõik, kõik on tules!”
“See on alati niisugune,” sõnas Peter tasakaalukalt, ikka veel keppi koorides, „kuid see pole tuli.”
„Mis see siis on?” hüüdis Heidi edasi-tagasi joostes ja kõike silmitsedes, sest ta tundis, et ei suuda ilusast vaatest tüdineda. “Mis see on, Peter, mis see on?” kordas ta.
“See muutub iseenesest niisuguseks,” selgitas Peter.
“Vaata, vaata!” hüüdis Heidi uues erutuses. „Nüüd on kõik roosaks muutunud! Vaata seda mäge, mis on lumega kaetud, ja seda kõrgete, teravate kaljudega! Kuidas sa neid mägesid nimetad?”
“Mägedel pole nimesid,” vastas ta.
“Oh, kui ilus, vaata tumepunast lund! Ja üleval kaljudel on nii palju roose! Oh! Nüüd nad muutuvad halliks! Oh! oh! Nüüd on kogu värv kadunud! See on kõik läinud, Peter.” Ja Heidi istus maha, paistes masenduses olevat, et kõik oli tõesti mööda läinud.
“See tuleb homme jälle tagasi,” ütles Peter. “Tõuse püsti, me peame nüüd koju minema.” Ta vilistas oma kitsi ja koos alustasid nad kõik koduteed.
“Kas see muutub alati niisuguseks, kas me näeme seda iga päev, kui siia üles kitsi toome?” küsis Heidi Peteri kõrval mäest üles? ronides. Ta ootas innukalt vastust, lootes, et too vastab jaatavalt.
“Enamasti küll,” vastas poiss.
“Kuid kas see on homme kindlasti niisugune?” nõudis Heidi.
“Jah, jah, homme kindlasti,” kinnitas Peter.
Heidi tundis end nüüd jälle õnnelikuna ja ta väike pea oli nii uusi muljeid ja mõtteid täis, et ta ei rääkinud enam, kuni nad olid hütini jõudnud. Vanaisa istus kuuskede all, kuhu ta oli oma istme viinud, oodates nagu tavaliselt oma kitsi, kes mäest alla tulid.
Heidi jooksis tema juurde, valge ja pruun kits tema kannul, sest nood tundsid oma peremeest ja lauta. Peter hüüdis talle järele: „Tule homme jälle kaasa! Head ööd!” Sest ta tahtis rohkem kui ühel põhjusel, et Heidi homme temaga kaasa läheks.
Heidi jooksis ruttu tagasi ja andis Peterile käe, lubades tulla, ja läbi kitsede trügides haaras ta veel kord Lumehelbekesel kaelast, öeldes õrnal, lohutaval häälel: “Maga hästi, Lumehelbeke, ja pea meeles, et ma olen homme jälle koos sinuga, et sa ei peaks enam nii kurvalt karjuma.” Lumehelbeke vaatas teda sõbralikult ja tänulikult ning läks rõõmsalt hüpates teiste kitsede juurde.
Heidi tuli kuuskede juurde tagasi. „Oh, vanaisa,” hüüdis ta juba kaugelt, „see oli nii ilus. Tuli ja roosid kaljudel ja sinised ja kollased lilled ja vaata, mis ma sulle tõin!” Ning põlle avades, mis lilli hoidis, raputas ta need kõik oma vanaisa jalge ette. Kuid vaesed lilled, kui muutunud nad olid! Heidi tundis neid vaevalt ära. Need paistsid kuivanud heinatuustidena, ükski õis polnud enam avatud. „Oh, vanaisa, mis nendega küll juhtus?” hüüdis Heidi hämmeldunult. „Nad pole üldse enam niisugused nagu hommikul, miks nad niisuguseks muutusid?”
„Neile meeldib seista väljas päikese käes ja mitte olla põlle sisse keeratud,” vastas vanaisa.
„Siis ma ei korja neid enam. Kuid vanaisa, miks see suur lind niimoodi kraaksus?” jätkas ta innukalt pärimisi.
„Mine nüüd pesema ja mina lähen ja toon pisut piima; kui me koos õhtust sööme, siis jutustan sulle sellest kõik.”
Heidi kuuletus ja kui ta hiljem istus oma kõrgel järil, piimakauss ees, vanaisa kõrval, siis kordas ta oma küsimust: „Miks see suur lind meie peale niimoodi kraaksub ja karjub, vanaisa?”
“Ta pilkab inimesi, kes elavad all külades, sest nad kõik on kokku kuhjatud ja peksavad koos keelt ja julgustavad üksteist vastastikku kurja rääkima ja tegema. Ta hüüab: „Kui te läheksite lahku, igaüks oma teed, tuleksite siia üles ja elaksite kõrgustes nagu mina, oleks teil palju parem olla!”” Vanamehe hääl oli rääkides peaaegu metsik, nii et Heidi arvas kuulvat jälle linnu kraaksumist, isegi veel selgemalt.
„Miks pole mägedel nimesid?” jätkas Heidi.
„Neil on nimed,” vastas vanaisa, „ja kui sa mulle üht neist kirjeldad, siis ma ütlen sulle, kuidas seda kutsutakse.”
Heidi kirjeldas siis kaljust mäge kahe kõrge tipuga nii täpselt, et vanaisa rõõmustas. „Just nii, ma tean seda,” ja ütles talle selle nime. „Kas nägid teisi ka?”
Siis rääkis Heidi mäest suure lumelaamaga ja kuidas see oli olnud tules ja muutunud roosakaspunaseks ja siis äkki jälle täiesti kahvatuks ja kogu värv oli kadunud.
„Ma tean ka seda,” ütles vanaisa ja ütles selle nime. „Nii et sulle meeldis olla väljas koos kitsedega?”
Siis jutustas Heidi talle tervest päevast, kui tore see oli olnud, ning kirjeldas eriti tuld, mis oli õhtul kõikjal põlema lahvatanud. Ja siis pidi vanaisa talle rääkima, kuidas see oli juhtunud, sest Peter ei teadnud sellest midagi.
Siis selgitas vanaisa talle, et päike tegi seda. „Kui ta mägedele head ööd ütleb, heidab ta neile oma kõige ilusamaid värve, nii et nood ei unustaks teda, kuni ta järgmisel päeval uuesti tuleb.”
Heidile see selgitus meeldis ja ta suutis vaevalt oodata järgmist päeva, et ta võiks jälle koos kitsedega üles ronida ja vaadata, kuidas päike mägedele head ööd ütleb. Kuid ta pidi kõigepealt voodisse minema ning terve öö magas ta sügavasti oma heinast voodil, nähes und vaid säravatest mägedest neil kasvavate punaste roosidega, mille keskel hüples üles-alla õnnelik väike Lumehelbeke.
IV peatükk – Külaskäik vanaema juurde
Järgmisel hommikul paistis päike sama säravalt nagu alati, siis ilmus Peter kitsedega ning jälle ronisid kaks last üles kõrgetele aasadele ja nii läks see päev päeva järel, kuni Heidi, veetes oma elu rohus ja lilledes, oli päikesest pruuniks põlenud ja kasvas nii tugevaks ja terveks, et ei olnud kunagi haige. Ta oli ka õnnelik ja elas päev päeva järel sama vabalt ja kerge südamega kui väikesed linnud, kes teevad endale kodu rohelistesse metsapuudesse. Siis tuli sügis ja tuul puhus valjemalt ja tugevamalt ning vanaisa ütles vahel: „Täna pead sa koju jääma, Heidi; äkiline tuulehoog puhuks sinusuguse väikese olendi otsekohe alla orukaljudele.”
Kui Peter kuulis, et ta peab üksi minema, paistis ta väga õnnetuna, sest tema arvates ei oodanud teda miski peale õnnetuste ja ta ei teadnud, kuidas taluda pikka igavat päeva ilma Heidita. Ta pidi siis ka heast einest ilma jääma ning kitsed olid neil päevadel nii üleannetud ja kangekaelsed, et tal oli nendega kaks korda rohkem tegemist, sest nad olid nii harjunud Heidi juuresolekuga, et jooksid laiali igasse suunda ja keeldusid edasi minemast, kui teda polnud nendega. Heidi polnud kunagi õnnetu, sest leidis alati, kus iganes ta oli, midagi huvitavat või lõbusat. Tõsi küll,